KÕLAKODA me peas loob omaenese muusikat

Tiit K?ler

„Tinn-tinn-tinn” helistab keegi kõrvus kutsuvalt. Lõpuks hakkab see muusika küll ära tüütama, muudkui „tinn-tinn-tinn” Või siis hoopis „pinn-pinn-pinn” ja „piiks-piiks-piiks”. Hea kui asi sellega lõpeb. Vahel haaravad kõrvad ei tea kust ja kes teab millal kuuldud viisijupi järele ja muudkui mängivad seda iseendale ette, tahtes kõrvade omanikku justkui hulluks ajada. Muusikajupp mängib seni, kuni tuleb jälle kusagilt see „tinn-tinn-tinn” ja ajab minema tüütu ning teid omamoodi vangistanud helitöö. Kes-teab-kuhu, võib-olla teie naabri kõrvu.

See on tinnitus, kõrvade tinisemine. Kõlakoda meie peas (õigemini ajudes), mis loob omaenese muusikat. Ning see muusika tavaliselt juba nalja ei mõista. Kuidas ometi see tinisemine tekib?

 

 

Tiguorgani sümfoonia

Kõrva puhul on muna ja kana probleem selline: kuidas saab kõrv arenedes kuuljaks – kas enne kuuleb ja siis seeläbi tekib närvirakkude aktiivsus või enne tekib närvirakkude aktiivsus ja seejärel hakkab kuulma? Praegu tundub teadlastele, et vaikuses, mis eelneb kuulmise sisselülitumisele arenevas kuulmissüsteemis, on kõrvas asuva ja Köllikeri organi nimelise üleminekustruktuuri rakud võimelised looma omaenese muusikat. Nõnda et kõrv pakub meile siin omamoodi paradoksi: enne kui kuulma hakkab, hakkab looma omaenese virtuaalset muusikat.

Igatahes on jõudnud sellele järeldusele möödunud aasta novembris ajakirjas Nature avaldatud artiklis USA Solomon H. Snyderi neuroteaduste osakonna teadlane Nicolas X. Tritsch ja ta kolleegid. Nad jõudsid jälile uuele, helist sõltumatule viisile, mida kasutab kuulmine kasvatamaks närvirakkude aktiivsust.

Kõrv on üks keeruline kõlakoda, mis koosneb välimisest, keskmisest ja sisemisest osast. Pärast seda, kui välis- ja keskkõrv on läbitud, jõuab heli sisekõrva spiraalkoonilise kujuga struktuuri, tiguorganisse.

Helienergia tekitab reisiva laine, mis levib piki tiguorganit ja sunnib selle sisse pakitud Corti organit võnkuma vastavalt helis sisalduvatele sagedustele. Madalsageduslikud võnked resoneerivad tiguorgani ülemises ja kõrgsageduslikud alumises osas. See võimendatud resonants painutab lähedal asuvate sisekõrva rakkude mikroskoopilisi sensoorseid karvakesi ja muundub seal elektrilisteks potentsiaalideks. Niisiis sõltub karvakese asendist tiguorganis, millist helisagedust see edasi kannab.

Seejärel vabastavad sisekõrva rakud oma saadiku glutamaadi, mis aktiveerib vastavate ajju suunduvate närvikiudude retseptorid. See omakorda tekitab elektrilisi potentsiaale, mis kanduvad edasi läbi kaheksa närvikiu ajju. Nii et võib kujutleda, et tiguorgan kodeerib sümfoonia, mille signaalid kanduvad edasi läbi 40 000 närvikiu.

Kuid heli puudumisel pole ajju viivad närvikiud ometi mitte vaiksed, sest sisekõrva sensoorsed karvakesed jätkavad oma saadiku glutamaadi vabastamist – väga vähesel määral küll, aga siiski. Need omakorda tekitavad spontaanseid mõjupotentsiaale. Täiskasvanud imetajatel jääb see spontaanne aktiivsus vahemikku 1 Hz kuni 150 Hz. Pole siis ime, et kuulmiskeskustel on ajus kõige suurem ainevahetus. Neil on tööd ka siis, kui justkui polekski midagi kuulda.

Nõnda siis oletataksegi, et enne kui avaneb kuulmiskanal – näiteks rottidel ja hiirtel juhtub see tosin päeva pärast sündimist, toimub spontaanne helitekitamine ometi.

Kui see toimuks juhuslikult, siis mingit kogemust selle põhjal tekkida ei saaks. Ent see spontaansus on omal viisil kobardunud, mis tähendab, et ajju suunduvad närvikiud aktiveeritakse perioodiliselt ka helisisendi puudumisel. Mis mehhanismi põhjal, pole teada. Kuid see käib umbes samamoodi, et nurgas püsti seisev kontrabass joriseks üha edasi oma viisi, kuigi mängija kõrtsileti ääres kurku kastab.

 

 

Tinistamine aitab kuulda

Tritsch ja ta kolleegid leidsid, et see spontaanne aktiivsus lähtub Köllikeri organiks nimetatud, ent seni tundmatu funktsiooniga moodustisest, mis asub sisekõrva sensoorsete karvakeste läheduses ja kulgeb piki Corti organit. Just Köllikeri organi rakud vabastavad keemilise sõnumitooja ATP, mis levib lokaalselt. Oluline on, et ATP vabaneb ebaharilikul moel, mitte nii nagu rakkudes tavaliselt. See nimelt lastakse läbi sõlmlõhedest samuti, nagu inimene saab üle oja purde abil. Kui need sõlmlõhesid moodustavad valgud on muteerunud, siis on tagajärjeks kurtus. Nii nagu inimenegi ei saa üle oja, kui pätid on purde lõhkunud. Mida sellest jutust järeldada? Aga seda, et kuulmise puhul eeldab kogemusest lähtuv kohanemine spontaanset aktiivsust.

Muusika võib väljast kosta, ent kui puudub sisemine sümfoonia, mis võib olla üsna juhuslik, siis seda muusikat pole kuulda. Ollakse kurt. Nõnda jõuame paradoksaalsele tulemusele, mis looduses nii tavaline. Kõrvade tinistamine võib olla vajalik eeldus, et me üldse midagi kuuleksime.

Iseasi muidugi, kui tugev peab olema see sisemine ja juhuslik tinistamine. Nagu looduses ikka, on see mõnel isendil kõvem, mõnel vaiksem. Mõni on oma tinnitusega suisa hädas.

Vahel võtavad need meie peas asuvad „leierkastid” üsna suure joone ja viivad hallutsinatsioonideni välja. Seda on täheldatud näiteks traumadest põhjustatud kuulmiskahjustuste puhul või narkootikumide toimel. Aga ka – ja pange siinkohal tähele – siis, kui on oldud pikemat aega absoluutse vaikuse keskkonnas. Kel on olnud õnn või õnnetus viibida näiteks mõnes koopas, kuhu ei tungi ükski hääl, see ehk on kogenud ka omamoodi hirmu, mis sellega kaasneb. Meid ümbritsev kõlakoda peab ikka ja alati midagi meile saatma: olgu vaikne oksaprõks metsas või hiirekrõbin keldris, ikka parem kui mitte midagi. Kui kõlab ainult vaikus, siis võib kõlakoda meie peas omadega sassi minna ja iseenda sümfooniaid looma hakata, neid üha võimendades.

1960. aastatel pakuti välja, et helilised hallutsinatsioonid tekivad teatavate retroühenduste toel ajust kuulmisorganitesse. Need on alla surutud, kui väljast on midagi kuulda. Muusikaline talent nagu teisedki kunstid on seotud rohkem aju parema poolkeraga. Kui vasak poolkera, mis seda ohjes hoiab, juhtub kahjustuma, näiteks teatud dementsuse puhul, siis hakkab parem poolkera ohjeldamatult peremehetsema.

Nüüd tundub, et retroühenduste idee oli ehk liiga primitiivne. Miks peaks aju saatma helisignaale kõrva, et neid sealt tagasi saada? Võib olla ju nõnda, et kuulmisorganis pidevalt tekkivad ja välisest helistikust sõltumatud elektrilised signaalid mingi asjaolu tõttu suurenevad ning muudkui reisivad aju kuulmiskeskustesse, käivitades seeläbi juba omaenda „plaadimängijad”. Kes poleks näiteks kogenud olukorda, et kõrv läheb lukku?

Nii et tinistamine ja vilin kõrvades võib olla kohati ebamugav. Kuid nähkem siin ka head. Wikipedia pakub välja nimekirja kuulsatest tinistamise all kannatanud inimestest. Seal leiduvad Ludwig van Beethoven, Bono, Eric Clapton, Phil Collins, Charles Darwin, Vincent van Gogh, Martin Luther ja Barbra Streisand – kui siin välja tinistada vaid mõned sest auväärsest seltskonnast. Kas uskuda või mitte, seda peab vist küll küsima oma sisehäälelt.