Küsimus mnemoturniirile

Toomas Velmet

  Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: OKSANA SINKOVA (flööt) ja LEA LEITEN (klaver) Kadrioru lossis 3. IX.

 

Mis ja kes ühendab järgmist nimede rida? Neeme Punder, Matti Helin, Imants Sneibis, Jaap Frank, Peter Lukas Frank, William Bennett, Maarika Järvi, Patrick Gallois, Renate Greiss-Armin, Jean-Claude Gerard, Liisa Ruoho, Harrie Starreveld, Moshe Aron Epstein ja Joachim Schmitz? Küsimusele “mis” tuleks vastus arvatavasti üsna kiiresti ja ilma arutellu laskumata, sest Maarika Järvi ja Neeme Punderi nimed suunavad ehk üsna kiirelt mõtte flöödile, millest võib järeldada, et ka ülejäänud nimed on seotud sama instrumendiga. Tunduvalt keerukamaks võib minna küsimuse “kes” poolega.

Jäämata nüüd ootama suurelt ringilt laekuvat vastust, ütlen otse välja, et küsitud “kes” on tänavu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuri lõpetanud (cum laude magister artium) flöödikunstnik Oksana Sinkova. Nimelt kõik nimekirja kuulsad flötistid-professorid on olnud lühemal või pikemal ajaperioodil Sinkova pedagoogid tema kõrgkooli õpingute ajal. Kõigi nende professorite ja loomulikult noore daami talendi ja töökuse tulemuseks on edukas esinemine mitmetel konkurssidel esmalt kodus ja lähinaabruses (Läti, Soome) ja lõpuks laureaaditiitel kõrgelt koteeritud rahvusvaheliselt konkursilt “Pacem in terris” Bayreuthis 2005. aastal. Alates 2000. aastast on Vanemuise sümfooniaorkester see õnnelik kooslus, kus flöödirühma kontsertmeistriks rahvusvahelise konkursi laureaat Oksana Sinkova.

Möödunud pühapäeval anti Kadrioru lossisaalis järjekordne “Akadeemilise kammermuusika” kontsert, kus esinejateks Oksana Sinkova (flööt) ja Lea Leiten (klaver). Kavast eeldatavale meisterlikkusele ja virtuoossusele lisaks tuleb tunnistada ka noorte daamide säravat vaimukust, kui nad annotatsioonis teatavad, et duo esineb koos juba eelmisest aastatuhandest (!).

Kontserdi kava nimetaksin ma sisult akadeemiliseks ja vormilt eklektiliseks. Akadeemilisus oleks kahe sonaadi ja nelja väiksema vormi ühendamisel lihtsaim võimalus ja eeldaks järjekorda Schuberti Sonaat a-moll (“Arpeggione”), Poulenci Sonaat ning siis Poulenci, Raveli, Enescu ja Debussy palad. Variante palade reastamisel on ka mitmeid teisi. Kontserdil pakuti järgmist rida: Raveli “Vocalise-Etude en forme de habanera”, Poulenci “Un joueur de flute berce les ruines” sooloflöödile (esiettekanne Eestis), Poulenci Sonaat, Enescu “Cantabile” ja “Presto”, Schuberti Sonaat ja Debussy “Clair de lune”. On mõistetav, et kontserdi kulminatsiooni on paigutatud Schuberti geniaalne Sonaat a-moll arpeggione’le (kuuekeeleline tšellolaadne kitarrihäälestuses poogenkeelpill – toim) ja klaverile James Galway flöödiseades, kuid eelnenud virtuoossed Poulenc ja Enescu raiskasid tõenäoliselt palju energiat ja kahjuks oli Schubert seetõttu pisut rabedam nii tehniliselt kui muusikaliselt.

Kui tehnika seisukohalt võib minu hinnang olla pisut karm, siis seetõttu, et ma ei ole kursis Galway seadega; võib ju olla, et flöödiseade ongi strihhiliselt vähem liigendatud kui teised populaarsed seaded (vioola, tšello), kuigi ei näe selleks mingit põhjust. Muusikaliselt oli absoluutselt veenev siiski ainult teine osa Adagio oma täpselt välja peetud tempo ja haruldaselt hästi välja mängitud ülipika fraasiga, mis nõuab flöödi puhul lausa erakordset hingamist. Schuberti nobedamad tempod on teatavasti kapriissed ning küsivad äärmiselt täpset tunnetust, sest pisut aeglasemalt on need igavad ja pisut kiiremini mõttetud. Selle ülesande lahendamine nõuab mitte ainult süvenemist tööprotsessis, vaid erakordselt värsket ja vaba vaimu kontserdil, mida seekord enam ei piisanud.

Muide, neid minu etteheitvaid märkusi ei maksa liiga südamesse võtta, sest need on tingitud minu suurest aukartusest Schuberti ees üldiselt ja selle konkreetse sonaadi puhul eraldi ning, kui veel ausam olla, siis tunnistan, et päris ideaalilähedast ettekannet olen kuulnud vaid korra Natalia Gutmani ja Aleksei Nassedkini esituses umbes 38 aastat tagasi, s.t möödunud aastatuhandel.

Kontserdi ülejäänud programm seevastu tekitas imetlust noore interpreedi võimekuse tõttu, duo ansambli-meisterlikkus pakkus eriti naudingut miniatuuride vormimisel. Erilisena toonitaksin siinjuures Oksana Sinkova instrumendi madala registri erakordset kandvust ja vähemalt kontserdi esimesel poolel tähelepanuväärselt täpset intonatsiooni ning tämbrilist sulandumisvõimet partnerpilli klaveriga, mida võib hinnata kui kõrgema kategooria meisterlikkust.

Muide, seda meisterpaari möödunud aastatuhandest on juba 30. septembril võimalik uue kavaga kuulata Tallinna raekojas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht