Kas laiendatud Põhja Konn või teistmoodi Tüür?

Sel kontserdil ei olnud õnneks eri koosseise üksteise otsa kuhjatud, vaid kõigile, kes laval käisid, oli jäetud ruumi, et esile tulla ja mõjuda.

MARIA MÖLDER

Põhja Konna albumi „Hetk. InSpereeritud Tüürist“ esitlus 27. XII Alexela kontserdimajas. Laval Põhja Konn, vokaalansambel Vox Clamantis (dirigent Jaan-Eik Tulve), Estonian Cello Ensemble, solistid Erkki-Sven Tüür (vokaal), Mikk Dede (vokaal), Lauri Metsvahi (löökpillid). Plaadil teevad kaasa Vanemuise Sümfooniaorkestri orkestrandid.

Kas Põhja Konn tõusebki teiste omataoliste progerokist inspiratsiooni ammutanud bändide seast esile selle poolest, et on suutnud palju stiile ühendada? Kas pole uuel albumil stiilide kokkusegamisega suisa liiale mindud? „Kui oleme kütnud põnevust üksteise ellu nii jutu kui ka tegudega väljaspool ühist lavalaudade trampimist, siis ei ole ühtegi põhjust, miks peaksime jätma kinni haaramata meid kokku toonud juhustest, vestlustest ja sellest elust ning hetkest, mil pidada polüloogi meile endile kõige sobivamate instrumentide kaudu,“ on Valter Soosalu andnud sellele küsimusele pressiteates lihtsa vastuse.

Kuigi esimene täispikk album „Põhja Konn“ (sellelgi albumiesitlusel esitati sealt lood „Pigilind“ ja „Selle ilma igav kainus“) anti välja alles 2016. aastal ja enne seda oli bändi tegevuses mõningane paus, tegutseb Põhja Konn juba 2009. aastast, s.t bändi liikmete kooliajast, ning on tugeva fännibaasi võitnud. Ei saa salata, et ansambli praeguses populaarsuses mängivad tähtsat rolli nii tugev mänedžer Henri Roosipõld kui ka solisti Valter Soosalu laiapõhjaline populaarsus, mille ta saavutas telesaates „Sinu nägu kõlab tuttavalt“ osaledes ja selle võites. Asjaolu, et Valter Soosalu on võimekas laulja ja dirigent (võitnud noorte dirigentide konkursi, olnud laulu­peopuldis, juhatanud paljusid tasemel Eesti koore) ning teinud meelde­jäävaid rolle ka muusikateatri laval, on võimaldanud ka Põhja Konnal teha sellise stiiliülese albumi nagu „Hetk. InSpereeritud Tüürist“, mida võib kuulata lihtsalt kui laiendatud Põhja Konna etteastet, aga ka peaaegu kui Erkki-Sven Tüüri veidi teistmoodi autoriplaati mõningate Põhja Konna lisandustega, sest tervelt seitse lugu üheteistkümnest on Tüüri sulest.

Plaadiesitluskontserdist pasundati palju, Alexela kontserdimaja oli välja müüdud, loodetavasti läheb ka plaadimüük kenasti. Tekib õigustatud küsimus: kas Põhja Konna publikut jaguks pisutki ka teistele progeansamblitele või peaks enamik teisi samalaadset muusikat viljelevaid bände püsima kuskil urgastes? Kas ka teistel on potentsiaali seda sorti eri muusikuid ja publikut ühendav karisma välja käia?

Omaaegsete Eesti progeklassikute In Spe, Messi ja samuti Suuki, Radari või Kasekese peal on kasvanud palju proge­muusikuid ja progesõpru. Eraldi toon veel esile 1999. aastal asutatud džässrokiansambli Phlox, kes on omakorda toonud eksperimentaalse roki juurde endast nooremaid. 2000ndate lõpul ja 2010ndate algul oli Eestis instrumentaalse eksperimentaalroki kõrgaeg, nüüd on seda jäänud vähemaks, aga jagub ometi. Praegu tegutsevatest võib ritta panna näiteks ansamblid Wrupk Urei ja Estrada Orchestra, kes andsid mullu välja uue albumi, Katarsise, samuti Erki Pärnoja, Karl Petti, Argo Valsi ja Jakob Juhkami kooslused.

