Kas nüüd päästab muusika maailma?

Kultuuriinimeste töö on teha muusikat ja kunsti, ent mitmed Ukraina artistid on praegu ühtlasi oma riigi eestkõnelejad.

MARIA MÖLDER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinn-Narva Music Week’i konverents 6. V Tallinnas Nordic Hotel Forumis ja 7. V Narva loomeinkubaatoris Objekt.

Mingis mõttes jätkati TMW konverentsil sama liini, mida on viljeletud aastaid: arutati, kuidas saab muusika olla rohkemat kui lihtsalt muusika. Kui 24. veebruaril Vene-Ukraina sõda algas, oli TMW tiim kohe-kohe valmis tänavuse festivali kava välja kuulutama: siia pidi tulema üle 20 Venemaa artisti ning samuti Ukraina ja Valgevene bände. Suurem osa neist plaanidest jäi muidugi paremaid aegu ootama ning nende asemel otsustati hoopis osa juba paika pandud festivali kolida kiirkorras Narva, et mängida festivali pikalt sisse töötatud Ida-Euroopa kaart suuremaks kui kunagi varem.

Tänavuse TMW juhtmõtteks sai muidugi Ukraina ja kultuuri pehme jõud raskel sõjaajal, kuid muusikatööstuses on endiselt kõneväärt ka teised praktilised teemad, nagu live-muusika kriisist taastumine, muusikaeksport jpm. Kuna koroona-aastad ongi olnud palavikuliselt muutlikud ja kohati põlve otsas leiutatud uuendustele avatud, siis vahest on muusikasektoril nüüd aeg veidi tempot maha võtta ning keskenduda eluspüsimisele ja stabiilsuse taastamisele, aga ka muusika sügavamale mõttele.

Ukraina sõnumilevitajad

TMW konverents oli kindlasti sentimentaalsem kui tavaliselt, sest nii palju isiklikke ja kurbi lugusid ei ole ma seal kunagi kuulnud (või ei ole ma neile seni nii palju tähelepanu pööranud). Just need väikesed inimlikud killukesed määravadki Euroopa poliitika ja kui need osavalt edastada, siis äkki kannatatakse ära ka väike majanduslangus, mida teatud riigid ei ole tahtnud kaua alla neelata, kuigi nii saab Venemaa sõjamasina rahastamise lõpetada. Igatahes tabasin osa konverentsi publikust kaasatundvalt noogutamas ja loodan tõesti, et muusikatööstuses ollakse siiramad ja konstruktiivsemad kui „tõsiselt mures“ Ursula von der Leyen Butša massihaudade juures.

Meile siin võib tunduda, et oleme Ukraina teemal juba kõike kuulnud, ja oleme hakanud tüdima lääne sõpradele ja kolleegidele teatud teemade üksipulgi seletamisest. TMW kõnelused aga näitasid, et kõik, kes tahtsid kaasa rääkida ja viitsisid kuulata, suhtusid Vene-Ukraina sõja ja põgenike teemasse äärmise delikaatsusega, vaadates seejuures olukorda värske pilguga.

See, millest TMW Ukraina ja Ida-Euroopa teemal peetud vestlusringides räägiti, võib tunduda ehk elementaarne (meil ju algavad kontserdid Ukraina hümniga ja seltskondlikus vestluses on sõjauudiste arutamiseta raske läbi saada), kuid pole sugugi nii enesestmõistetav kogu ülejäänud Euroopas ja maailmas, kus Vene-Ukraina sõda ei ole iga päev uudistes peateema, vaid pisut kõrvaline välisuudis. Inimliku kontakti ja poliitilise debati vahel on siiamaani käärid ja see teeb nõutuks. Küsimus ongi, kuidas nihutada Ukraina sõda esiuudiste ja argiteemade hulka ka mujal, nii et vähemalt kõik eurooplased mõistaksid, et see „ääremaa“ sõda mõjutab nende elu ja heaolu. Kultuurist ja sealhulgas muusikast on siin ehk üksjagu abi.

