Karged hoovused avali (kultuuri)aknast

Tänavune traditsiooniline hooaja lõppkontsert pakkus kuulajaile avastamis- ja äratundmisrõõmu oma tavapärases ja väljateenitud headuses ning lasi avali kultuuriaknast sisse karged hoovused.

AURORA RUUS

Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja lõppkontsert 12. V Vanemuise kontserdimajas. Solist Martin Kuuskmann (fagott), Vanemuise sümfooniaorkester, muusikajuht ja dirigent Risto Joost. Kavas Rasmus Puuri „Trikster“ (2023, esiettekanne) ning Tõnu Kõrvitsa ja Sergei Rahmaninovi muusika.

Tänavuse hooaja lõpetanud kontsert tõmbas suveks kinni küll Vanemuise uksed, ent avas akna, millest tulvas sisse värskeid ja kargeid hoovusi, kujundades niiviisi idüllilise ja õhulise disponeerituse suurde suvesooja sukeldumiseks. Eriilmelises kavas esindatud teosed avasid omakorda veel kultuuriaknaid mitme­sugustesse võõr- ja omailmadesse, mille ajel tekkinud kujutluspiltidesse võis ennastunustavalt ära eksida.

Kontserdi avanud Rasmus Puuri uudisteos „Trikster“, mille oli tellinud Vanemuise muusikajuht ja peadirigent Risto Joost, tõukus helilooja sõnutsi soovist „kirjutada midagi mängulist, kuid samas äreva allhoovusega“.¹ Helilooja artikuleeris seda opositsioonilist pingevälja tõesti kelmikalt, joonistades välja vaheldusrikka ja hüpliku, ent seejuures tervikliku dramaturgilise plaani. Mõtteline peategelane trikster mõjus kohati kapriissena ja muutis teose justkui fragmentaarseks sisemonoloogiks või omamoodi dilemmaks, kus konfliktsete kontrastidena vaheldusid särtsakalt tinistavad või suisa posivad osad väikeste hingetõmbepausidega, mil trikster justkui mõtiskles, mida järgmiseks peale hakata. Nentides, et meie mütoloogias esineb trikster krati või vanapaganana, on Puur andnud oma teose tasandite avamiseks sobiva võtme.

Kuigi esimese kuulamisega jäid nii mõnedki aspektid lahti muukimata, mõjusid Puuri emotsiooniküllane energeetiline helikeel ja konteksti­kohane orkestratsioon eeskätt löökpillide karakteersete partiidega tõesti värskelt. Programmiline pealkiri ning tagasihoidlik taustalugu kavalehel olid parajalt doseeritud, sest utsitasid mõttelendu ning sisu tõlgendamist neid samal ajal liialt ahistavalt raamistamata. Mõttekild krati kohta oli sedavõrd mõjus, et sellest oli raske lahti lasta, kuid ühtlasi andis see just võimaluse meenutada, kuidas on seda tegelaskuju meie kirjanduses ja folklooris kujutatud ning kuidas võiks või saaks seda tüpaaži tänapäeva üle tuua. Igal juhul sobis see kaasahaarav ning miks mitte humoorikas teos alustama hooaja lõppkontserti ning illustreeris oma alltekstiga kurioossel ja veidi kalambuursel kombel ka Vanemuise teatri ja kultuuripoliitika akuutset olukorda.²

Järgmisena ette kantud Tõnu Kõrvitsa lüüriline instrumentaalteos „Vihma laulud vikerkaarele“ ei külgnenud esmapilgul eelnevalt kõlanud Puuri teosega küll otseselt ühtsel narratiivsel ega temaatilisel moel, ent sobis sellegipoolest suurde ja sooja suverohelusse sukeldumiseks. Mõtlik ja meditatiivne teos hoopiski hoidis tasakaalus triksteri loodud heitlikult tujukat atmosfääri ja mõnevõrra ärevat meeleolu, luues naudiskleva oaasi, mis hoidis vaimusilmas tekkivaid kujutluspilte seal kusagil roheliste niitude ja ürgmetsade rüpes. Tekkis tunne, et saali tuli eikusagilt see värske ja karge õhk, mis toob pärast esimest kevadist äikesevihma talveõhust tüdinud läppunud ninasõõrmetesse uusi inspireerivaid hoovusi.

Teos mõjus osalt tundeküllase kaebe­lauluna, osalt magusnukra kontemplatiivse oodina. Kusjuures kullapajaks vikerkaare otsas osutus sedapuhku fagotil soleeriva Martin Kuuskmanni nüansirohke ja läbitunnetatud interpretatsioon, mis tekitas Kõrvitsa komponeeritud kantileenset partiid esitades kuulajas tunde, et kui vihm laulaks, siis laulaks ta täpselt niimoodi. Just nimme ütlen siin vihma kohta „ta“, sest Kuuskmanni sisekaemuslikus registris aredalt esitatud kongeniaalne tõlgendus oligi sõna otseses mõttes vihma laul –vihma, kes elab ja hingab ning kel on võime laulda laulu, mis tuleb otse südamest. Solisti saatev helge ja hillitsetud keelpilli­orkester mõjus otsekui tärkav loodus, mille seesama kevadvihm õnnistades äratab. Ootamatult värskena mõjus ka Tõnu Kõrvitsa „Puudutus“, mille Kuuskmann kandis ette kontserdi esimese poole lisaloona ja mis sedapuhku ütles ilma sõnadeta rohkem kui tuhat sõna. Puudutades kummutas seekordne „Puudutus“ aja jooksul tekkinud küllastumuse ning andis ka sellele teosele suviselt kerge uue hingamise.

Vastukaaluks kodumaiste heliloojate uuemale loomingule esitati kontserdi teises pooles tänavu 150. sünniaastapäeva tähistava Sergei Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud“ op. 45. See krestomaatiline ja ühtlasi Rahmaninovi viimaseks suurteoseks jäänud oopus valmis 1940. aastal New Yorgis ning esialgsest jahedavõitu vastuvõtust hoolimata on seda hiljem peetud ka helilooja parimaks teoseks. Need elu lõpusirgel võõrsil kirjutatud tantsud on omal moel koondatavad Tolstoi „Sõjast ja rahust“ pärit Nataša tantsu kujundi alla, kus krahvitar Nataša hakkab rahvaviisi kuuldes vaistlikult selle rütmi tunnetades tantsima. Sellest intuitiivsest tundmusest tuleb ilmsiks, et olgu tegu aristokraadi või talupoja, metropoli- või provintsielanikuga, säilib sellest hoolimata kõigi südames pesitsev kodumaa- ja juurtetunnetus. Kuigi praeguste päevakajaliste teemade foonil võiks polemi­seerida paljude valikute üle, mis puudutavad nii heliloojate ja interpreetide rahvust kui ka maailmavaadet, on just see Rahmaninovi süit mõtlemapanev näide võõrsil kimbutavast kodumaaigatsusest.

Kui kontserdi esimeses pooles kõlas meie kodumaa heliloojate muusika, mille teemaliinid ja taustalood assotsieerusid (vähemalt siinkirjutajale) esmalt ja enamasti kodumaise looduse ja elutunnetusega, siis teises pooles esitatud Rahmaninovi teosega kaasas käiv ulatuslikum probleemsituatsioon pani seda kõike teise nurga alt mõtestama. Seda võiks illustreerida ka Rahmaninovi enda sõnadega: „Ma olen vene helilooja ning mu sünnimaa on mõjutanud minu temperamenti ja maailmavaadet. Minu muusika tuleneb sellest temperamendist ja sellisena on ta vene muusika. Ma ei ole kunagi teinud teadlikku katset luua vene või muu rahva muusikat. Ma olen muusikat kirjutades püüdnud öelda lihtsalt ja otsekoheselt seda, mis on mu südames.“³ Need modernismiajastu viimase romantiku sõnad suunavad niisiis tema muusikast mõtlema kui omamoodi lüürilisest nostalgiast ning annavad juhtlõnga ka „Sümfooniliste tantsudega“ kaasas käivate konnotatsioonide lahtimuukimiseks.

„Sümfooniliste tantsudega“ tehtud austusavaldus Rahmaninovile tema 150. sünniaastapäeva puhul oli liigutav mitte ainult oma taustaloost, vaid ka Vanemuise sümfooniaorkestri võluvast ja veenvast interpretatsioonist ajendatult. Risto Joosti kindla ja tundliku käe all rullusid lahti kandvad liinid ning kütkestavad meloodiad, mis moodustasid kauni korrapärase terviku. Sisuka teose jäämäe veepealse osa tipus troonis kõige muu hulgas ka Rene Lauri kirglikult esitatud altsaksofoni partii. Peale selle, et interpretatsioon oli liigutav, olid „Sümfoonilised tantsud“ hea valik ka seetõttu, et just seda teost on peetud Rahmaninovi loomingu kokkuvõtteks, mistõttu sobis see nagu valatult nii austusavalduseks kui ka hooaja kokkuvõtteks.

Kuigi Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdi kava paistis esimese hooga mõnevõrra eklektiline, tulid alltekstidesse ja taustalugudesse ning muusika ajel tekkinud mõtetesse süüvides ilmsiks siiski peened ja peaaegu et läbipaistvad, ent siiski tugevad niidid, mis traageldasid selle kokku ühtseks tervikuks. Tänavune traditsiooniline hooaja lõppkontsert pakkus kuulajaile avastamis- ja äratundmisrõõmu oma tavapärases ja väljateenitud headuses ning lasi avali kultuuriaknast sisse karged hoovused. Ühest küljest sobis värske ja õhuline kontsert suvisesse olemise talumatusse kergusse sukeldumiseks, ent teisalt andis ainest ka veidi tõsisemate teemade ja suuremate küsimuste vaagimiseks.

1 Tsitaat Evelin Kõrvitsa koostatud kavalehelt.

2 Vt Risto Joosti intervjuu Klassiraadiole, kus peale kontserdi kava tuli jutuks Vanemuise teatri uue juhi valimine ning majaliste vajadused, ootused ja lootused ses asjus.

Liina Vainumetsa, Vanemuise sümfooniaorkester annab hooaja lõppkontserdi. – Delta, Klassikaraadio, 8. V 2023.

https://klassikaraadio.err.ee/1608957890/delta-8-mail-vanemuise-orkestri-hooaja-lopp-uus-keelpillioktett/d7b1f04a9e74629858a7bfdb6d58de29

3 Orlando Figes, Nataša tants. Venemaa kultuurilugu. Tlk Virve Krimm. Varrak 2021, lk 588.