Põhja Konn ise teeb pigem Ruja moodi peavooluproget ja paigutub kõlapildilt kõige sagedamini 1980ndatesse: ei ole justkui liiga proge ega arendatud rokk (nagu seda nimetas kunagise kokku­tulek-festivali „Kuri proge“ korral­daja Artur Siim). Tegu on üsna klassika­lise rokiga väikeste vimkadega ning kuigi kvaliteet on kõrge, saab nihet ja riski nautida vähevõitu.

Valter Soosalu tenoriks koolitatud vokaal manab nii mõneski Põhja Konna või Erkki-Sven Tüüri loos esile rokkooperi hõngu.

Anna Aurelia Minev / ERR

Mida 27. detsembri kontserdil kuulda sai? Kõige tänulikum olen 2009. aasta üldlaulupeol kõlanud Tüüri lastekoori­laulu „Väikese eestimaise laulu“ uue seade eest. Selle esitas Põhja Konna ees solistina Mikk Dede, kes andis paljudele teistele lugudele ka taustavokaali ja on ühtlasi Vox Clamantise liige. Peep Ilmeti hunnitule tekstile loodud koorilugu on õieti üks paremaid isamaalisi laulusid: nii vähe imal, kui sellisel puhul võimalik, võrdlemisi lihtsa meloodiaga, kuid väga muutuva harmooniapildiga. Kontsertettekandes pääses see lugu eriti mõjule, plaadi peal on jäänud aga pisut kammitsetuks. 2014. aasta üldlaulupeoks loodud Tüüri segakooriloo „Taandujad“ uusversioon algab põneva kooriosaga (ja lõppeb niisamuti), kuid ansambliosa kipub algul jääma ühetaoliseks tammumiseks. Õnneks tempomuutus päästab olukorra peagi. Sümpaatne on ka vastupidine muundus: rokkloost „Isamaa“, mille vokaali esitas originaalis Tüür, on saanud uues versioonis koorilaul, küll rokiliku tšellosaatega.

Mulle meeldivad tohutult Henry Kõrvitsa ehk Genka tekstidele kirjutatud Põhja Konna lood, mis tulid ettekandele ka kontserdil – „Üksi olemise hurmav õõv“ suisa päris kontserdi algul mõjus jumalikult. Ka „Hetk“ on stiilne momendi kaardistus, väga genkalik – ta oleks nagu püüdnud korraks maailma vaadata läbi Valter Soosalu silmade. Ta on tõeliselt meisterlik sulesepp ja minu poolest on ta Leelo Tungla, Artur Alliksaare, Peep Ilmeti, Doris Kareva, Juhan Liivi ning Hando Runneli kõrval, kes kõik on koos tema ja Valter Soosaluga selle albumi tekstiloojad, igati õiges seltskonnas. Muusikalisest tervikust astus tema ja Põhjamaade Hirm 9000 esitatud hiphoplugu seekord täiesti välja. Sel kontserdi lõpunoote ootaval hetkel oli juba tunne, et Põhja Konn on meelega rosolje kokku segamisel üle võlli läinud. Sealjuures pean mainima, et üldiselt on Genkat praeguses Eesti hiphopiolustikus ikka väga hea kuulata. Kogenud ja intelligentse mehena on tal üht-teist ka öelda, erinevalt paljudest noortest, kes tahavad kangesti räppida, aga paari lause kokkusobitamisest kaugemale ei ole veel jõudnud ja, mine tea, vahest ei jõuagi, sest konkurents on tihe ja juba tulevad uued popid tegijad peale. Hiphop ei ole lihtsalt enam see sõnade kokkusobitamise kunst, mis see oli paarkümmend aastat tagasi, kui Genka alustas, ja veel ka üsna hiljuti. Sageli ongi Genkast saanud see külalisartist, kes võimaldab noortel andekamatel räpparitel paremini oma plaati tutvustada. 2019. aastal tegi ta kaasa paljudel hiphopialbumitel, mille põhiartistidena tulevad esimesena meelde DEW8 ja Maxtract, kuid neid oli ridamisi.

Mingil hetkel näis, et kontsert on vormilt kujunenud lõputuks peale- ja mahaminekuks. Laulupeorahvale on see võib-olla täitsa harjumuspärane asjade kulg, aga need, kes olid tulnud kuulama Põhja Konna, läksid kollektiivide pideva vaheldumise peale rahutuks. Tänulik olen selle eest, et nii plaadil kui ka esitluskontserdil oli välditud probleemi, mida võib sageli märgata, kui muusikud on justkui moe pärast keelpillid pop- või rokkmuusikale külge pookinud. Siis kipub vahel välja tulema nii, et keelpillidest saab poploo faktuuritäide, kuid arranžeerija ei ole lisanud omalt poolt mingit uut ideed ega kvaliteeti (võib-olla seda temalt ei oodatagi, võib-olla laidetakse need koguni maha, võib-olla ei ole uue sisu lisamiseks aegagi?). Igatahes sel kontserdil ei olnud õnneks koosseise lõputult üksteise otsa kuhjatud, vaid kõigile, kes laval käisid, oli jäetud ruumi, et esile tulla ja mõjuda.

Kõige põhjalikumalt sai end eraldi näidata Estonian Cello Ensemble, kes puutus põhjalikumalt Erkki-Sven Tüüri In Spele loodud muusika seadetega kokku juba 2017. aastal. Eesti muusika päevadel oli tookord kontsert „Päikesevene“, kus Tüüri „Päikesevene“ ja „Antidolorosumi“ kõrval kõlas veel teistegi eesti heliloojate seadeid ja uudisteoseid kuuele tšellole. Nüüd oli tšellokuuik seadeid kavasse juurde võtnud: Põhja Konna albumil teevad nad kaasa suisa viies loos. Kõik tšelloseaded olid veenvad ja tõid rokkbändile kirjutatud loo atmosfääri kenasti tšellodega esile, mitte nagu harilikult sageli poplugude kaverite puhul juhtub. „Päikesevene“ puhul – In Spe lugu, mille on tšellodele seadnud Tüür ise – võib öelda, et see on täiesti nagu tema varasele loome­perioodile iseloomulik kammer­muusika, vahest veidi lihtsustatud, kuid mustrid on tuttavad. Nii-öelda süva ja levi vahele on Tüüri 1980ndate loomingus niisiis päris keeruline piiri tõmmata, eriti kui pill on puust ja poognaga. Artur Alliksaare sõnadele loodud „Antidolorosumist“, mis on originaalis üks In Spe võimsamaid lugusid, oli Rasmus Puur samuti seades essentsi kätte saanud, ehkki seade kõlapilt on mõistagi hoopis midagi muud kui originaali analoogelektroonilised kõlad – kummalisel kombel meenutavad teatud saundid hoopis Steve Reichi kordusmuusikat. Valter Soosalu tenoriks koolitatud vokaal manab nii selles kui ka mõnes teises loos esile rokkooperi hõngu.

Ka Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel sai eraldi esineda ja neil on alati paistnud olevat põhimõte koostööprojektidesse mitte täielikult uppuda või nendega sulanduda, vaid säilitada oma nägu, näidates seda siis parasjagu gregooriuse laulu või juudi muusika kaudu. Püüan seda mõista, aga see asjaolu põhjustas ilmselt jälle majoneesi üleannustamise ses rosoljes.

Erkki-Sven Tüüri enda etteaste, tema teada-tuntud „Vana ja uus“, millest on saanud tema signatuurlaul (umbes nagu Olav Ehala „Vana mehe laul“), oli kokkuvõttes üks siiramaid. Meie nüüdismuusika suurkuju teab, mis on bluus, mis on rokk, mis on proge, kuidas olla siiras ja ehe igal hetkel. See mees võis olla sel kontserdil laval vanim, kuid nooruslikku uljust oli tema esinemises kõige rohkem.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht