Kaasaegne muusika ja minevikumeenutused

Maret Tomson

Kammerkontsert: trio Farištamo Susi (klaver), Theodor Sink (tšello) ja Marten Altrov (klarnet) 21. II Viljandi muusikakooli orkestrimajas. Viljandi publikut ei ole nüüdismuusikaga eriti hellitatud. Ilmselt arvatakse, et tänapäevane helikeel on väikelinna kuulajatele keerukas ja vähe köitev. Lähiminevikust meenuvad siiski mõned põnevad NYYD Ensemble’i esinemised, mida kohalike muusikasõprade hulgas tänini soojalt meenutatakse. 21. veebruaril toimus Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna korraldusel kammerkontsert, mis purustas taas müüdi uue muusika raskesti mõistetavusest. Oma esimese kontserdi andis trio koosseisus Farištamo Susi, Theodor Sink ja Marten Altrov. Leidis kinnitust tõsiasi, et hea muusika suurepärases esituses suudab köita ka nn tavakuulajat.

Alustati prantsuse helilooja Vincent d’Indy (1851–1931) hilisromantilise trioga, mille helikeelt ei saa küll moodsaks nimetada, ent teos sobis hästi kokku järgnenud teravakõlaliste helitöödega, tasakaalustades kava tervikut. See oli ka hea võimalus tutvuda mitmekülgselt mitte väga sageli esineva pillikooslusega: klaver, klarnet ja tšello sobisid üllatavalt hästi kokku kord tämbriliselt vastandudes, kord mõnusalt sulandudes. Vincent d’Indy peaaegu kolmveerand tundi kestev neljaosaline trio on tõeline kammersümfoonia, mis esitab ansamblile suuri nõudmisi. Kõige eredam mulje jäi kolmandast osast Chant Elégiaque, mille peateema meenutas vanu keskaegseid rahvalaule. Oli ju d’Indy vanamuusika austaja ja vanade prantsuse traditsioonide taaslooja oma Schola Cantorumi asutamisega XIX sajandi lõpu Pariisis. Noored interpreedid suutsid Viljandi publiku selle ilusa muusikaga täiesti vallutada: kaunis klarneti kantileen, köitvad tšellomeloodiad, voogavad arpedžod klaveril – kõik see oli edasi antud ehtprantslasliku tundliku mõõdukusega.

Põnevusega oodati noore helilooja Jaak Siku esiettekandele tulevat teost „Kolm laulu Doris Kareva luulele”, kus koos trioga soleeris Iris Oja. Kontserdile eelnenud kuulajate vestlusringis avas autor oma värske loomingu tagamaid ja väitis, et viimasel ajal on teda eriti huvitanud muusikalise väljenduse ja kõne seosed. Vokaaltsükli aluseks on helilooja valinud kolm Kareva hilisema perioodi orientaalse värvinguga luuletust, mis köidavad oma erinevate meeleoludega. Enne muusika loomise juurde asumist luges ta värsiridu korduvalt, püüdes tabada nende rütmi, mis sai laulude rütmi ja vormi aluseks.

Tavapärase meloodia kõrval on helilooja kasutanud kõrgeid ekspressiivsed fraase, peaaegu hõikeid ja kontrastina nende kõrval sosistatud sõnu. Veelgi mitmekesisemad on instrumentaalpartiid: dramaatilised klaveriakordid, pingelised repliigid klarnetilt ja tšellolt, klarneti multifoonid, mis oma ebamaise koloriidiga süvendasid meditatiivset poolust. Efektselt mõjusid kolmanda laulu üles-alla tormavad heliredelid klaveril, illustreerides inimeste igapäevast arutut kihutamist. Seda kujundit täiendasid grotesksed motiivid klarnetil ja tšellol ning komistavad rütmisünkoobid. Nüüdismuusika esiettekanne on vastutusrikas, sageli oleneb sellest teose edasine saatus. Seekordset esmaesitust võib pidada õnnestunuks: Iris Oja on võimekas kammerlaulja, kes suudab kunstiliselt veenvalt esitada ka väga keerulisi kaasaegse helikeelega partiisid. Antud interpretatsioonis tuleks eelkõige esile tõsta ansamblilisust: tegemist oli nelja võrdväärse partneriga, kes tõid kontsentreeritult ja hea energiaga kuulajateni väärtluulest inspireeritud teose. Publiku soojast vastuvõtust oli tunda, et muusika oli saalisolijaid kõnetanud.

Kontserdi teine pool pakkus veelgi muusikalisi üllatusi. Lepo Sumera harva esitatud teose „To Reach Yesterday” esitasid pianist Farištamo Susi ja EMTA üliõpilane tšellist Theodor Sink. Vaatamata noorusele on viimase näol tegemist juba küpse muusikuga, kes köidab sisuka mängu, kauni tšellotooni ja karismaatilisusega. Muusikat kuulates meenus, et ajakirjanduses on Sumerat omal ajal nimetatud „kõlade kollektsioneerijaks”. Kuuldud teos vastab sellele täielikult. Muusika on siin mosaiiklik, koosneb erinevatest motiividest, kõlakildudest, flažolettidest, rütmilistest ostinaatodest, popmuusikarütmidest ja -harmooniatest. See on kui tõeline tulevärk: kogu aeg juhtub midagi ja kuulaja haaratakse jäägitult kaasa. Kõike seda võisime kuulda duo väga veenvas esituses, mis tekitas saalis lausa elektriseeriva pinge.

Kontserdi lõpuloona kõlas Erkki-Sven Tüüri „Arhitektoonika II ”, mille rütmimängud, kõnekad pausid ja ilmekad dialoogid pillide vahel tõid taas esile trio hea ansamblitunnetuse. Vaimustunud publik ei raatsinud niipea saalist lahkudagi, tänati esinejaid ja Sirje Vihma-Normetit, kelle idee oli see kontsert Viljandisse tuua, andes uuele triole esinemisvõimaluse ja pakkudes väikelinna publikule elamuse.

Kontserdile eelnes meenutuste tund, kus kõnelesime Sirje Vihma-Normetiga Leo Normeti arvukatest tegemistest Viljandi muusikarahvaülikoolis lektorina, Ugala teatris lavastustele muusika loojana ning kultuurikolledžis õppejõuna. Emotsionaalseid hetki lisasid Farištamo Susi ja Jaak Siku efektselt mängitud Urmas Sisaski klaveripalad „Kajakas tormise mere kohal” ja „Kajakas Viljandi järve kohal”, mis on pühendatud Leo Normetile. Tutvuti Sirje Vihma-Normeti raamatuga „Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga”, kus on juttu ka Viljandist ja viljandlastest.

Kohalolijate huvi äratas ka Leo Normeti 1968. aastal kandidaaditööna valminud ja mullu avaldatud uurimus Sibeliuse sümfooniatest. Publiku hulgas viibinud endised Tallinna konservatooriumi kasvandikud meenutasid, kuidas see teaduslik töö on mõjutanud nende tollaseid muusikaajaloo õpinguid: teatavasti viis Normet oma loengutes ikka ja jälle jutu Sibeliusele.

Vanematele kuulajatele oli see vestlusring kui nostalgiline meenutus, noortele kui tükike meie muusikalugu. Nii põimusid kogu õnnestunud ürituses minevik ja kaasaeg, noored muusikud, nende looming ja ajaloolised mõtterännakud.