Kandles peitub ilmatu vägi

Väljend „una corda“ ehk „mäng ühel keelel“ kirjeldab tabavalt ansambli oskust publikuga ühine keel leida.

AARE TOOL

Ansambli Una Corda sünnipäeva­kontsert „Lossimuusika“ sarjas 10. II Kadrioru lossis. Una Corda (Kristi Mühling – Eesti kromaatiline kannel, Liis Viira – harf, Ene Nael – klavessiin), külalissolist Riivo Kallasmaa. Kavas Age Veeroosi „Külmking“ (esiettekanne), Liis Viira „Chaconniana“ (esiettekanne), Peeter Süda, Lauri Jõelehe, Pekka Jalkaneni ja Mirjam Tally muusika.

1579. aastal on kohtupaberites fikseeritud üks kõrtsikaklus, mille teeb eriliseks asjaolu, et vägeva löögiriistana kasutati muusikainstrumenti. Parema nime puudumisel viidati sellele kui „mittesaksa harfile“. See vana ja kohalike seas nii armastatud pill, mis sel puhul Eesti alal esimest korda kirjasõnas ära mainiti, on loomulikult kannel.

Anton Kasemets kirjutab oma raamatus „Eesti muusika arenemislugu“ (1937) kandle kohta nii: „Kannel oli vanade eestlaste juures väga suures aus. Mitme saaga järgi on ta koguni jumala enese leiutis, milles kajavad jumalikud helid, kuna torupill on vanatühja meisterdis. Rahvalaulude järgi on kannel valmistatud tapetud neiu haual kasvanud kasest ja suurte kalade luudest, millele tõmmati keelteks neiu juuksed.“ See on loomulikult luuleline liialdus, märgib autor: tegelikult tarvitati kaske kandle valmistamiseks harva, sest kuusepuu resoneerib palju paremini. Küll aga on üsna kindel, et „niiviisi valminud imekandlest manas siis kanneldaja esile ülevaid helisid, mis kõlasid nagu kurbliku vaeslapse, neiu või nooriku kaebelaul, või oli ta mäng nii sädelev, et kihutas ülemeelikule mängule ja tantsule.“*

Pole imestamist väärt, et kandles nähti vanadel aegadel harfi, on nad ju oma põhimõttelt tõepoolest sarnased. Harfi sugulaseks võib pidada veel mõnda muudki pilli, mille juures on seost esialgu raskem märgata, nimelt klavessiini. Selle ingliskeelses nimetuses „harpsi­chord“ on side harfiga kõnekalt säilinud. Klavessiin on siis umbes nagu klaviatuuriga harf. Seega võime nentida seda, mis vanasti oli igaühele pikema jututa selge: kannel, harf ja klavessiin on tegelikult üks ja sama instrument.

Kui kolm pilli on keeleliselt omavahel nii tugevasti seotud, siis pole ühtegi põhjust, miks need ei võiks üles astuda triona. Ansamblis Una Corda on need koos musitseerinud nüüdseks kümme aastat. Küsimuse puhul, kuidas niisuguse ansambli mõtte peale tuldi, vajuvad kanneldaja Kristi Mühling, harfist Liis Viira ja klavessinist Ene Nael hetkeks mõttesse. Alguslugu polegi kõige olulisem. Loeb see, et niisugune tavatu koosseis võeti otsemaid omaks ja kohalikud heliloojad on meeleldi kasutanud võimalust luua sellele uut muusikat. Repertuaari põhiosa moodustabki uudislooming ja algselt muudele pillidele kirjutatud teoste seaded.

Külmkingaks kutsutakse rahvausundis vaimolendit, kes külvab hirmu ja õõva, kuid õnnestunud sünnipäevakontsert teeb rõõmsaks: (vasakult) kandlemängija Kristi Mühling, uudisteose „Külmking“ autor Age Veeroos, klavessiinimängija Ene Nael ja harfimängija Liis Viira.

Mart Raun

Una Corda kümnenda tegevusaasta puhul esitatud kavas oli kõik algusest peale äärmiselt loogiline. Miks alustati Peeter Süda palaga „Gigue (à la Bach)“? Võrrelgem neid sõnu: „chorda“ on ladina keeles „pillikeel“, „cor“ aga „süda“. „Una corda“ – itaalia keeles „üks keel“. „Sursum corda!“ – „Ülendagem oma südamed!“

Kandlest, harfist ja klavessiinist koosneva ansambli kohta varasemast näiteid ei tea, ent kui rääkida ebaharilikest pillikoosseisudest, tuleb minna tagasi XX sajandi alguskümnenditesse (või veel kaugemale, barokiajastusse). Kultuuriloos on kahte moodi aegu: kord tuntakse vajadust sissetallatud radu käia, teine kord jällegi otsitakse eripäraseid hetke ajel sündinud väljendusvorme. XVIII sajandil kujunenud klassikalised koosseisud, nagu näiteks keelpillikvartett, võimutsesid kammermuusikas terve XIX sajandi. XX sajandi alguse üldisemaltki murrangulises õhkkonnas muutus aga suhtumine ja esile tulid mitmesugused uudsed või taasavastatud ansamblid. Nii näiteks pärineb Claude Debussy sulest sonaat flöödile, vioolale ja harfile (1915) ning Manuel de Falla on loonud kontserdi klavessiinile, flöödile, oboele, klarnetile, viiulile ja tšellole (1923–1926). Kui harfile leiab väärt repertuaari ka XIX sajandist, siis klavessiinist ei tahtnud sel ajal keegi kuuldagi.

Kannel kui rahvapill on üks asi, Eesti kromaatiline kannel aga midagi hoopis muud. Kromaatilise kandle konstrueeris 1950ndatel Väino Maala ja sellega saab mängida kõigis helistikes nagu teiste võimalusrohkete pillidega. Kannel, harf ja klavessiin kuuluvad kokku, aga nende taust ja kultuuriseosed on vägagi isesugused. Igaühega neist kaasnevad ajaloolised vihjed, mida võib muusikat kirjutades kas esile tõsta või just vastupidi, teadlikult ignoreerida: kannel ja rahvamuusika, harf ja Debussy (või hoopis Iirimaa?), klavessiin ja barokk. See kooslus võib kõlada korraga sulnilt või karmilt, nagu löökpill või klaver, Hiina siidi ja bambuse muusika või Indoneesia gamelan.

Kontserdil mängiti kaks teost esiette­kandena, kaks on loodud lähimine­vikus. Lauri Jõelehe „Cantus angelorum“ ehk „Inglite laul“ (2014) on autori sõnul ajendatud tähelepanekust, et kui näppe­pill „on kord kõlama pandud, võngub ta edasi inimese tahtest sõltumatult, puhtalt“. Kõlapildis on ruumilisust ja huvi kõrgemate osahelide kellakõla vastu, ehkki võib aimata ka baroki jäljendust ja 1980ndate eesti muusika mõrkja lihtsuse vastukaja. Age Veeroos on teoses „Külmking“ (2019) ammutanud heli­ainest mitmesugustest müraefektidest, aga niisuguse mütoloogilise teema korral vist teisiti ei saakski. Külmkingaks kutsutakse rahvausundis vaimolendit, kes külvab hirmu ja õõva. Liis Viira „Chaconniana“ (2019) algab oboe (Riivo Kallasmaa) ühehäälsusena. Kui lisanduvad ülejäänud pillid, omandab teos teema ja variatsioonide jooni, nagu võibki chaconne’i nimetuse järgi oodata. Mirjam Tally palas „Joon“ (2006/2007) valitseb pingeseisund korra ja kaose vahel. Oma loomingu kohta on Tally sõnanud, et selle märk­sõnadeks on „meri ja laine“, samuti „tõus ja mõõn“. See muusika on vihjerohke ja heitlik, ühtaegu püdelalt kõigutamatu ja konflikti pritsmeid loopiv, ühtlaselt loksuv ja ometi rahutu – just nagu meri.

See pidi olema viis aastat tagasi, kui sule viimati seoses ansambliga Una Corda tindipotti kastsin. Mäletan, et panin toona imeks kuulajaskonna suurt huvi sellise tavatu koosseisu vastu ja väitsin umbes midagi niisugust: väljend „una corda“, mis tähendab mängu ühel keelel, kirjeldab väga tabavalt ka ansambli oskust publikuga ühine keel leida. Praegu pole sellele tõdemusele lisada muud, kui et see kehtib jätkuvalt. Ansambel äratab nüüdki elavat tähelepanu, isegi sel määral, et Kadrioru lossi saalis tuli äärepealt kohtadest puudu. Klassikaraadio otseülekandes said seda kuulata veel kes teab kui paljud. Kui pill nii palju rahvast kokku toob, siis peab selles olema midagi sisendusjõulist. Kandles peitubki ilmatu vägi – ning harfis ja klavessiinis loomulikult niisamuti.

* Anton Kasemets, Eesti muusika arenemislugu. Eesti Lauljate Liit, Tallinn 1937, lk 39.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht