Kammerkoorist ooperikooriks ja tagasi
Eesti Filharmoonia Kammerkoor Aix-en-Provence’i festivalil Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK), kes eile esines Nigulistes ulatusliku Pärdi-kavaga, oli vahepeal kuus nädalat hoopiski ooperikoori rollis Lõuna-Prantsusmaal mainekal Aix-enProvence’i festivalil (koos kümne läbiproovitud lisajõuga). Tänapäeva muusikamaailma ja -äri ülitihedas konkurentsis jääb ellu (ning finantsiliselt plussi) see, kes peale kõrge professionaalse taseme on piisavalt paindlik liikuma eri žanrite vahel. 1. juulil 30aastaseks saanud EFK-l sellist mitmekülgsust ja vastuvõtlikkust õnneks on. Võõral žanripinnal seiklemine on õigustatud siis, kui see esitab koorile uusi väljakutseid ja arendab lauljaid. EFK senised ooperiesinemised on viinud koori kokku suurepäraste interpreetide ja tõeliste tähtedega nagu Natalie Dessay, Charles Castronovo, Sarah Connolly, Richard Croft, Colin Balzer jpt. Koori esimene ooperiprojekt väljaspool Eestit oli 2004. aastal Luxembourg’is, Christof Loy lavastatud „Boheem” (dir Roland Böer). Elamuseks paljudele kujunes Mozarti „Idomeneo” kõigepealt Bremenis ja siis Salzburgi Mozarti nädalal (jaanuar 2010), dirigeeris Marc Minkowski ja lavastas Oliver Py. Sel suvel esines EFK Aixi festivali kahe uuslavastuse koorina: Verdi „Traviatas” (dir Louis Langrée, lav Jean-François Sivadier) ja Mozarti ooperis „Tituse halastus” („La clemenza di Tito”, dir sir Colin Davis, lav David McVicar), tehes kaasa lavastustsükli ja kokku kõik 16 etendust. Mõlemat lavastust oli võimalik näha otseülekandes kultuurikanalite Arte ja Mezzo vahendusel, orkestriks Londoni Sümfooniaorkester.
Peale „Traviata” ja „Tituse” olid festivali oma produktsioonid veel Händeli „Acis ja Galatea” ning kaks tellimusteost: Oscar Bianchi (s 1975) „Thanks to my eyes” ja Jérome Combier’ (s 1971) „Austerlitz” (viimane on teos näitlejale ja instrumentaalansamblile). Metropolitan Operast oli sisse ostetud Šostakovitši „Nina” (lavastaja on Lõuna-Aafrika videokunstnik William Kentridge). Lisaks toimus kontserte (ka Londoni SO-lt Colin Davise ja Valeri Gergijevi juhatusel) ning mitmeid kursusi (XIV Euroopa muusikaakadeemia raames peale eri interpreedikursuste ka ooperikirjutamise seminar).
Üritused leidsid aset eri paigus üle linna. „Traviata” ja „Titus” etendusid peapiiskopi palee sisehoovi ehitatud laval. Ooperiõhtud algasid kell 22.30 meie aja järgi – et ei oleks lämmatavalt palav. Tõsi, aeg-ajalt puhus küll mistraal, pannes vankuma lavakujundusdetaile ning mõjutades heli kandumist vaatajani. Selle alusel, mida lavastaja kooris näeb ja kuidas kooriga töötab, võib otsustada lavastaja fantaasia, oskuste ja töötahte üle. Loomulikult tingib iga ooper ja iga lavastaja käekiri (kui tal seda on) eri lähenemise. Viimasel paarikümnel aastal on üldiselt koorirežii alla käinud, see antakse koreograafi kätesse või pagendatakse koor üldse lava taha. (Või kõlavad koorilõigud raha kokkuhoiu huvides helikandjalt.) Saamatut koorirežiid nägime Eestis viimati näiteks Walter Sutcliffe’i „Carmenis” (eriti III ja IV v). Mind huvitas väga, kuidas on koori kasutanud praegu üks kuulsamaid Briti ooperilavastajaid David McVicar. (Intervjuud temaga võib lugeda oktoobrikuu TMKs.) Libretost tulenevalt on „Tituses” koori roll väike: on ülistuskoor, tulekahjukoor, leinakoor, jälle ülistuskoor. (Mäletatavasti kirjutas Mozart ooperi keiser Leopold II kroonimispidustusteks Prahas aastal 1791.) McVicar tõi tegevuse Vana-Rooma keisririigi päevilt 1790ndatesse, Prantsuse revolutsioonist kantud aega, milles kumab nii wertherlikku „tormi ja tungi” ning ka juba vararomantismi à la noor Beethoven. Lavakujunduses on lähtutud Rooma kapitooliumist ja foorumist – aga seegi XVIII sajandi lõpu pilgu läbi. Koor valgub lavale kord kõrgetelt trepiastmetelt (trepp on ühtlasi Tituse trooni ja võimu sümboliks), kord tagant lava külgedelt ja keskelt. Titust (keda arvatakse mõrvatud olevat) leinates täidab koor terve lava, jättes ruumi ainult solistide misanstseenideks.
Üldmulje kogu lavastusest on väga plastiline, parimas mõttes skulpturaalne. Kuigi lavastaja pole kooris sihiteadlikult välja töötanud eri tüüpe, on antud mõjumisruumi igale koorilauljale ning nõutud ka individuaalset sisemist reageeringut ning selle väljendamist pilguga, hoiakuga. Samalaadne lähenemisviis iseloomustab lavastaja tööd solistidega, mis on äärmiselt peen ja detailirikas. Pietro
Metastasio eelklassitsistlikku libretoteksti on McVicar suhtunud nii, nagu oleks tegemist ühtaegu Dante ja Ibseniga, loovides selle psühholoogilisi sügavusi. Ja tema lauljate ansambel tuleb kaasa, eesotsas võrratu Sarah Connolly (Sextus) ning jõuline Carmen Giannattasio (Vitellia). Suurepärased olid ka Anna Stephany (Annius) ja Gregory Kunde (Titus, asendas viimasel hetkel rollist loobunud John Mark Ainsleyd). Taas nägime õppetundi: on lihtne tõde, et pikki ja raskeid aariaid ei kujunda mitte ainult soleeriv laulja, vaid ka tema lavapartner(id) oma kuulamisintensiivsuse, pilgu (armastav, vihkav) ja reageeringuga. EFK „inglihääled” (McVicari iseloomustus) vastasid oivaliselt dirigent Colin Davise nõtkele ja vabalt voolavale Mozarti-tõlgendusele. Lavastuse lõpustseenis tõmmatakse kate Tituse büstilt – see on värvunud veripunaseks. Eeslaval seisab Tituse „turvapealik” Publius paljastatud mõõgaga ja ähvardavas poosis, mis ei jäta kahtlust, kes järgmisena keisrit ründab. Suuremeelne valitseja on ilmvõimatu ja sellist pole vajagi.
Tuumalt sarnaseid, aga väliselt hoopis teiselaadseid ülesandeid seadis koorile „Traviata’s” prantslane Jean-François Sivadier, näitleja ja lavastaja, kes avastas ooperi enda jaoks üpris hiljuti ja armastab seda nüüd kirglikult. Kui küsisin, mis on talle ooperi lavastamisel kõige olulisem, vastas ta: „Muusika”. Klassikaline vastus, mille järeldused ulatuvad režiilisest oskamatusest lava ja muusika meisterliku sünteesini. Sivadier esindab õnneks viimast varianti. Proovidest EFKga oli ta väga vaimustatud, rõhutades, et laval nähtav on ühislooming, milles sisaldub rohkesti koorilauljate endi ettepanekuid ja ideid. Need kõik aga said tekkida üksnes tugevale aluskarkassile ja see oli Sivadier’l algusest peale olemas, täpne režiiplaan koos lauljate nimedega. Koori esimeses lavastusproovis üllatas Sivadier lauljaid sellega, et nimetas neid õigete nimedega (eksis ainult kolmel juhul 36st). „Vana kool,” ütleksid asjatundjad – tõsi, kunagi oli see endastmõistetav, praegu viitsivad seda veel vähesed järgida. Aga tänu sellele sai kujuneda individuaalne koorirežii, iga koorilaulja oli omaette karakter oma ülesannetega, oma suhtumisega toimuvasse.
Enne etendust lauljaid lavatagustes koridorides silmates tundus, et oleme visuaalselt sattunud 1950ndate lõpu koosviibimisele, mis jätkub laval. Just niisuguse noorusmässulise perioodi oli Sivadier valinud „Traviata” toimumisajaks, kuid see ei tekitanud sisulist konflikti loo endaga. Sivadier’ lavastus on väga orgaaniline ning oli selge, et peostseenis mingid eraldiseisvad mustlasnumbrid tantsijatelt koos kohustusliku käelugemisega kõne alla ei tule – oli ju koor, kes suutis ka väga hästi liikuda, vastates Sivadier’d inspireerinud saksa tantsuteatri korüfee Pina Bauschi stiilile. Täiendavalt kasutas Sivadier küll paari näitlejat-statisti, sulandades need loogiliselt tegevustikku (üks oli näiteks Violetta saatja või teenri rollis). Üldse suhtus Sivadier ooperi osatäitjatesse rõhutatult demokraatlikult, mitte-hierarhiliselt, mis tuli välja ka režiist: diiva (Natalie Dessay), statistid, kooriliikmed paiknesid laval läbisegi, osa koorilauljaid hajutatult eeslaval. Solistid suhtlesid kooriliikmetega laval individuaalselt ja võrdsete partneritena (kõik on ju külalised Violetta ja Flora pidudel, mõned neist on autorite tahtel lihtsalt luubi alla võetud). Kindlalt esinesid EFK lauljad Mati Turi, Uku Joller ja Rainer Vilu episoodilistes rollides. Kõike seda meenutades on ülimalt kahju, et Arte kanali telerežii oli etenduse ülekandel täiesti pea kaotanud: meeleheitlikult püüti näidata prantslaste lemmikut Dessay’d (sama rolli tegi väga hästi ka Venemaal laulmist õppinud moldaavlanna Irina Lungu), nii et isegi Charles Castronovo Alfredona jäi varju, ehkki ta oli tervikuna veenvamgi kui Dessay. Rääkimata koorist – dünaamilise, lava loomulikult ja liikuvalt täitva kooriga ei osanud telekanal midagi peale hakata. See näitab omakorda, kui harva on telerežissöör ja operaatorid sellise režiiga kokku puutunud ning kui ebausaldusväärsed võivad olla tele- ning DVD-salvestused. Jääb veel lisada, et Aixi festivali kunstiline juhtkond on väga nõudlik ning viimse detailini väljas parima saavutuse eest. Nii tehti kooriga kuni „Traviata” esietenduseni pingelisi muusikalisi proove, et saavutada maksimaalset täpsust artikulatsioonis, rütmis ja dünaamikas, samuti harjutati ja viimistleti itaalia keele hääldust. Lõpuks jäädi rahule. EFK-l on Provence edukalt seljataga, ees ootamas mitmed kontserdid ja 30. sünnipäeva pidustused.