Kas oleme häireolukorras?

„Aegis“ on Elis Halliku esimene teos, mille on välja andnud kirjastus Schott. Autori sõnutsi tähendab tänapäevane aegis’e sümboolika tegutsemist võimsa, heatahtliku jõu kaitse all.

TOOMAS VELMET

ERSO sarja „Tšellokontsert“ kontsert „Poska ja Sibelius“ 27. IX Estonia kontserdisaalis. Alban Gerhardt (tšello), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska. Kavas Elis Halliku „Aegis“ (Eesti esiettekanne) ning Edward Elgari ja Jean Sibeliuse muusika.

Elis Hallik on eesti helilooja, kes on oma loometööd kirjeldanud nii: „Sügav filosoofilis-poeetiline sfäär on ühe teose puhul muidugi olulisim, aga on hea tõdeda, et ka muusikatehniline pool võib olla ülimalt poeetiline. Oma muusikat tutvustades sain kinnitust, et on hea oma teostes millelegi toetuda.“¹

Ajakirjas Muusika on ta kirjutanud oma teose „Kadumispunkt nägemisväljal“ kohta: „Üks keskseid teemasid siin on minu jaoks ehk see, kuidas aja tajumine mõjutab muusika kirjutamist ja vastupidi, kuidas kirja pandud muusika mõjutab kuulaja jaoks aja tajumise viisi.“² Kuulates 27. septembril ERSO ja Kristiina Poska esituses Halliku teost „Aegis“, mõistan tema öeldud aja sisu mitte kui sündmuste dateerimist, vaid kui nende läbi- või üleelamist ja reaktsiooni loomes.

2014. aastal pälvis Hallik peapreemia Viini muusika ja esituskunstide suveakadeemias teosega „Impacts“ ehk „Mõjud“. Järgnes tellimus ja ettekanne Arnold Schönbergi keskuses teosega „To Become a Tree“ ehk „Saada puuks“, millest sai 2017. aastal Palermo rostrumil soovitatud teos. Samal aastal esitas Prantsuse Raadio Filharmoonia­orkester Pariisi IRCAMi festivalil „ManiFeste“ tema teose „Fluchtpunkt“ ehk „Kadumis­punkt“ jne. See peab juba kujutama endast rahvusvahelist edu. Siit ka edule vastav suur tunnustus: leping 1770. aastast tegutseva tippkirjastusega Schott Music. Kirjastus võib oma lepinguliste klientide nimekirja alguses nimetada Ludwig van Beethoveni ja Richard Wagneri nime, kui piirduda mõnega, ja nüüd on nende seas siis ka Elis Hallik.

„Aegis“ on nüüd Halliku esimene teos, mille on välja andnud kirjastus Schott. Autori sõnutsi tähendab tänapäevane aegis’e sümboolika tegutsemist võimsa, heatahtliku jõu kaitse all. Teos on pühendatud Eesti Vabariigi 100. aasta­päevale ja esiettekande tegi Erki Pehk Sinfonietta Rīga ees – nüüd siis Poska ERSOga Eestis. Tajun aegis’e sümboolika ja maailma, kuhu kuulub ka Eesti, katastroofilise ebastabiilsuse tundlikku seost ja ühtlasi lootusrikast aigise ehk kilbi turva. Nii elasin ka kaasa teosele ja esitusele. Kui autor on oma sõnul alustanud loomist harmoonilistest seeriatest, s.t vertikaalist, siis minu tähelepanu tõmbas endale partituuri kõrgemas registris algusest kuni lõpuni domineeriv, ka tonaalsust rõhutav e-noot, mis koondub nagu hoiatusena üksikule torukellale. Kas oleme häireolukorras? See helises kui vinguanduri sireen, mis peab päästma tulesurmast. Väga hea emotsionaalne esitus ja muidugi tekkis emotsionaalne paralleel ka Ukraina hümniga, millele esitus järgnes. Schott Music on saanud väärtusliku kliendi ja eesti muusika järjekordse kõrgkvaliteetse sümfoonilise teose. Emotsionaalse laengu poolest on teosel paralleelsust Helena Tulve helitööga „Wand’ring Bark“ ehk „Laev ulguveel“, aga loomesugulus õpetajaga ongi ainult tervitatav.

Halliku teosele „Aegis“ järgnes Edward Elgari tšellokontserdi e-moll op. 85 esitus, sest tegemist on ju esimese kontserdiga ERSO sarjas „Tšellokontserdid“, mis mind tšellistina teadagi rõõmustab. Maailma tippteoste hulgas on mõned teosed, mis kutsuvad aeg-ajalt esile spontaanseid, s.t planeerimata kordusi. Minu kogemuse põhjal on üks neist Elgari tšellokontsert. Suvel esitas seda Pärnu muusikafestivalil Alisa Weilerstein, nüüd Alban Gerhardt ja kohe, 17. oktoobril astub publiku ette Marcel Johannes Kits Londoni Filharmoonikutega. Teine selline teos on muide Berliozi „Fantastiline sümfoonia“, mida esitas Elts ERSOga avakontserdil – jääb ainult oodata kordust.

Alban Gerhardt on oma valdkonnas tipptegija ja Eestis külas teist korda. Eelmine kord esitas ta Schumanni kontserdi a-moll op. 129 ja see oli parim esitus, mida olen kuulnud, seda enam et ta mängib Matteo Goffrilleri 1710. aastal valmistatud tšellol. Juhin siinjuures tähelepanu, et suur osa ajaloo tipptšellistidest on eelistanud Matteo Goffrilleri pille Stradivari omadele. Näiteid on palju: Pablo Casals, Emanuel Feuermann, János Starker, Natalia Gutman, Sol Gabetta, Gautier Capuçon jne. Professionaalid (ja mitte ainult) teavad, mida need nimed tähendavad. Pablo Casalsi Kronbergi konkursi võitja saab kaheks aastaks oma käsutusse tema Goffrilleri pilli – tähelepanu, õppurid, kes tõhusaid konkursse valivad! Samas kontserdi­sarjas on ka võimalus võrdluseks, sest briti tšellist Steven Isserlis, kes on ka Gramophone’i kuulsuste halli seinal, saabub meile Stradivari 1726. aastal valmistatud tšelloga.

Elgari kontsert valmistas Gerhardti esituses terve rea üllatusi. Kui muusikaliselt on teose mõjusaim osa esimene oma geniaalse meloodiaga ja tühiseim teine osa palja ja kohustusliku virtuoossusega, siis Gerhardti esituses mõjusid need vastupidi ja ka finaal saavutas ootamatult dramaatilise terviku, mida juhtub üliharva. Väga huvitav oli aga lisapalana esitatud Johann Sebastian Bachi soolosüidi D-duur prelüüd oma huvitavate pikka liini soodustavate strihhidega ja mõnusa bachiliku voolavusega, mida arvan, et soodustasid ikkagi Goffrilleri pilli kõlalised superomadused.

Teine pool oli kinnitus kogu kontserdi pealkirjale „Poska ja Sibelius“, kui ettekandele tuli Jean Sibeliuse populaarseim sümfoonia nr 2 D-duur op. 43. Selliste teoste ettekanded on alati seotud uudishimuga, mida uut pakub järjekordne interpreet, ja lootusega, et see uus on põnev. Poska interpretatsioon Sibeliuse teise esitamisel oli tõesti huvitav. Võrdluseks on ju alati palju varasemaid ettekandeid. Minu kõrvus kõlavad Peeter Lilje, Paavo Järvi ja eriti Neeme Järvi esitused. Viimase meisterlikkus sümfoonia kulminatsiooni ettevalmistamisel on seni minu kuulduist ületamatu. Poska kõlanärv paistab koonduvat siin vase võimsusele, aga ka keelpillide konkreetsusele, mis andis päris huvitava tulemuse konstateeringuks „miks mitte, ka see annab ju vajaliku laengu“. Eriti hea oli keelpillide toime kolmandas osas „Vivacissimo“ ja muidugi vaskpillid finaalis. Usun, et Kristiina Poska nõustub minuga, kui ütlen, et ERSO on kõrgtasemel orkester ja laseb voolida just sellise muusikaskulptuuri, mida dirigent on oma parimate kavatsustega soovinud. Ilmselt hindas orkestri autoriteeti kõrgelt ka Alban Gerhardt, kes toetas Sibeliuse sümfoonia ettekannet, istudes tšellorühma viimases puldis. Muide, nii paistab olevat nüüd kombeks, sest Pärnu muusikafestivali esimesel lõppkontserdil istus Mendelssohni „Šoti sümfoonias“ orkestris Alisa Weilerstein.

Kontsert oli vähemalt kolmes mõttes tähelepanuväärne. Esiteks leidis aset suurepärase eesti helilooja teose edukas Eesti esiettekanne. Teiseks sai teoks maailma tipptšellisti ülimenukas Eesti korduskülastus. Kolmandaks, mis pole sugugi vähem tähtis, oli tegu suure­pärase maailmas karjääri edendava eesti dirigendi Kristiina Poska triumfiga koduorkestri ja -publiku ees. Rohkemat nagu ei oska tahtagi.

1 Mirje Mändla, Pealelend: Elis Vesik. – Sirp 24. X 2013.

2 Elis Vesik, Aja tajumisest muusikas. Elis Vesiku „Kadumispunkt nägemisväljal“. – Muusika 2017, nr 11.