Mitmed Ukraina artistid on praegu oma riigi eestkõnelejad, näiteks TMW festivali avakontserdi andis selle riigi tuntumaid popartiste Ivan Dorn. TMW konverentsi avavestluses osales Ukraina üks rahvusvahelise edulooga tegijaid, räppar Alyona Alyona (Aljona Savranenko). Ukraina suurima muusikafestivali „Atlas“ korraldaja Vladõslav Jaremtšuk tegi südantlõhestava avalduse: kui te pole veel välja mõelnud, kuidas Ukrainat aidata, siis kutsuge Ukraina muusikud esinema, sest koduturgu ju praegu pole ning esineda saavad nad ainult välismaal – ja edastada ka Ukrainat toetavat sõnumit, viia sõja tõsiduse eurooplasteni.

Praegu polegi teha midagi paremat kui jätkata muusikatööstuse igapäevatööd (kõigis selle nüanssides) ja lisada sellele Ukraina sõnum, sest sellest sõltub sõja lõppemine ja võimalus võimalikult kiiresti elu Ukrainas üles ehitada.

Ukrainlased paistavad üleüldse silma töökusega ja praeguses ärevas olukorras ei oska ka põgenikud istuda käed rüpes. Kultuuriinimeste töö on teha muusikat, kunsti jne, paljud neist aitavad sellega levitada ka Ukraina sõnumit. Lava pakkumisega saab Ukraina muusikuid aidata kohe, aga suures plaanis on abi, kui avaldada survet ELile, et langetataks Ukrainale ja kogu Ida-Euroopale soodsamaid otsuseid. Muusikat kui rahvusvahelist PR-vahendit tuleb kasutada rohkem! Edaspidi saab aga toeks olla sellega, et aidata Ukrainal oma riik, sealhulgas muusikatööstus korralikult (uuesti) üles ehitada. See on vahest lähema paari­kümne aasta töö.

Üks asi on aidata Ukraina muusikuid, kuid korraldajate tasandil võib olla isegi raskem poliitilist sõnumit levitada, sest Venemaal on endiselt ustavaid liitlasi. Booking-agentuuri Charmenko juht Nick Hobbs, kes hakkas Ida-Euroopa ja Lähis-Ida muusikute ja korraldajatega sidemeid looma juba Nõukogude ajal, andis lühiülevaate poliitilistest meeleoludest eri riikides (Türgi, Serbia, Ungari). Mõnes võib tekkida Ukraina toetamisega probleeme just korraldajatel, aga artiste ei puutu keegi: nemad (just lääne ehk demokraatlike riikide artistid) võivad lavalt öelda, mida soovivad, ja neid tuleb selleks julgustada.

Vahel on pihku itsitatud, kui mõni Venemaa avaliku elu tegelane on suure viivitusega sõjavastase avalduse teinud. Peame siiski tunnistama, et võimsa propagandamasina ja totaalse kontrolli all meedia tingimustes on kultuuritegelaste sõjavastased väljaütlemised Venemaal väga tähtsad. Staare kuulatakse ja nad annavad tillukesegi lootuse, et midagi selles masinavärgis kunagi muutub ja keegigi survestab võimu­ladvikut.

Kui suured staarid saavad sõna võtta ja end sealjuures üsna turvaliselt tunda, siis just vähem tuntud artistid, eriti underground-muusikud, tunnevad end päriselt ohustatuna, kuna nemad võivad oma väljaütlemiste eest minna vangi ja kanda tõsiseid karistusi, ilma et sellele järgneks suuremat reaktsiooni. Ometi on ka neil innukad jälgijad ja mõjujõud, sest underground-klubide võrgustik on tugev ja on seni olnud ka rahvusvaheliselt aktiivne.

Narva, me arm

Konverentsi teine päev peeti Narvas ja seal keskenduti Ida-Virumaa kui veidi isemoodi piirkonna loomemajanduse vajaduste ja võimaluste tutvustamisele. Meile võib see Narva jutt tunduda aegunud, sest Narva kultuuripealinnaks kandideerimise protsess oli pikk, ent vajalik, ja tähendas muu hulgas äärmiselt intensiivset PR-kampaaniat, et nii narvalaste kui ka ülejäänud Eesti elanike suhtumine linna muutuks. Tõele näkku vaadates tuleb nentida, et Narva Eestiga kokkusulatamise püha üritus on nüüd soiku jäänud, kuigi eriti praeguse sõja pärast ei tohiks see nii olla. Peaksime seda teemat analüüsima sama värskelt ja samasuguse uudishimuga kui Narvasse sõitnud TMW delegaadid, ehkki meil on privileeg lisada ka oma senine kogemus ning vigadest õppida. Teadvustagem, et avaliku arvamuse märgatava muutumise tõi kaasa kas või Tartu Uue teatri lavastus „Kremli ööbikud“ Kreenholmis, ja tunnustagem, millise töö on aegamisi ära teinud „Station Narva“ kohalikke kaasates! Muutused ei tulegi üleöö, kuid kultuur võib protsessi märkimisväärselt kiirendada.

Nagu endine Narva linnaarhitekt ja praegugi „Station Narvaga“ jätkav Ivan Sergejev meenutas, sai Narva kultuuri­pealinnaks kandideerimisega tagasi oma uhkuse – varem oli riik piirkonna justkui hüljanud. TMW viidi tänavu Narva muu hulgas just seepärast, et sõja tõttu katkenud kultuurikoostöö pärast on Narvas tekkinud Vene artistidest ja muudest kultuuritegelastest tühimik, mille täitmiseks on praegu ainulaadne võimalus. Mitte kunagi varem ega hiljem pole paremat hetke pakkuda Ida-Virumaal eesti kultuuriüritusi, sh eestivenelaste kultuuri, aga ka lääne artiste, nagu tehakse festivalil „Station Narva“ ja TMW-l. Nagu teame, täidetakse info- ja kultuuritühimikku praegu sageli poest ostetud teleantennide abil, aga see ei pea tingimata nii olema, kui riik oleks sealse kultuuritegevuse rahastamisel järje­pidevam.

Üks toredamaid Narvas peetud ettekandeid oli Music Finlandi esindaja Kaisa Rönkkö ettekanne sellest, et soomlased on küll maailma kõige õnnelikum rahvas, aga muusika on neil kõige tumedam ja melanhoolsem. Selles on oma loogika, sest kui muusika on siiras enese­väljendus, saab halbadest tunnetest lahti ja pärast on kergem olla. Kui ühiskonnas ei ole emotsioonide väljaelamine soositud, siis metal-muusika lubab seda teha. Meilgi võiks olla laiemalt levinud komme soosida oma tunnete ausat väljendamist ja halbade emotsioonide kanaliseerimist kultuuri. Oskame ju ka – või kuidas?

Kultuuritoojad tootvale tööle?

Äsja nimetati MTÜ Slava Ukraini eestvedaja Johanna-Maria Lehtme aasta eurooplaseks. Kahtlemata on ta imeline näide, et tugev kultuurikorraldaja on ka tugev kriisiolukorra lahendaja, sest ta surub ennast hea eesmärgi nimel läbi igast müürist ja otsib tõepoolest lahendusi, mitte ei ütle, et ei, reeglid ei luba või ei tea, mis valijad arvavad. Hoolimata tema imelisest eeskujust ei tohi sellest aga teha järeldust, et kõik kultuuri­korraldajad peaksidki nüüd minema n-ö tootvale tööle, nagu kulturnikest ikka on oodatud, või hakkama žgutte ja kiirabiautosid kokku ajama. Keegi peab jääma ka kultuurivaldkonda, sest vaja on kultuuri kaudu edastatavaid sõnumeid, aga ka kultuuri kui vaimse heaolu allikat.

Riigi lisaeelarve kinnitamine ilma kultuurita räägib küll paraku teist keelt. Valitsus ei oleks nagu endiselt tähele pannud, milline roll on selles sõjas kultuuril, ehkki arvamusliidrid räägivad üksteise järel, et see on kultuuride sõda. Sõda pole vajagi, kui meie oma riik laseb kultuuril ja haridusel känguda. Pole midagi teha: autoritaarsed riigid teavad ikka paremini, kuidas loovust ja haridust rakendada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht