Kaheksa portreed, poolehoiuga kirjutatud

Tiia Teder

Kaheksa portreed. Autorid Kristina Kõrver, Gerhard Lock, Maria Mölder, Sofi Oksanen, Ia Remmel, Anu Sõõro ja Evi Arujärv. Koostanud ja toimetanud Evi Arujärv. Eesti Muusika Infokeskus, 2009. 196 lk.         Eesti heliloojate portreekogumike sarjale on kaua järge oodatud. Minu õpinguaastatel oli kaasaegse eesti muusika kohta põhiallikas „Kuus eesti tänase muusika loojat” ja sellele järgnenud „Eesti tänase muusika loojaid”. Interneti-eelsel ajal tuli muusikaõppijal läbi ajada üpris vähese eestikeelse trükisõnaga. Heliloojate kohta kirjutatud raamatuid kasutati usinasti õppetöös ja kujutan ette, kuidas näiteks Merike Vaitmaa on pidanud kümnete  või sadade õpilaste kirjutistes lugema oma Arvo Pärdi või Lepo Sumera loomingut avavaid lauseid.

Ajad on muutunud inforohkemaks, kuid info palju segasemaks ja kahtlasemaks. Kõik kohad on seda täis: 30 sekundiga võid netist kätte saada mis tahes muusika. Aga muusika avastamine ja maitse üle otsustamine on igaühe enda hooleks jäänud. Keskseid autoriteete ei ole. Maitse määraja ja autoriteedi roll,  mida varem kandis väärikas raamat või tähtis kultuuriinstitutsioon, on nüüd lahtunud ja pisendunud paljude vahel. EMIK i eestvõttel ja Evi Arujärve toimetamisel kaante vahele saanud uus heliloojate portreede raamat on just üks selline autoriteetne väljaanne: katse selgitada ja üldistada uude muusikasse puutuvat, levitada eesti heliloojate ideid. See on lugemisvara nii muusika õppijale kui muusikast innustujale.  Raamatus on kaheksa helilooja portreeartikkel, nimelt nemad kujundavad praegu uue Eesti muusika nägu.

Ajavahemikus 1958–1972 sündinud autoreid saab nimetada Eesti uue iseseisvusaja põlvkonnaks – kõik nad tõusid esile 1990ndatel. Arujärv on sissejuhatuses välja toonud heliloojate ühisjooni: loomingutee algus muutustele altis õhkkonnas, võimalus õppida välismaal ja olla avatud avara muusikamaailma mõjudele ning kasutada uut, arenevat tehnoloogiat. Arujärv üldistab lühidalt ka raamatus kajastatud põlvkonna helikeelt ja loomingu aluseid. Artiklid on mitme muusikateadlase sulest ning üsna erinevad. Ühise printsiibina on tehtud kõigi heliloojatega selle raamatu tarbeks intervjuu. Artiklites on autorite loomingutee ülevaade ja valik põhjalikult vaadeldud teoseid. Originaalmaterjalile lisaks on üsna palju tsiteeritud portreteeritava varasemaid väljaütlemisi  ajakirjanduses.

Enim tsitaate on pärit Klassikaraadio portreesaadetest ja heliloojate liidu kohtumisõhtutelt „Helilooja, kes sa oled?”. Need kahe viimase aasta kohtumisõhtud heliloojatega on olnud tõepoolest õnnestunud sari, arvestatava publikuhuviga üritused klubilist ja etenduslikku ühendavas vormis. Raadiosaadete tsitaatide rohkus mõnes peatükis äratab kõrvalmõtteid. Klassikaraadio saatesari „Nyyd-muusika” on talletanud  ja vahendanud igal aastal heliloojate loomingulisi portreid ja muusikaloengute materjale ning mõistagi on saadetes tallel palju sisukat materjali. Heliloojad „on rääkinud”, neid saab tsiteerida. Varasemates heliloojate portreeraamatutes leidub vaid üksikuid raadiosaadete tsitaate. Küllap oli asi ka selles, et 1960.-1970. aastatel polnudki raadioeetris ega ka mujal ajakirjanduses nii rohkesti intervjuusid ja portreteeritava otsest kõnet – seda nii praktilistel  kaalutlustel, sest lindilõikamise ajastul oli monteerimine väga töömahukas, kui ka ideoloogilistel põhjustel.

