Kas kultuurijuhtimises ja -rahastamises on suund tsentraliseerimisele?

Tiina Mattisen

Eesti muusikanõukogu aastakoosolek 17. juunil EMTAs Laenasin selle põgusa tagasivaate pealkirja esmaspäevase koosoleku küsimustevoorust. Põhjuseks mitte üksnes see, tõsi eri variatsioonides kordunud küsimus, vaid pigem kõlama jäänud mure usalduse defitsiidi ning dialoogi ja vastastikuse mõistmise vähesuse pärast. Muusikanõukogu, mille liikmeks on 49 Eestis tegutsevat muusikainstitutsiooni, on sellisena meie muusikainimeste autoriteetseim esindaja ja peab oma ülesandeks seista eesti muusika igakülgselt hea käekäigu ja arengu eest. Seetõttu on loomulik, et aastakoosolekul (kohal 29 liikmesorganisatsiooni esindaja ja ka külalisi) käsitleti muusikavaldkonna vaatepunktist olulisemaid kultuuripoliitilisi teemasid, nagu ERSO ja Eesti Kontserdi kui oluliste riiklike muusikaasutuste üleminek sihtasutuseks, muusikavaldkonna rahastamine, kõrgkultuuri tähendus tänapäeval ja dokument „Kultuuripoliitika aastani 2020”, mille muusika osa koostamisega on EMNi neli töörühma ja juhatus vaeva näinud kauem kui aasta. Juba EMNi juhatuse presidendi Peep Lassmanni aruandest selgus, et ERSO ja Eesti Kontserdi kavandatavat üleminekut SAks on kultuuriministeerium (KM) arutanud üksnes allasutustega, s.t laiema aruteluta. Et sel aastal on palju kirgi üles kütnud KMi uuendus ühendada muusikavaldkonna toetusprogrammid. Ning et kultuuripoliitika arengukava, mille koostamisel eelmise aasta algul osales rohkem kui 40 muusikaga seotud institutsiooni, ei ole KMi tööversioonis piisavalt arvestamist leidnud, mistõttu tuli ettepanekud tänavu kevadel esitada uuesti. Ja ikka ei saanud koosolek selgust, milline dokument viiakse riigikogu arutluseni, sest praegune variant olevat ainult „ametkondlikuks kasutamiseks”. Kuna nende läbirääkimiste käigus oli KM palunud täpsemalt selgitada, mida EMNi kavandis on silmas peetud kõrgkultuuri all, kutsuti nüüd sel teemal arutlema Andrus Kallastu ja Saale Kareda (vt kõrvalküljele).

Tõe nimel olgu öeldud, et Lassmann puudutas teisigi aktuaalseid, aga seekord päevakorda mitte mahtunud teemasid, nagu aastavahetusel „lekkinud” võimalus ühendada Eesti Kontsert Rahvusooperiga või kolme kooli (TMKK, Otsa-nim MK ja koreograafiakool) kauaoodatud ühise maja ja EMTA saali saatus. Veel avaldas ta kahetsust, et EMNi juhatusele tuli neil päevil ootamatult KMi muusikanõuniku Siiri Siimeri ametist lahkumine, ning et ka KMi kantslerile Paavo Nõgesele saadetud toetuskiri EMNi juhatuse liikmete ja veel seitsme organisatsiooni juhi allkirjaga ei aidanud majasiseseid erimeelsusi lahendada …

Lõpuks pisut positiivset: Lassmann valgustas EMNi soovi anda rahvusvahelisele muusikapäevale laiem kõlapind, milleks kavandatakse üle-eestilist kontserdiprogrammi „Kuula” (sadakond kontserti 20 linnas-asulas), ja fookustada muusika-aastaks nimetatud 2015. a ettevõtmised järelkasvule.

Helge tulevik sihtasutusena

Kahe direktori – Kadri Tali (ERSO) ja Jüri Leiteni (Eesti Kontsert) jutust selgus, et arutada ei ole enam midagi ja nii ERSO kui ka EK jätkavad uuest aastast oma tööd riigi moodustatud sihtasutusena. Esimene võttis seda kui juriidilist muudatust, mis teeb juhtimise paindlikumaks, aga vastutuse umbisiklikumaks (ministri asemel nõukogu), ja peatus rohkem rahvusorkestri tähtsusel, tähendusel ja vajadustel, millest keskne oma kodu küsimus. „Oleme ebamugavad, sest nõuame palju, aga mitte põhjendamatult,” tõdes Tali. Oma ruume, saali ventilatsiooni ja LED-prožektoreid … Paraku pole ERSO Estonia kontserdisaali valdaja. Kelle kohustus on tingimusi parandada?

Leiteni sõnul on EK täie tervise juures: kontserte on korraldatud liigagi palju – mullu 1100 ja 126 kohas –, maakondade tellimus on kasvuteel, järgmine hooaeg loomenõukogus kinnitatud ja tulevikukski ambitsioonikaid plaane peetud. Muudatustes ta ohtusid ega riukaid ei näe – publiku ja muusikute jaoks midagi ei muutu, küll võib juhtimine minna bürokraatlikumaks ja (majandus)kontroll tugevamaks.

Kui Marko Lõhmus oli ära teinud teoreetilisema ülevaate lahtiriigistamise ja võimalike muudatuste teemal (vt allpool), selgus ERSO orkestrandi Mail Sildose jutust, et orkester on tulemuslikult keskendunud tipptasemel tööle. See pani küsima, miks üldse on vaja struktuuri muuta, kui asjad on hästi. Kas ei juhtu hoopis, et vajadus omatulu teenida seab ohtu ERSO peaülesanded, näiteks eesti muusika, sh noorte heliloojate tööde salvestamisel ja tutvustamisel? Ja kuidas üürniku allüürniku staatuses kollektiiv saab üldse hakkama iseseisva äriettevõttena? Selles mures on arvatud, et järsku oleks avalik-õiguslik staatus parem. „Hoidkem kokku, ajagem ühist asja,” kutsus ta optimaalseid lahendusi otsima, ka seoses asutatava ERSO Muusikute Liiduga.

Nende kõik-on-hästi juttude peale kerkis mitmes suust küsimus, et mis siis tulevikus paremaks läheb. KMi asekantsler Ragnar Siil kinnitas vastuseks, et muudatuste lähtepositsioon nr 1 ongi see, et muusika ja publiku jaoks ei tohigi midagi muutuda! Ta oli nõus, et neil asutustel on ka lahendust ootavaid probleeme, kuid need ei puutu SA moodustamisse. Ettevõtmise taga on valituse otsus, et riigiasutustest saavad sihtasutused. Ja kuigi Siil kinnitas oma kogemuse põhjal kolmes SA nõukogus, et näiteks kõigi SAks muutunud teatrite olukord on läinud paremaks nii kunstilisest kui ka majanduslikust aspektist, ei jäänud kuulajad rahule, küsides uuesti, et mis muutub paremaks. Kui ainus positiivne moment on ministeeriumi suhtlemise lihtsustamine, siis nägi Evi Arujärv protsessi tulemusena vaid juhtimise tsentraliseerimist ja kunstiliste aspektide ignoreerimist. Vastuseks kinnitus, et valdavalt SA mudel töötab, ainult me ei kuule sellest midagi, samal ajal külvavad ärevust skandaalsed juhtumid, nagu NUKU krahh. Ning Sildos sai teada, et EV ei loo praegu juurde ühtki avalik-õiguslikku asutust.

Suur on parem?

Kultuuriministeeriumi muusikavaldkonna toetusprogrammidest viimasel tosinal aastal kõneles EMNi asepresident Toomas Siitan, kes on kogu süsteemiga pikka aega kokku puutunud nii taotleja ja aruandjana kui ka komisjoni liikmena. Hea uudis on see, et 2000ndate algul aastaid 1,6 miljoni krooni ringis püsinud arvud on pärast masuaegset ja eriti nutust 2009ndat nüüd positiivselt muutunud ja toetusvõimalus kasvanud.

Viimastel aastatel on KM kaitsnud seisukohta, et programmid tuleb ühendada ja sel, 2013. aastal pandigi kogu muusikaraha ühte megaprogrammi. Siitan mõistab, miks ühendamine tundub otstarbekam – muudab tasakaalud selgemaks ja annab komisjonile toetuste jagamisel laiemad manööverdamise võimalused. Ometi on viimase aasta „Muusikavaldkonna toetusprogramm” saanud väga palju kriitikat ja eriti teravalt on meelestatud festivalikorraldajad. MTÜ Eesti Muusikafestivalid nimel kõnelnud Leelo Lehtla kinnitaski kohe, et päris paljud ühenduse 53 liikmest jäid tänavuste otsuste peale kurvaks, mistõttu peetaksegi mõistlikuks jätkata toetuste jagamist eri programmidega (sellekohane ettepanek saadeti 7. VI ka KMile). Mõlemale kõnelejale tegi muret KMi soov jagada ministeeriumi katlast toetust vähematele ja rohkem ning jätta väiksemad (kust see tinglik piir jookseb?) kultuurkapitali hoolde. Lehtla toonitas, et kõige tugevamate ainutoetamine poleks õige ja et rohkem kui suurust tuleks hinnata festivalide sisu, näiteks eesti heliloojate ja interpreetide kaasamist. Pealegi mõjub riigi väikegi toetus korraldajale tunnustusena, mis omakorda hõlbustab omavalitsuste ja sponsorite abi saamist.

Siitan pidas oluliseks ka riigikontrolli auditiga komisjonideni jõudnud etteheiteid, justkui otsuseid ei põhjendataks objektiivselt ja nende õiguspärasust on raske hinnata, mistõttu on püütud anda komisjonidele objektiivsed hindamiskriteeriumid. Komisjonid ootavad omakorda KMi abi suhtlusel riigikontrolliga: ametnikele võiks olla võimalik selgeks teha, et ühed reeglid kehtivad tee-ehituse ja teised kunstiprojektide puhul. Viimaseid hinnataksegi kõhutunde järgi – kunstiprojekti kvaliteeti, sisukust ja kirge ei saagi teisiti hinnata, see on kõige objektiivsem kriteerium. Ja komisjonis annavad mitu subjektiivsust loodetavalt mingi objektiivsuse. Mis muidugi ei tähenda, et komisjonid ei peaks oskama eelarveid lugeda ja oma otsuseid põhjendada.

Seevastu Ragnar Siil oli uue toetusprogrammi ja tänavuse jagamisega väga rahul (tunnistades küll, et tähtaegade venimine ja otsuste hilinemine oli täiesti lubamatu!). Asekantsler ütles, et on arupidamiseks valmis, ent ei usu eraldi programmide taastamisse. Vähemalt 2014. aasta jaotustes ei ole muudatusi plaanis, ainult kõik tähtajad nihutatakse juba käesolevasse aastasse (taotlusvoor avaneb septembris, komisjon otsustaks novembris). Ka kaitses ta ministeeriumi läbivat põhimõtet anda toetusi vähematele ja rohkem, vähendades „sümboltoetusi”. See ei tähendavat toetuse saajate drastilist vähenemist: tänavu jätkus neid u 80 taotlejast 54-le.

Nendele otsustele tagasiside saamiseks viidi taotlejate seas läbi väike küsitlus (tunnistades küll, et 34 vastajat ei ole piisav otsuste langetamiseks, ent õpetlik ikkagi). Nii hindas 68% vastanuist mängureegleid selgeks ja 78% pidas tähtaegade varasemaks toomist õigeks. Kõige vähem nõustuti „sümboltoetustest” loobumisega – siin jagunesid hääled 50 : 50. Kuna toetuste kogumaht ei kasva, näeb Siil kaht võimalust: kas jagada seda järgmiseks aastaks rohkematele (mis tähendab kellegi toetussummade vähenemist) või tuleb ikkagi „sabad maha lõigata”. Ministeerium tahab parimat ja pakkuski välja kõige paindlikuma lahenduse. Kui see ei tööta, tuleb uurida, miks, lubas asekantsler.

Kiire lõppmäng

Kui kõneldud-väideldud oli vaheajata juba kolm tundi, hakkas osavõtjatel aeg ja jaks otsa saama. Seetõttu jäi lähiaastate kultuuripoliitika arengukava arutamine põgusaks. Polnud ju ka, mida arutada … Siiski püüdis Ragnar Siil mõnd arvamuste lahknevust põhjendada. Näiteks töö ülemäärast venimist, mis ei tähendavat, et paberid kusagil tolmuvad – igal nädalal käivad konsultatsioonid. Ka möönis ta, et kui kaasamise kogemus ja usaldus on väike, siis on seda ka raske ellu viia. Ühelt poolt hindab Siil positiivselt, et valdkondadele anti ettepanekute tegemise algfaasis täielik vabadus. Paraku kaasnesid sellega väga suured ootused … Ettepanekute osa täitis algul 67 lehekülge, millest praegu olevat järel üheksa. See peaks lõikeid selgitama. Ja kuigi töö pole veel läbi, oleme kõik sellest protsessist õppinud, kinnitas asekantsler lahkudes.

Õhetust jäi õhku, osa sellest väljendub Sirbile saadetud pöördumises.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht