Kärsitusega pillimeister kaugele ei jõua

Raivo Hiiemaa: „Pillimeistri tööd peab tahtma teha, sest pillimeistriks arenemine on pikk protsess, milles mängivad rolli väga paljud tegurid.“

KAI KIIV

Kes on kunagi asjaarmastaja või professionaalina pilli mänginud, teab, milline tähendus on mängija elus tema pillil. See pole üksnes muusika tegemise vahend, vaid interpreedi osa. Nii nagu mängijal, on ka pillil hing, ja kui need kaks õigesti kokku kõlavad, võib sellest sündida imeline looming. Kui tihti mõeldakse aga sellele, et ka pill on kellegi, nimelt pillimeistri looming? Kuidas üks pill sünnib, millest on ta tehtud? Aga millisest materjalist on tehtud pillimeistrid? Neile küsimustele vastab Eesti üks staažikamaid ja kogenumaid keelpillimeistreid Raivo Hiiemaa, kes avas hiljuti Eesti Pillifondi algatatud rahvusvahelise pillimeistrite koolituste sarja, kus osalevad kuus noort.

 

Olete väga staažikas pillimeister, ametis 1981. aastast. Kuidas te selle ameti peale sattusite?

Vajadus tingis! Mul oli oma pillil vaja üht-teist sättida, mistõttu seadsin sammud konservatooriumi tolleaegsete pillimeistrite juurde, aga neil polnud aega sellega tegeleda. Sama lugu juhtus ühe mu sõbraga, kelle kontrabassi oli vaja natuke liimida. Taas öeldi, et pole aega. Palusin siis meistreid, et näidake, ma saan ehk ise nende väikeste parandustega hakkama. Nii see algas! Ja kui konservatooriumi teisel kursusel hakkas pillimeister Eugen Meri poeg fakultatiivselt pilliparanduse ainet võtma – sellal oli see võimalik –, küsisin Endel Lippuselt, kes oli mu viiuliõpetaja ja ühtlasi ka keelpillikateedri juhataja, kas mina ei saaks sama teha. Lippus oli muidugi nõus ja nii ma hakkasingi kord nädalas pilliparandustöökojas meister Meri juures tunnis käima. Tema andis algteadmised viiuli ehitusest, parandusest ja hooldusest. Üsna varsti anti minu käsutusse ka töölaud, kus sain juba ise edasi pusida. Nii juhtuski, et pärast konservatooriumi lõpetamist suunati mind pillitöökotta laborandi ametikohale, sest pillimeistri ametikohta tollal ei olnud. Töötasin seal senikaua, kuni pillimeistreid ei peetud mõni aasta tagasi EMTAs enam vajalikuks.

Kes olid teie peamised õpetajad? Meri nime põgusalt juba mainisite, aga ilmselt polnud tema ainuke.

Konservatooriumi ajal õppisin Elmar Lõuni (1912–2004) ja juba eespool mainitud Eugen Meri (1924–1984) juures. Mõni aasta pärast lõpetamist avanes mul võimalus täiendada end ka Moskva Suure Teatri pillimeistri Pavel Pavlovitš Schudtzi (1940–2003) juures.

Kui pikk on üldse Eesti professionaalse pillimeisterdamise ajalugu ja kes olid esimesed tähtsamad meistrid?

Seda on väga keeruline määratleda, sest kohe tuleks küsida, mida on silmas peetud professionaalsuse all. Üks tuntumaid oma töökojaga meistreid oli August Kristal (1866–1925). Tema eesmärk oli teha kõikides hinnaklassides pille talupoegadele mõeldud odavamatest kuni kõrgema kvaliteediga hinnaliste pillideni välja. Mitmed töölised, kes said tema juures piisavad teadmised, jätkasid iseseisvalt.

Kui aga küsida, millal jõudis Eestisse üldse esimene viiul, siis ilmselt juba ammu. Kuna Tallinn oli hansalinn, siis jõudsid igasugused uued asjad Euroopast siia kiiresti. Igatahes on minu käest läbi käinud mitu viiulit, mille puhul on tähendatud, et neid on parandatud Revalis 1700. aastatel. Väga keeruline on öelda, kas tolleaegsed viiulid olid siia sisse toodud või juba kohapeal tehtud, sest töö kvaliteedi järgi pole seda võimalik alati kindlaks teha. Meistrid olid tollal ka liikuv rahvas: kus neid vaja oli, sinna nad läksid. Nii et pill võis ju isegi olla siin tehtud, aga hoopis mõne Saksa meistri poolt. Ent nagu öeldud, selliseid pille, mille puhul Eestis parandamine on pilli sees kirjalikult fikseeritud, on minu käest läbi käinud mitmeid.

Nii et pilli sisse etiketi kleepimine oli täiesti omaette traditsioon? Kas nii tehakse ka tänapäeval?

Ikka tehakse, sest paljud meistrid ainult parandamisega tegelevadki. See on vaba valik ja ega mina ka enamasti oma töid signeerinud ei ole. Pilliomanikud ise ei pruugi sellistest märkmetest teadlikud olla, sest tekst või väike kleebitud etikett alati välja ei paista – neid saab tuvastada peegli abil või siis, kui pill on lahti võetud. Mängija tavaliselt ei tule aga selle pealegi, et pilli seestpoolt uurida.

Muide, kas vastab tõele, et viiul koosneb umbes 70 detailist?

Ega ma kokku lugenud ei ole, aga kui iga pisimgi detail sisse arvata, siis võib neid olla rohkemgi. Võtame näiteks iluliistud: kas lugeda neid ühe tervikuna või arvestada, et igaüks koosneb kolmest spoonist ja iga spoon omakorda kuuest osast? Või keeled: neid on kokku neli, aga neile on peale keerutatud veel hulk traati …

Arusaadav! Aga räägime siis suurematest ja tähtsamatest komponentidest. Viiuli põhi valmistatakse vahtrast ja tekkel kuusest. Kust tuleb tänapäeval pilli tegemiseks vajalik materjal? Kas saab kasutada ka kohalikku materjali?

Enamasti ikka mujalt, sest kõla mõttes on kõige parem mägikuusk ja -vaher, mis meil Eestis teatavasti ei kasva, ehkki pille on loomulikult tehtud ka kohalikust materjalist. Näiteks Soomes on praegugi selline kampaania, et meistreid, kes kodumaist puitu kasutavad, toetatakse riiklikult. Meil pole midagi säärast kunagi olnud ja ausalt öelda on meie vaher ka liiga sitke ja nätske, mis tähendab, et ta kõlaomadused ei ole eriti head. Ka kuusk kasvab meil madalal, on vaigurikas ning selle süü vahed on ebaühtlased. Seetõttu tulebki materjal mujalt sisse tuua – Saksamaalt, Šveitsist või Itaaliast, aga ka Balkani maadest, Ukrainast ja Siberist. Sobiliku materjali hankimiseks ja töötlemiseks on tänapäeval muidugi terved tööstusharud, sest ega akustilist puitu ei tarvitata ainult keel-, vaid ka klahv- ja löökpillide juures. Puit kuivab kaua – vanasti öeldi lausa, et kolmkümmend aastat olevat optimaalne. Tänapäeval saab kuivatada kunstlikult ja ehkki see kiirendab protsessi, ei ole tulemus ometi nii kindel kui loomuliku kuivamise puhul. Nii et alla kümne aasta kuivanud puitu ei tasu ette võtta – mida vanem, seda parem! Seetõttu on ka hinnad kõrged: kvaliteetne puit, selle töötlemine ja pikaaegne ladustamine on väga kulukas.

Kas poognajõhvid tehakse endiselt hobusesabast või on tänapäeval leiutatud mõni kunstmaterjal?

Ikka hobusesabast! Kunstmaterjalidega on küll katsetatud, aga need ei suuda naturaalse jõhviga võistelda. Paraku tuleb ka jõhv sisse tuua, sest kohalike hobuste sabad on liiga libedad. Ei oskagi öelda, millest see tingitud on, kliimast või söödast. Oleme küll kohaliku jõhviga katsetanud, aga kõla on nagu vanal ja kulunud jõhvil – usun, et kõik keel­pillimängijad mõistavad, millest räägin. Üldiselt on jõhvide kvaliteet igal pool aja jooksul pisut alla läinud, sest kui vanasti peeti sitkuse ja kestvuse tõttu parimaks Mongoolia jõhve, siis tänapäeval on ka need kuidagi hapramad. Ilmselt jäävad töötluse käigus, kui neid puhastatakse, mingid kemikaalid sisse.

Nii et põhiliselt saadaksegi jõhve Mongooliast?

Jah, ka Siberist ja Hiinast. Tegelikult veetakse Hiina kokku peaaegu kõik maailma jõhvid, kust need siis pärast töötlemist ja sorteerimist uuesti üle maailma laiali veetakse. Süsteem on Hiinas väga hästi välja töötatud, sest nad teevad korralikult, kiiresti ja hea hinnaga. See kehtib ka pillide kohta, mida müüakse nii odavalt, et sama raha eest ei saa Euroopas veel korralikku materjaligi. Suur osa pille tehakse Hiinas käsitööna, sest see on odavam kui väga kallitesse tööpinkidesse investeerida. Tööjõudu Hiinas teatavasti jagub ning kui üks inimene teeb üht ja sama liigutust väga kiiresti ja osavalt, siis see võib toodangu mõttes imet teha. Ometi kvaliteet ei lange, kuna standard on kõrge ja kontroll range. Lühidalt öeldes: odavaid pille tehakse nii lihtsalt kui võimalik ja samal ajal nii hästi, et need turul ikka müüksid!

Mina kujutasin ette, et pilli tegemine on tervik ja ühe inimese looming, sest isegi kui meister ei tee kõiki detaile ise, siis vähemalt ta jälgib töö käiku. Kui nüüd aga ühte pilli teeb kümme või rohkem inimest …

… siis ta on tsunftipill. Siin tulebki vahet teha: meistripill on meistripill ja tsunftipill on midagi muud.

Selge! Aga räägime siis lähemalt meistripillist, mille tegemisel on kindlasti oma spetsiifika ja kord. Kuidas käib ühe viiuli tegemine?

Meistripille tehakse endiselt Cremona koolkonna standardite järgi ja need toetuvad sajanditepikkusele traditsioonile. Sest kui jalgratas on juba leiutatud, siis pole ometi mõtet jälle nullist alustada. Täiendusi võib loomulikult teha, aga põhiprintsiibid peavad olema enne omandatud. Ka tööriistad on n-ö klassikalised ning võimalikult palju tehakse käsitsi – eriti, mis puutub viimistlusse.

Kui palju kasutavad pillimeistrid tänapäevaseid vahendeid, näiteks arvutite abi? Kas mõne programmi abil on püütud kindlaks teha, milline peaks olema parima võimaliku kõla saavutamiseks puu paksus või laki keemiline koostis?

Loomulikult selliste uuringutega tegeletakse, aga konks on selles, et iga konkreetne puutükk, millest hakatakse pilli voolima, on isesugune. Täpsed mõõdud võib ju üle kanda, aga kui kõik muu on muutumises – puu vanus, mis pidi see on lõigatud ja kui kaua kuivanud –, ei ole tulemus kunagi sama. Vanadel pillidel on veel see eelis, et nendel on sajandeid musitseerinud head muusikud, kes on pillid hästi sisse mänginud. On leitud ka kuulsate meistrite pille, mis on mingil põhjusel seisma jäänud. Aga kui neid on hakatud siis uuesti mängima, on kõla olnud oodatust kehvem just selle pärast, et pill on olnud kaua varjusurmas. Hea mängija võib pilliga imet teha! Kehv mängija võib aga pilli hoopis kinni mängida, sest kõla ei tohi kinni suruda, vaid see peab võimalikult vabalt välja pääsema. Puu sees olevad struktuurid kohanevad vibratsiooniga ja pill hakkabki helisema.

Jah, inimesele, kes ei ole kunagi viiulit või mõnd muud keelpilli käes hoidnud, on keeruline selgitada, et pill on nagu elusorganism …

Just! Isegi häälestus mängib rolli, sest kui seda tõsta näiteks pool tooni, ei pruugi pill mängijale enam n-ö vastata. Ja vastupidi: madalama häälestuse puhul on ka pinge väiksem, pill saab hingata-puhata, sest liigse pinge juures väsib inimene, aga ka puu. Eks kõla mõjuta ka muud tegurid nagu niiskus ja kuivus, mistõttu võib pill liimist lahti minna või kuhugi pragu sisse tulla. Ühesõnaga, mõjutegureid on palju!

Kui kaua võtab ühe meistriviiuli tegemine? Selge see, et meistrite töötempo on erisugune – aga nii keskeltläbi?

See sõltub tõesti väga suurel määral tegijast ja sellest, kas ta on ühe või paralleelselt mitme pilli kallal ametis. Mõni teeb aastas ühe, mõni kaks. Poolas oli selline meister nagu Jan Pawlikowski (1943), kes tegi omal ajal 40 pilli aastas … Eks see kõik oleneb ka sellest, kui palju on meistril kasutada tehnikat ja abilisi.

Kui vanade pillide ja meistrite juurde tagasi tulla, siis näiteks laki valmistasid tollal hoopis apteekrid, sest neil olid vajalikud ained, ent ka vajalik know-how, sest enamasti keedeti lakk kokku looduslikest vaikudest. Lakk on läbi aegade paljudele meistritele peavalu valmistanud, sest mitte kõik värvid pole stabiilsed ja võivad oma intensiivsuse kaotada. Ometi teevad ka tänapäeval paljud meistrid laki ise, sest valmis­produktiga ei pruugi nad rahul olla.

Millisest komponendist sõltub pilli kõla ja tämber kõige enam? Ilmselt on see mitme teguri summa?

Kõik algab puidust: kui see on kehv, siis head nahka ei tule. Sestap peab eelkõige olema hea materjal ning meister peab mõistma, kuidas see käitub. Sest kõla sõltub puhtast füüsikast – kuidas tekkel saab kõlada ja kuidas mitte.

Nii et pillimeistril peavad olema elementaarsed füüsikateadmised?

Seda kindlasti, aga peale selle ka väga hea tunnetus. Mina näiteks olen häälestanud põhja ja kaane paksused kuulmise ja puidu elastsuse, mitte konkreetsete skeemide või mõõtude järgi. Hea kõla saavutamiseks ei tohi puit olla ei liiga jäik ega ka liiga pehme.

Kas näiteks vale lakkimisega on võimalik kõla ära rikkuda?

Põhimõtteliselt küll! Kui näiteks õli- ja piirituslakki omavahel kombineerides need vales järjekorras peale panna, siis ei saa lakk ühtlaselt kuivada ja võib praguneda. Üht-teist võib ikka vahel untsu minna, aga õnneks on võimalik lakk ka maha pesta ja uuele ringile minna. Lakk peab kaitsma pilli keskkonna muutuste ja kahjustuste eest, see ei või olla liiga paks, pehme ega kõva.

Nii et peale selle, et pillimeistril on füüsikateadmised, peab ta olema ka väikestviisi keemik.

Jah, ega pääsu ole. Kui koolikeemia on nõrgaks jäänud, tuleb teadmisi ise täiendada.

Pillimaterjalidest juba rääkisime. Aga mis materjalist peab olema pilli­meister? Millised on eeldused ja omadused, milleta heaks meistriks ei saa?

Pillimeister peab olema eelkõige luust ja lihast inimene, aga muusikaline kuulmine võiks olla ning kannatlikkust, pigem küll püsivust, peab olema. Kärsitusega selles ametis kaugele ei jõua. Kõige olulisem on aga kutsumus: peab tahtma seda tööd teha, sest pillimeistriks arenemine on pikk protsess, milles mängivad rolli väga paljud tegurid. Kas või head tööriistad, mis on kallid. See omakorda tähendab, et alustava pillimeistri kapital peaks olema päris kopsakas. Õnneks pärandavad meistrid mõnikord töökojad koos materjali ja tööriistadega oma järglastele, mis teeb elu mõnevõrra lihtsamaks. Töö on ka ohtlik, sest nii höövli, peitli kui ka noaga võib endale viga teha. Ka materjalid on teinekord teravad, nii et ohutustehnika on omal kohal.

Kujutan ette, et nii nagu pillimängu puhul, võtab ka käelise osavuse õppimine ja harjutamine väga palju aega. Kui kiiresti või aeglaselt meistriks saadakse?

Vastavates koolides kestab õpe kolm-neli aastat ning pärast seda tuleb praktiseerida veel mõned aastad eri koolkondade töökodades, et noor meister mõistaks, mis talle kõige paremini istub. Sest nii nagu pole olemas kahte ühesugust viiuldajat, on ka igal meistril oma käekiri.

Selliseid koole Eestis paraku pole, ehkki Eesti Pillifondi toel alustas nüüd pillimeistri õpinguid kuus noort inimest, kes saavad koolitust nii teie kui ka välismaiste ekspertide juures.

Nii on. Meil ongi ainus võimalus eraviisiliselt mõne siinse pillimeistri juures õppida või siis minna kusagile mujale. Kõige prestiižsem on viiuli kodumaana muidugi Itaalia, kus juba ainuüksi Cremonas on kolm kooli. Ent õppida saab ka Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja Ameerika Ühendriikides. Tänapäeval on aktuaalne ka spetsialiseerumine, mis tähendab, et üks meister restaureerib, teine valmistab uusi pille, kolmas tegeleb poognatega või vahetab ainult jõhve ning neljas ei tee kätega üldse midagi, vaid tegutseb hoopis eksperdina.

Kui mängijaile korraldatakse konkursse, siis kas ka pillimeistritele? Kui jah, siis kas mõne säärase konkursi võitmine tuleb meistrile ka kasuks või paneb turg asjad paika?

Konkursse on väga palju. Omal ajal oli Moskvas, Itaalias on Stradivari-nimeline konkurss. Mina olen osalenud Poolas, Tšehhis, Bulgaarias ja Itaalias. Konkurssidel hinnatakse kõiki komponente materjalist ja viimistlusest kuni stiilipuhtuse ja loomulikult kõlani välja. Kõla puhul hinnatakse omakorda tämbrit, ühtlust ja kandvust, ühesõnaga kõike seda, mida inimene suudab saalis kuulates ühe pilli puhul tähele panna. Loomulikult aitab konkursil osalemine meistri prestiižile kaasa, sest näiteks Stradivari konkursi võit on ikka väga suur au. Kuid võidupilli meistrile tagasi ei anta, vaid see jääb igavesti konkursi püsiekspositsiooni. Pilli kaotuse korvab rahaline autasu ning küllap ka prestiiž, mis tagab tulevased tellimused. Aga nagu interpretatsioonikonkurssidelgi, on ka seal hindamine kahtlemata subjektiivne ja alati leidub keegi, kes ei ole tulemusega rahul.

Kuidas me Eestis toime tuleme olukorras, kus professionaalseid kollektiive ja mängijaid on palju, aga meistreid vähe? Kuidas peaksime edasi liikuma?

Mulle näib, et siiani on isegi hästi hakkama saadud, ehkki selge on ka see, et järelkasvule tuleb hakata mõtlema võimalikult aegsasti, sest meistriks saamine võtab aastaid. Isegi kui pürgida ainult eksperdiks, peab olema näinud väga palju eri pille või pidanud end kurssi viima ainult teatud liiki instrumentidega. Näiteks Itaalias ei saa Prantsuse pillide kohta väga palju õppida, sealsed eksperdid on spetsialiseerunud itaalia koolkondadele. Ka Eesti pillide kohta pole mõtet Euroopast hinnangut hankida, kuna seal meie pille lihtsalt ei tunta, ehkki need võivad olla väga head. Kui enne rääkisime Hiinast, siis paljud hiinlased ongi välja õppinud Itaalias ning asutanud saadud teadmistega kodumaal oma töökoja või vabriku.

Ehk peaksime ka meie tegema sedasama – saatma oma inimesi õppima keskustesse, kus oskused ja teadmised on juba ammu olemas?

Kindlasti! See on kahtlemata kallis lõbu, aga esialgne investeering tasub end hiljem ilmselt kuhjaga ära.