Veel 1980ndate esimesel poolel oli tavaline, et raadiosaate teksti luges linti diktor ja tekst oli enne „üle vaadatud”. Nõukogude-aegses ajakirjanduses domineeris üldistuse taotlus ja nn objektiivsuse püüe. Elavast heliloojast tehti näiteks novembris 1961 portreesaade nii, et ta ise saates sõna ei saanudki (ER i „Raadioülikool”, kus juttu noorest  heliloojast Eino Tambergist). Situatsioon on muutunud palju individualistlikumaks – igaühe vabadus (ja kohustus) on sõnastada oma looming! Kuid teisenenud on ka muusikaajakirjanike ning -teadlaste arusaam oma tegevusest. Muusika propageerimine, kuulajatele selle seletamine ja seisukohtade püstitamine on Eesti väheses kultuuriajakirjanduses ülinapp, diskussioon tegelikult olematu. Aga nüüdismuusika on keeruline asi ja kuulaja vajab lisaselgitust, orienteerumisnäiteid, navigatsioonijuhiseid. Nii selguski Klassikaraadio hiljutisest kuulajate küsitlusest, et kõige rohkem ei tunne kuulaja puudust mitte informatsioonist, vaid seisukohtadest, vaatenurkadest ja muusikaga seonduvate ideede selgitustest, miks klassikalist muusikat kuulata ja hinnata.

Ideid ja inspireerivat lugemist on raamatus „Kaheksa portreed” rohkesti. Hulk materjali on kogutud, süstematiseeritud, refereeritud  ja tsiteeritud. Mõnda artiklit on kergem, teist raskem lugeda, esitluslaad erineb. Raamat on korrektselt toimetatud ja toimetaja on mõelnud ka „üldharivale” funktsioonile, mida teenivad nimede ja mõnede mõistete viited ning joonealused selgitused. Viidete ühtlustamine on sellise kogumiku puhul väga suur töö. Kuhu tõmmata piir üld- ja vähetuntu vahel? Näiteks Raimo Kangro on joone all tutvustatud, aga Lepo Sumera mitte. Viiteid on liigagi palju ja  ühe lausega suurkujusid paika panna on lootusetult ebatäpne. On oht, et liigviitamisega alahinnatakse lugejat. Raske on siinkohal kujutada lugemas kultuurikihita inimest, ja ega see polegi öökapiraamat. Tsitaatide järjekindel vormistamine on samuti täpsuse huvides ja korrektne materjalikäsitlus, aga raskendab lugemist. Pilk hüppab tahtmatult joone alla, kuigi tegelikult pole lugejale vahet, kus helilooja need sõnad algselt  lausus. Mõnikord on tsitaadina vormistatud ka materjali, mis võinuks olla autoritekstis.

Evi Arujärve artikkel Galina Grigorjevast annab hea ülevaate helilooja loomingust ja elust, tema maagilistest ja eesti kontekstis eksootilisena tunduvatest teostest. Grigorjeva teoste analüüs ja lahtiharutamine, autori selgitused vene õigeusu aine ja allikate kohta on põnevad, materjali jagatakse faktirohkelt ja lausa õpikuliku täpsusega, samas ei puudu ka  tugev emotsionaalne foon. Artikli sissejuhatuses püüab Arujärv Grigorjeva eesti heliloomingumaastikule paigutada. Tema sõnul leidis see looming Eestis sobiva pinnase „kaotsi läinud vaimse tasakaalupunkti” otsimisel, mis oli 1990ndate algul siinmail teistelegi autoritele aktuaalne ülesanne. Kindlasti leidis noor vene helilooja Eestis sõbraliku heliloojaskonna, kes on haruldaselt ühtehoidev ja toetav. Õppejõud Lepo Sumera, raamatus kajastatud heliloojate üks „isakujusid”, ei tauninud „vanamoelisust”, vaid innustas eneseleidmist ja juurtega tegelemist. Samasugune isafiguur on eesti heliloojatele muidugi Eino Tamberg, kelle puhul Mari Vihmand rõhutab samuti toetavat ja motiveerivat, elufilosoofiat kujundavat suhtumist. Vihmandi artikli (autor Anu Sõõro) juures on meeldiv ratsionaalsus nii helilooja tsiteerimisel kui teoste muusikalise materjali kirjeldustes. Väike pettumus oli, et Vihmandi suurim  teos ooper „Armastuse valem” on saanud nii vähe kajastust, aga ilmselt valmis artikkel varem kui ooper. Seevastu on kena Vihmandi „Floreo” ja muude oopuste läbiseletus. Veel üks asi, mis ühendab raamatusse koondatud heliloojaid (neil olid innustavad õppejõud, kes heatahtlikult toetasid „endaksjäämist”), on tõsiasi, et nad pidid ise õpinguteväliselt nägema palju vaeva tehnika omandamisel ja arendamisel. Intuitsioonil ja eeskujul  põhinev loomingumeetod polnud 1990ndate põlvkonnale enam aktuaalne. Õpinguvaevadest on heliloojad rääkinud üsna kitsilt, või pole intervjueerijad küsinud.

Näiteks Reinvere, kes õppis modernismi keskuses Soomes ja tegi läbi kompositsioonitehnika kõrgdressuuri, ei kirjelda akadeemilise tarkuse mõjureid kuigipaljukest. Jüri Reinvere peatükk ongi saladuslik. Kirjanik Sofi Oksanen on põhjalikku tähelepanu osutanud kosmopoliidist heliloojat mõjutanud  keskkonnale. Artikkel annab aimu Reinvere mõjuritest, fantaasiast ja ideedest, samuti on olemas Reinvere mitut kultuuriliiki linkivate teoste tõsine analüüs. Oksaneni ladusale biograafilisele jutustusele on Gerhard Lock lisanud muusikateaduslikku volüümi. Aga loojanatuur jääb peitu, ehkki andekas jutustaja Reinvere on ise korduvalt oma raadiosaadetes ja artiklites avaldanud võimsaid seosepilte heliloojate loomingu pinnasest, eelkäijate positsioonide  ja traditsioonide kogemusest. Parafraseerides helilooja enda kirjutatut: „nagu oleks kõikide õlul mingi suur saladus, mida kiivalt hoitakse ainult iseendale ja lihvitakse sellest välja teemante” („Vabaduse heliline hämarus”, „Nyydmuusika. Uued helid Klassikaraadios”, lk. 15).

Artikkel Tõnis Kaumanni loomingust on inforohke ja äratab autori vastu huvi. Evi Arujärv käsitleb Kaumanni muusikalisi „huligaansusi” ja otsinguid objektiivses võtmes ning artiklit värvivad autori lahedas stiilis selgitused. Kaumanni loomingus on olnud mitmeid suundi ja artikkel toob kokkuvõttes esile tendentsi postmodernistliku loominguga autori nüüdsest „tõsinemisest”. Maria Möldri artikkel Märt-Matis Lillest on korrektne ja referatiivne ülevaade helilooja loomingu põhimõtetest ja tema huvitavast biograafiast. Lille teoste sünnilood on rikka, paljude kuulajate jaoks avastusliku materjali  ja fantaasiarohke tagamaaga. Teosetutvustuste lugemine tekitab tõepoolest huvi kuulata, või üle kuulata. Retked kunstide ajaloos ja idamaade kultuuris on lugejale üldharivad, ja ka rohked viited on selles materjalitihedas artiklis omal kohal. Märt-Matis Lille peatükis on rohkem kui mujal toonitatud esitajate osa teoste sünnis ja festivale, kus neid on esitatud. Tõnu Kõrvitsa loomingut käsitlevas Maria Möldri artiklis on mitu tõmbavat dominanti.  Kõrvits on vist ainus oma põlvkonna helilooja, kes tunnistab džäss- ja rokkmuusika mõju enesele. Siin on juttu Kõrvitsa arranžeerimisandest ja -kogemustest, mis viisid Kreegi ja rahvalauluni, samuti kahest kammerooperist. Tõnu Kõrvits räägib oma teostest lihtsalt ja poeetiliselt, tal on tugevad ja loomulikud kujundid. Nagu ikka kogumike puhul on toimetaja autoritele ette andnud mängureeglid ja raamid, mille piires tegutseda.

Üks printsiipe tundub  olevat, et autorid on valgusvihu suunanud otse heliloojale. Vaid harva esineb kõrvaltegelasi ja on avaldatud kellegi teise tsitaate portreteeritava kohta (näiteks Maarja Kangro Tõnu Kõrvitsast lk 55). Samuti on raamatust taandatud helikunstivälised asjad nagu andmed tellija, esiettekandja ja kirjastaja kohta. Nüüdismuusikas on helilooja ja interpreedi suhe väga olulise tähtsusega. Heliloojate enamik on oma interpreetidega koos kasvanud ja arenenud,  avanevat maailma avastanud. Näiteks NYYD Ensemble’i, aga ka Vox Clamantise, Monika Mattieseni ja paljude teiste esitajate roll nende heliloojate karjääris on tohutu tähtsusega. Kuna raamat saab kindlasti suure rakenduse muusikaõppes, oleks olnud hea saada need andmed siiski siitsamast. Näiteks Reinvere „Vastaskalda” materjal on põnevalt ära seletatud, aga see, et teos on jäädvustatud Eesti Raadios – radiofooniline ooper vaevalt teostub ilma salvestuseta –, on jäänud mainimata. Toivo Tulevit käsitlev peatükk on raamatus üks ladusamaid. Ilmselt ka seetõttu, et artikli autor Ia Remmel on kogenud küsija ega kasuta palju tsitaate varem avaldatust. Kaasakiskuvalt räägib Tulev oma loomingu religioossest baasist ja mõjuritest ning arutab maailmavaatelisi küsimusi, teostega seotud kohtumisi, kogemusi ja leide. Samuti on huvitav lugeda tema ebatavalist loomingulist elukäiku. Toivo Tulevi  ideede ja ideaalide maailm kütkestab küpsuse ja tõsidusega.

Kristina Kõrveri kirja pandud retk Helena Tulve teoste maailma on teostatud suure poolehoiu ja armastusega. Peatükk pakub teoste juurde uut huvitavat materjali ja tekitab soovi muusika uuesti uue tähelepanuga üle kuulata. Helilooja on ilmselt aineseks valinud seni trükisõnas vähem käsitletud teosed, nende hulgas uusim sümfooniline oopus „Extinction des  choses vues”, mida ma pean üheks kõige olulisemaks viimasel ajal loodud eesti helitööks. Kahjuks on Tulve tuntumaid teoseid „Sula” siit välja jäänud, samuti oleks tahtnud põhjalikumalt lugeda kammerooperi „It Is Getting So Dark” kohta. Kaalukas ja sisukas raamat on välimuselt uhke ja kutsuv, kvaliteetsel paberil ja kenade portreefotodega. Kasuks oleks tulnud nimeregister, kuna mainitakse paljusid muusikuid  ja muid tähtsaid loomeinimesi. Samuti oleks tahtnud lugeda ka artiklite autorite lühitutvustust. Raamatu kaanel on järge lubav alapealkiri „Eesti heliloojad 1”, mis tähendab, et Evi Arujärve EMIKi tiim on asja tõsiselt ette võtnud. Eesti muusikast kirjutajad vajavad nii julgust kui julgustust.

Väga palju on jäänud Eestis kirjutamata sellepärast, et enda (ja teiste) suhtes on nõudmised väga kõrged. Kunagi pole aega vajalikul määral süveneda ja saavutada  täiuslikku taset, samuti takistab hirm, et kirjutatut võidakse kritiseerida. Ning arutelu on välistatud, kuna see võib tekitada pingeid … Kui varitseb liialdatult suur mure trükivea või väikese algustähega pärisnime pärast, jääb kirjutamata see, mis oluline.