Kas Viljandi vajab vanamuusikafestivali?

Maret Tomson

Suvel toimub Viljandis mitmesuguseid muusikasündmusi: hulgaliselt pop-rokk- kontserte ja -festivale ning muidugi pärimusmuusikapidu, mil linna elanikkond lausa kahekordistub. Milline koht ja tähendus jääb aga suhteliselt väikese kuulajaskonnaga elitaarsele vanamuusikafestivalile? Kas kodulinlased seda üldse vajavadki, kui samal ajal on siin ka Noore Tantsu Festival ja vanamuusikat saab kuulata Klassikaraadiostki Haapsalu samalaadse ürituse ülekandeid. Püüdsin leida vastust neile küsimustele, külastades 12 – 17. juulini toimunud 26. festivali (VMF) kontserte.       

Tõnis Mägi rännakud Muusika Aias 

Varasematel festivalidel põimusid kaunid kunstid – muusika, teater ja tants, nüüd ühinesid eri ajastud ja stiilid. Avakontserdi „Ajatud trubaduurid” rohke kuulajaskond oli põnevil, kuidas ja kas hakkab toimima sümbioos meie armastatud levilaulja ja tuntuma vanamuusikaansambli v a h e l . K o k k u v õ t tes võib nentida, et Tõnis Mägi ja Hortus Musicuse muusikaline teekond oli seiklusrohke, kohati kriitilisel piiril kõikuv, ent elamuslik. Keskaegsed laulud kõlasid vaheldumisi solisti loominguga. Eriti köitsid improvisatsioonid,  kus Andres Mustoneni ja Tõnis Mägi muusikaline fantaasia ning energia ühinesid võimsaks ühisosaks. Selliseid hetki oleks tahtnud rohkemgi nautida. Hortuse kujundatud seaded olid mitmekülgsed, põnevate kõlavärvidega, sageli teksti sisust lähtuvad. Kuid kohati tekkis kuulamisel raskusi, kas keskenduda alahäälte põimingutele või jälgida laulutekstide sügavmõttelisi luuleridu – kõike oli justkui liiga palju. Heale ideele rajatud koostöö  vajab edaspidi suuremat viimistlust, et veelgi eredamalt esile pääseda.     

Müstiline Bonifatiuse pööning       

Ka kontserdikava „Euro-Aasia projekt”, kus musitseeris duett Vladimir Šuljakovski (viiul)  ja Sergei Gasanov (sitar, duduk), eesmärk oli kombata piire eri ajastute ja maade vahel. Pillimehed otsisid Lääne ja Ida muusika ühiseid juuri, tuues esile universaalseid harmooniaid ja meloodiatüüpe. Kogu kontsert kulges pimeduses katkematu vooluna, lugusid põimiti improvisatsioonilaadsete kadentsidega. Vene jt maade rahvalaulud, Johann Sebastian Bachi, Jacob van Eycki, Marco Uccelini, Ivan Handoškini helitööd seoti kokku idamaisete  improvisatsioonidega sitarilt ja dudukilt pika burdoonheli taustal. Mediteeriv muusikaõhtu kulges Bonifatiuse gildi maja pööningu erilises atmosfääris. Käsitöö ja selle müügiga tegelev maja muutus justkui festivali keskpunktiks, kus pärast hilisõhtusi kontserte oli võimalus mõnusas kohvikus mõtteid ja muljeid vahetada. Pööningusaalis möödus ka „Vivaldi öö” – Tallinna Kitarrikvartett esitas neli kontserti Vivaldi tsüklist „L’Estro Armonico” šveitsi  helilooja Jürg Kindle seades. Ruumi intiimne õhkkond lisas Vivaldi muusikale romantilise mõõtme, kitarride kõla suurendas veneetsialikkust. Sulnid sekventsid kõlasid kohati nagu tänapäeva popmuusika. Kitarride koosmäng oli hoolikas: pole just kerge näppepillide täpset mängu eriti unisoonsetes teemades esile tuua. Hoolimata viiulipärase kantileeni puudumisest olid aeglased osad eriti võluvad.   

Muusika tõstis  ülevatesse kõrgustesse   

Festivali üks kõrgpunkte oli Palestrina „Missa  Papae Marcelli” kammerkoorilt Voces Musicales Risto Joosti dirigeerimisel. Koor laulis muusikalist jutustust – just nii mõjus see interpretatsioon. Palestrinat esitades on sageli esiplaanile toodud muusikalisi väärtusi: voolavaid meloodialiine, heakõlalist harmooniat, sujuvust ja tasakaalu. Siin oli kõik sisu teenistuses – vastavalt tekstile valiti nii tempo kui esituse iseloom. Sopranid laulsid sirge tooniga ning seetõttu meenutas koori kõla poistekoori  koos meeshäältega. See oli ettekanne, mis pani vaimustusega kuulama iga hääle kaunikaarelist liikumist ja häälte põimumisest tekkivaid ülevaid kooskõlasid. 

Missa osade vahel mängis Hollandi Noorte Rahvusliku Fanfaarorkestri (Nationaal Jeugd Fanfare Orkest – NJFO) topeltkvintett XVI sajandi muusikat. Esialgu häiris, et õrnale koorikõlale oli vastandatud kaasaegsete puhkpillide jõulised helid, kuid kõrv harjus sellega. Ansambel esitas Giovanni Gabrieli, Samuel Scheidti ja Orlandus Lassuse ülikeerulist muusikat tehniliselt  väga kindlalt ja klaari häälestusega, kuid puudu jäi renessansistiili sügavamast tunnetamisest. NJFO täies koosseisus (60 mängijat) esines järgmisel päeval. On vaieldav, kas kava (valdavalt XX ja XXI sajandi muusika) sobis vanamuusikafestivali programmi, kuid tegemist oli esmaklassilise kollektiiviga, kelle sarnast vähemalt Viljandis pole varem kuuldud. Sündmuseks kujunes Hollandi helilooja Rob Goorhuisi kontserdi sopransaksofonile ja orkestrile maailmaesiettekanne Kim Hoogvliet’ sümpaatsel soleerimisel.       

Bulgaaria raadio meeskoori liikmetest koosnev Musta mere Doni kasakate koor hiilgas tugevahääleliste ilmekate solistidega. Baptisti kiriku suurepärases akustikas kulgenud kontserdi võttis publik eriti soojalt vastu. Flöödigurmaanid, teritage kõrvu!       

Festival lõppes taas eri ajastute ja maade kõrvutamisega: Ensemble Diferencias Conrad Steinmanni juhatusel esitas muusikat Šveitsist, Gruusiast, Eestist (Helena Tulve „les nuages parfois”), Itaaliast ja Bulgaariast. Kasutati erilisi mänguvõtteid ning mängiti kohati nii vaikselt, et seda ei saa isegi piano’ks nimetada – see oli pigem õrn õhu võnkumine, nagu vaevu kuuldavad helid teispoolsusest. Neli plokkflöödimängijat, kes kontserdi jooksul vahetasid ligi 30 pilli, sundisid kuulajaid äärmisele tähelepanelikkusele kõlaliste nüansside osas. Ergas ja tundlik publik oskas meistrite mängu vääriliselt hinnata.       

Festivali lõppedes süvenes minus veendumus, et Eesti vanima vanamuusikapidustuse kestmajäämine on viljandlastele tähtis. Seda tõestas rohkearvuline ja tänulik kuulajaskond, kes näitas elavat huvi vaimset mõõdet avardavate kontsertide vastu. Ligi 30 aastat kestnud traditsiooni tunnetamine lisab kodulinlastele uhkusetunnet ja väärikust. Festivali kunstilise juhi Neeme Punderi ja peakorraldaja Aivar Trallmanni ees on aga hulk lahendamist vajavaid küsimusi: kuidas tagasihoidliku  eelarvega ka edaspidi kokku panna kõrge kunstilise tasemega programmi, kuidas tagada kõigile kontsertidele sisukad kavalehed ja mis kõige tähtsam – tuua tagasi noorteprojekt, mis on Viljandi VMFi suurim eripära ja tähtsaim missioon?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht