KÕLAKODA – muusika, mis ahvib muusikat

Tiit K?ler

Kui teile antaks võimalus ehitada üksainus muusikariist, millise te siis ehitaksite? Kas sellise, mille on ehitanud loodus linnu nokka ja inimese kõrisse, või sellise, mis mängiks ise ega vajakski teie abi? Või hoopis säherduse, mis suudaks kuuldavale tuua helisid, mida kusagil mujal looduses ei kohta?

Tehislike, inimese loodud muusikariistade ülesanne on olnud läbi aegade üks ja ainus – muuta muusika mõjusamaks. Kõige lihtsam tee mõju suurendada on muuta heli kõlavamaks, tugevamaks, et kostaks kaugemale ruumis, aga ka inimese sees, kõlaks üle tema uitmõtetest. Väga mõjus on olnud ka imiteerida looduse helisid, püüda neid võimalikult täpselt järele teha. Ja kolmas, kogu teadaoleva muusika ajaloo vältel kulgenud liin on teha sellist muusikat, mida kusagil ei ole enne olemas olnud.

Lisaks muidugi on ikka ja jälle mängus, kui lihtne või keeruline on instrumendil mängida. Mõni pill on üsna demokraatlik, olgu see siis pingipill või karjase vilespill. Mõni jälle nõuab virtuooslikkust või vähemasti hästi kätte õpitud oskust, olgu see siis viiul või ukulele. Mõni lisaks veel head füüsilist vormi – kontrabassi või tuubat peab jaksama ka tassida –, mõni jälle psühholoogi taju nagu sümfooniaorkester.

 

Muusikalise kudumi algus

Läbi aegade on sestap püütudki ehitada selliseid muusikariistu, mis hõlbustaksid helide teket ja kulgu, mis annaksid inimesele vabaduse uskuda, et just tema ongi loonud või vähemasti koju toonud need helid. See püüd ei alanud elektroonika võidukäiguga ning süntesaatori leiutamisega. Süntesaatori juured ulatuvad sügavamale, kui näha oskame. Niipea kui õpiti muusikat üles kirjutama, tekkis võimalus see kirjutatu ka mehaaniliselt maha mängida. Esimene töökindel väntorel ehitati 1502. aastal Inglismaal ja XVII sajandiks automatiseeriti leierkastid täielikult, varustades need kellamehhanismidega. Muidugi polnud värkvaraliselt programmeeritud väntorelite trumleid toota nii lihtne kui mingeid CDsid. Kuid põhimõtteliselt üks mehaaniline leierkast elektroonilisest plaadimängijast ei erine. Ja mõlemal on üks ja sama viga: need ei suuda luua uusi helisid.

Uute helide ketramise võimaluse pakkus kummalisel kombel kudumistööstuse areng, kui prantsuse leiutajad tulid 1725. ja 1804. aasta vahel välja hulga uute ideedega, kuidas kududa siidikangasse keerulisi mustreid ja neid põhinäidiste põhjal uuteks mustriteks luua, ilma et oleks vaja aeganõudvat inimtööd. Nii suutsid Lyoni kangrud võistelda odava hiina ja india siidiga ja sealt võtsid muusikariistade meistrid idee kasutada neetidega varustatud silindrite asemel mulgustatud kaarte. Kaartidega suunatavaid tänavaoreleid kohtab praeguseni. Nendest järgmine samm oli paberrulliga juhitav pianiino. 1930. aastal müüdi USAs kaks ja pool miljonit paberrulli poolt tüüritavat pianiinot.

Muusikatööstuse edusammud viisid ka informatsiooni – tol ajal seda küll niimoodi ei nimetatud – tähtsuse tajumisele. Claude Elwood Shannon lõi informatsiooniteooria just nimelt 1930.-1940. aastatel ning tõi kasutusse sõna, mis on nüüdseks meie sõnavaras vältimatu – „biti”. „Ma kujutan ette aega, mil meie tundume robotitele nagu koerad inimestele, ja ma hõiskan neile ergutuseks,” kuulutas ta. Tema ettekuulutus on täitumas ja üsnagi täitunud, kui robotite asemel pidada silmas arvuteid. Ja on üpris ootamatu tabada, et infoajastu, mis tõi endaga kaasa elektroonilise buumi, vallandas muude seas ka muusikatööstus. Pole sugugi nõnda, et muusika ootas, millal elektroonika saab valmis, et see siis omaks tarbeks ära kasutada.

 

Pianoola mallid

Paberrulli juhitud pianoola arendati välja ülima täiuslikkuseni, mis võimaldas esitada mitte ainult muusikat meenutavaid helisid, vaid heliloomingut kogu oma nüanssides. Ammu enne, kui grammofon millegi selletaoliseni jõudis, tõi pianoola muusikalise interpretatsiooni kontserdisaalidest välja kodudesse.

Pianoola murdis informatsiooni esimesena välja vabadusse, teaduse mõttelaborite uste taha. Vabadusse kuulata muusikat mujalgi, mitte vaid seal, kus interpreet seda parasjagu ette kannab. Ning veel Esimese maailmasõja lõpuaastail suutsid pianoolad salvestada pianistide heliloomingut parema kvaliteediga kui grammofon. Muidugi mõista, sest pianoolal pole ju vaja helide kõlada laskmiseks kasutada ruuporit, vaid tal on võtta klaver ise. Nõnda salvestasid pianoola paberlintidele George Gershwin, Richard Strauss, Aleksandr Skrjabin, Paderewski, Rahmaninov, Debussy. „Härrased, ma kuulsin iseennast mängimas,” ütles Rahmaninov oma pianoolasalvestuse kohta. Nii mõnelegi pianistile tundus, et paberlint laskis tal kõlada sel kombel, kuidas ta tahtnuks mängida, mitte nii, nagu ta mängis.

Pianoola paberlint ei säilita mitte muusikat, vaid abstraktset informatsiooni, andmeid, mis iseloomustavad heli. Informatsiooni bitte. Ja muidugi taipasid mõned kavalpead, et pianoola vabastab nad tüütutest klaverimängu õpingutest. Piisab vaid oskusest korraldada paberlint sel viisil nagu vaja ja pianoola mängib kõik selle ise eksimatult ette. 1977. aastal kirjutas hollandlane Jan van Dijk helitöö pianoolale ja orkestrile: 20 000 paberrulli perforatsiooni esitasid üheksaminutise pianoolapala, kus kohati kõlas korraga kuusteist nooti. Mitte ükski pianist ei suuda nõnda mängida.

Massachusettsi tehnoloogiainstituudi laboris uuris 1990. aastatel Michael Hawley pianoolarulli abil, kuidas mängiks klaverit pianist, kel oleks mõni lisakäsi.

Säherduste trikkide eest hoiatas mehaanilise muusika äge vastane Béla Bartók juba 1937. aastal. „Muusika, mis elab, muutub hetkest hetke,” sõnas ta. Ka Arnold Schönberg toetas muusiku õigust eksida. „Perfektne esitus on naeruväärne,” kinnitas ta. Kuid ta toetas siiski pianoola tõttu avardunud võimalusi.

Kummalisel kombel tehti seejärel muusikaesitamise masinate arengus samm tagasi. Kui vene tšellist ja raadioinsener Lev Termin tuli välja oma termin’iga, siis sai selle aparaadi ees käsi vehkides sinna juba ette salvestatud helisid esile manada, kuid ei enamat. 1924. aastal Leningradis ette kantud Schuberti „Ave Maria” ja Saint-Saënsi „Luik” kandusid kuulajateni tontlike, maaväliste helidena. Hammondi orel, mis leiutati 1935. aastal, vaid suunas mõtted samas suunas.

Tõeline muusikaline süntesaator sai tulla vaid pärast elektrikitarri 1940. aastate lõpul. Ja siit pole enam kaugel aeg, mil hakati püüdlema helide poole, mida Maal ei leidu.

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht