Kammermuusikast Hiiumaal
Kolme suurema mereriigi Inglismaa, Saaremaa ja Hiiumaa võrdluses on Hiiumaa muidugi kõige kammerlikum, seepärast pole midagi sobilikumat selle suvisesse miljööse kui kammermuusika. 12. – 14. juulini viidigi läbi XV (!) Hiiumaa kammermuusikapäevad, mille raames anti viis kontserti neljas paigas.
1999. aastal alustasid kammermuusikapäevadega viiuldaja Aet Ratassepp ja pianist Mart Ernesaks ning nüüdseks ollakse niikaugel, et nende perekond koos lastega on võimeline täitma täismahus kontserdi väga soliidse kavaga, kusjuures peaesinejad on lapsed ja vanemad on toetajad. Selline helisev perekond esitas festivali esimese päeva õhtul Kärdla kirikus Schumanni, Bachi, Haydni, Paganini, Cherubini, Griegi, Frank Bridge’i ja Tobiase loomingut. Vahele luges Aet Ratassepp veel ühe juubilari Ellen Niidu luuletuse, mis sobis kavva haruldaselt hästi. Lapsi oli väikesi ja veel väiksemaid, ei jäänud meelde kõigi nimi ja vanus, kuid kogu esitatu oli väga kvaliteetne ja loomulikult vahenditu musitseerimine, mida nautisid nii esinejad kui ka publik. Päris eriline mulje jäi Rudolf Tobiase ,,Burleskist”, mille Mart Ernesaks oli väga osavalt seadnud käepärastele esitajatele, s.t kogu perekonnale. Mulle ei meeldi üldiselt tavaks saanud komme kammerkontsertidel juttu vesta, mis peaks justkui lähendama akadeemilisi esinejaid publikule ja tekitama sundimatu õhkkonna. Enamasti on seda piinlik kuulata ja tean, kui ebameeldiv on see esinejatele. Heliseva perekonna kontserti juhatas ja suunas Aet Ratassepp ja tegi seda võrratult. Minimaalne, aga hästi läbi mõeldud tekst oli kogu kontserdikava lahutamatu ja naturaalne osa, mis tõepoolest tekitas sundimatu perekondliku õhkkonna ja oli äärmiselt nauditav.
Päev aga algas hoopis Suuremõisa lossis, kus Marius Järvi (tšello), Mihkel Järvi (klaver) ja Guy Spielman (klarnet) esitasid Edvard Griegi Sonaadi tšellole ja klaverile ning Johannes Brahmsi Trio a-moll op. 114 klarnetile, tšellole ja klaverile. Koht sellise muusika esitamiseks on suurepärane ja nõnda ka vastuvõtt, eriline oli Brahmsi Trio ettekande kvaliteet.
Täiesti omapärane nende päevade kontekstis oli aga laupäeval Reigi kirikus ette kantud Ardo Ran Varrese ja Liisi Koiksoni laulutsükkel „Vaikne esmaspäev” Anzori Barkalaja tekstidele. Need laulud esitasid Liisi Koikson ja saateansambel: Ardo Ran Varres (klahvpillid), Joel-Rasmus Remmel (klahv), Mihkel Mälgand (bass), Anna Põldvee (taust), Marvi Vallaste (taust) ja veel Teppode keelpillikvartett. Võib olla, et kirikutäis publikut ootas midagi muud, kuid seegi absoluutselt tõsiselt võetav teos võeti soojalt vastu. Autor on kirjutanud, et kolm aastat tagasi Berliinis elades tekkis mõte luua plaadi jagu eestikeelseid laule ja et arginädala alguski võib olla vaikne ja rahulik. Tsükkel oli tõesti rahulik peale paari kiirema laulu, aga siiski parajas dramaturgilises suhtes. Ainuke, millest tundsin puudust, olid laulutekstid kava vahel, sest natuke palju energiat läks teksti väljakuulamisele, mis sageli ei õnnestunudki.
Ka laupäevasel päeval anti päevane kontsert ja see võlus eriti oma kohaga. Nimelt esineti Kassari kabelis, mis asub saare kirdenurgas ega ole ülemäära külastatav paik. Väike kirikuke (u 50 istekohta) on hea akustikaga ja mõnus kammermuusika kuulamiskoht. Kontserdi andsid Oksana Sinkova (flööt) ja Jelena Ossipova (kitarr) – ideaalne kooslus sellisesse akustikasse. Kavas olid ka Peeter Vähi ja Margo Kõlari teosed ning palju mulle tundmatuid autoreid, kui Piazzolla ja Rodrigo välja arvata. Siin oli nüüd see koht, kus suurepärane flötist mõnevõrra palju lobises (isegi tunnistas seda), aga ka fantastiliselt mängis.
Veel ootamatum kui „Vaikne esmaspäev” Reigi kirikus oli kammermuusikapäevade lõpetamine Kärdla kirikus: tegu ei olnud ei vähema ega rohkemaga kui ooperigalakontsert, solistideks Heli Veskus ja Koit Soasepp, kavas juubilarid Giuseppe Verdi ja Richard Wagner (!). Saateaparaat oli järgmine: Toomas Vavilov (klarnet), Vigo Uusmäe (metsasarv), Arvo Leibur ja Aet Ratassepp (viiul), Rain Vilu (altviiul), Johannes Välja (tšello), Mati Lukk (kontrabass) ja Mart Ernesaks (klaver), seaded oli ansamblile teinud Mart Ernesaks. Peale saatematerjali esitati ka Verdi „Luisa Milleri” avamäng ja Wagneri „Siegfried-idüll”. See viimane oli küll katse üle enda varju hüpata ja eks see kohati ikka väga hõredaks jäi. Kuid Verdi aariate saated kõlasid suurepäraselt, eriti väärib esiletõstmist noor, alles TMKK lõpetanud Johannes Välja, kelle soolod polnud mitte ainult laitmatult esitatud, vaid oma paindlikkuses ja kvaliteedis nauditavad. Nii Veskus kui Soasepp olid suurepärases vormis ja kammermuusikapäevad said nauditava finaali. See on üks suurepärane kammerfestival, mis sobib haruldaselt hästi Hiiumaa olustikku ja õhustikku.
Kümmekond päeva hiljem, 24. – 28. juulini toimus aga midagi hoopis suuremat ja pealetükkivamat. Neil päevil korraldati VIII festival „Kokkutulek” („Homecoming”), mis on Moskva festivali tütarfestival Hiiumaal. Esinejad on kõrgest ja veel kõrgemast rahvusvahelisest klassist, seekord ka kaks eesti interpreeti: organist Kristel Aer ja kontrabassist Aare Suss. Samuti oli kaasatud väga kõrge tähelennuga itaalia pianist Ingrid Fliter, kes on saanud Chopini konkursil II koha (2000). Kavad sisaldasid ka kolme eesti autori teoseid: need olid Ester Mägi „Dialoog” orelile, Arvo Pärdi „Peegel peeglis” („Spiegel im Spiegel”, seekord oboele ja orelile) ning Erkki-Sven Tüüri „Saltatio Borealis” klarnetile ja klaverile.
Kavad olid pikad ja soliidsed ning lõppkontserdil Reigi kirikus kanti ette Joseph Haydni „Seitse viimast sõna ristil” Juri Kasparovi seades. Teatavasti on sellest teosest kolm autoriversiooni: orkestrile, kvartetile ja oratoorium (orkester, koor, solistid). Nüüd on meil siis Kasparovi seade kümnele instrumendile (keelpillikvinttett + puhkpillikvintett). Kirikus kõlas see võimsalt, kuid oleksin eelistanud intiimsemat kvartetiversiooni. Suur tänu suurepärastele muusikutele, et nad viitsivad puhkuse ajal hiidlastele muusikat pakkuda, kuid seekord pärssis minu silmis ja eriti kõrvus muljet see, mis toimus Kärdla nn Pikas Majas, õigemini Hiiumaa muuseumis. Seal anti festivali teine kontsert, kus oli palju teoseid koos klaveriga ja kus Ingrid Fliter esines ka solistina. Instrument ise polnud aga sugugi metseen Enn Kunila kingitud salong-kontsertklaver Estonia, vaid kõige hiljem möödunud sajandi alguses (või veelgi varem) Rudolf Tobiasele kuulunud Peterburi firma Schröder väike kabinetklaver. See on ikkagi museaal ja üldse mitte korras kontserdil kasutamiseks. Kui pill olnuks korras, võinuks Beethoveni op. 31 nr 2 Sonaadi Allegretto’t ja kaht Chopini valssi ju kuulata, kuid otse enne seda oli sellel esitatud Bernsteini „West side’i loo” seade flöödile, tšellole ja klaverile ning kontserdi lõpuks sai kuulda veel Stravinski „Sõdurilugu”. Ja see ei teinud haiget mitte ainult klaverile, vaid ka osale kuulajaist. Mis põhjusel ei saanud kontserti viia sinna, kus olemas väga hea kontsertklaver, või tuua pilli Pikka Majja, mind ei huvita. Schumann on öelnud: „Moraalsed ja eetilised tõekspidamised peavad olema samad ka muusikas”. Tõenäoliselt arvas ta, et elus on need tõekspidamised olemas.