Kaks ja pool tundi hinge kinni hoides

BRIGITTA DAVIDJANTS

Lastemuusikal „Karlsson katuselt“ Astrid Lindgreni samanimelise jutustuse ainetel: helilooja Tauno Aints, libretist Wimberg, dirigent Kaspar Mänd, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Priitu Adlas, koreograaf Andre Laine. Osades Mikk Jürjens (Väikevend), Sepo Seeman (Karlsson), Kaire Vilgats (Majasokk), Jassi Zahharov (onu Julius), Helen Lokuta (ema), Mart Laur (isa), Kadri Kipper (Bettan), Andres Köster (Bosse), Mart Madiste (Fille), Aare Saal (Rulle), Henri Liiv (Pelle). Esietendus rahvusooperis Estonia 6. XI.

Mikk Jürjensi Väikevennaga on kerge samastuda, ent Sepo Seemani Karlsson mõjub kui sõge erru läinud mereväelane.

Harri Rospu / RO Estonia

Karlssonist ei ole ilmselt mööda saanud keegi ning küllap on meil kõigil temaga oma suhe, nii lastel kui ka täiskasvanutel. Nagu ilmselt paljudel mu põlvkonnakaaslastel, on minu Karlsson Astrid Lindgreni 1950. aastate raamatukangelase ja Boriss Stepantsevi 1960. aastate samanimelise vene multika tegelase iselaadne segu.

Sedavõrd sügavalt juurdunud nägemusega on alati pisut riskantne uutele kogemustele vastu minna, eriti visuaalsete mälestuste võrdlemisel. Ent veelgi rohkem kui visuaali, tähendas Karlssoni multikas mulle Gennadi Gladkovi, ühe andekama vene multifilmide muusika looja muusikat. Tasub meenutada, et animatsiooni jälgis Nõukogude tsensuur märksa lõdvemalt kui muud filmikunsti ning seepärast iseloomustas seda sageli võluv allegooria. Tänu heale rahastusele kõlas nõukogude multikates sageli ka suurepärane muusika, mis ei jäänud sugugi alla tollaste filmide muusikale.

Gladkov ise on öelnud, et head multifilmide heliloojat iseloomustab oskus orienteeruda kõige erinevamates žanrides. Selle teesi saab laiendada lastele muusika loomisele üldisemalt. Eri žanride vahel manööverdab hästi ka Tauno Aints, kelle muusika ei jää üheski aspektis alla Karlssoni animatsioonis kõlavale muusikale. Aintsi looming on värvikas, kujundlik ja lausa filmilik, seal kõlavad küll popi ja jazzi, küll marsi- ja klassikaelemendid. Ooperiteatri orkester esitas seda kõike piisava nõtkusega. Õnneks on selles muusikas ka paras kogus melanhooliat, takistamaks lavastust muutumast palaganiks.

Lavastuse dramaturgia ja muusika on omavahel heas kookõlas, mida ei saa öelda sugugi iga muusikalavastuse kohta. Stseenid on piisavalt lühikesed ja kompaktsed, et noorema publiku tähelepanu kindlalt hoida, ning lavakujunduski on meeleolukas, luues muheda paralleelreaalsuse.

Mis puutub tegelaste karakteritesse, siis need on välja arendatud eri määral. Vaieldamatult parim on Väikevend, kelle ängiga saab vaataja hästi samastuda. Kõrvalisemad tegelaskujud on aga jäänud kohati skemaatiliseks, isegi stereotüüpseks ja karikatuurseks. Mehed, isa ja Bosse, on tõelised mehed, kõvad kutid, esimene pisut ohmu ja teine kergelt ärplev. Naised, ema ja Bettan, on kiljuvad, pisut hüsteerilise olekuga blondiinid. Sellist polaarsest karakterite lahendust võib ju mõista: tegu on siiski lastetükiga, mis peab pealegi teise rõdu viimasesse ritta kohale jõudma. Raamatust tuttavat Väikevenna empaatilist rahulikku ema ja igati moodsat isa meenutades on sellisest lahendusest siiski kahju.

Ka Karlssoni tegelaskujus soovinuks vana kooli publik näha rohkem maitsekust. Praegusel kujul on lavale lastud mingi sõge ja veiderdav erru läinud mereväelane. Üldsegi mitte nagu mees parimates, vaid pigem üsna hiliskeskealistes aastates. Karlssonit on sageli tõlgendatud kui väikevenna tumedamat poolt. Tõepoolest, Karlssoni lugu võib lapsele mõjuda kaunikesti masendavalt. Kartsin isegi kogu oma eelkooliealise põlve, mis saab siis, kui Karlsson äkki mulle külla tuleb – vastik väike riiakas vanamees minu elutoas (muide, hiljem sain teada, et täpselt sama kartis mu isa, küllap siis ka paljud teised lapsed). Mis seal ikka, nüüd oli aeg oma hirmudele silma vaadata, sest lavastus on originaaltekstile üsnagi truu (kahju ainult, et kukepildid on välja jäänud). Nii tuli mul ära vaadata kõik need ebamugavad kohad, mis ma raamatut lugedes praegugi vahele jätan: aurumasina õhkimine, Bosse ja Bettani loll nali mängukoeraga, väikevennalt karamellide väljapetmine jne.

Aga mis siin ikka viriseda. Olulisim on see, et tükk meeldib lastele, sest lapsed on vägagi nõudlik publik. Neid juba sellega ära ei peta, et heidad neile ette, nagu ei mõistaks nad suurt kunsti. Ja loomulikult olid lavastuses olemas need stseenid, mis lihtsalt toimivad. Karlssoni raamatut lugedes ajab mind siiamaani hüsteeriliselt naerma see koht, kus Karlsson onu Juliuse püstolipauguga vastu võtab ja too minestab. Või kui Karlsson onu Juliusele memme teki alla peidab. Ka etenduse ajal röökisid sel hetkel naerda nii noored kui ka väiksed.

Igatahes vaatas viieaastane laps mu kõrval etendust kaks ja pool tundi hinge kinni hoides ja keskendunult, unustades nii pika päeva, isadepäeva pidustused kui ka haigusvimma. Mis võiks olla ühele lastelavastusele veel suurem kompliment?