Katkestus. Inimtekkeliste maastike teke ja kadumine

Paigad mäletavad meid jälgede järgi. Keskkonnakunst on kui keel, mis aitab sideme maastikuga taastada, äratada ja võimendada kohatunnet ning kogukonda.

ELO LIIV

Keskkonnakunst on sotsiaalse ja poliitilise suunitlusega kunstivorm, mis tegeleb piirkondade ja maastike mõtestamisega, inimese ja looduse suhetega, pöörab tähelepanu looduskeskkonna haavatavusele, üleekspluateerimisele ning inimese loodusest võõrandumise probleemidele. Keskkonnakunsti kasutatakse sageli maakunsti, maastikukunsti või ökokunsti katusmõistena.

Pärast eelmise sajandi lõpu ja uue sajandi alguse maastiku- ning keskkonnakunsti buumi valitseb Eestis selles valdkonnas kummastaval kombel üsna suur tühimik. Elukeskkonna praeguste ja endiste elanike ning paiga vaimu ühendamine, vahendamine ja sidemete (taas)loomine kunsti abil on samas asjakohasem kui kunagi varem.

Maastike tunnetamine kunstnike abiga

Tammiku kaasaegse kunsti keskuse (TAKKK)* maastikukunsti sümpoosion valis rahvusvahelise konkursi teel välja 16 kunstnikku, et aidata avastada ja värskendada Kohila-Tammiku piirkonna kunagisi tööstusrajatisi ja nendega seotud inimtegevust, peatada hetkeks inimtekkeliste kohtade looduslik teisenemine, tuua esile teadjamate mälukihid ja katkestada kunagiste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.

Sümpoosioni eel tegid korraldajad tööd Tammiku ja Kohila piirkonna kogukonna inimestega, et leida hääbuvad mälukihid, kunagised tuiksooned ja kaardistada inimeste liikumistrajektoorid. Kunstnik ei valluta enam maastikku kui konkistadoor, tema loomingulistele sammudele eelneb etnograafile või arheoloogile omane uurimistöö, kaasamine ning omamoodi psühholoogi-vahendaja roll, mis aitab kogukonnal (taas) tundma õppida piirkonna ajalugu ning väärtustada miljööd.

Mõte keskkonnakunsti sümpoosion korraldada sündis 2018. aastal, mil Tammiku mõisa rajatud Kunstikeskuse TAKKK asutaja Alide Zvorovski mõistis, et peab ümbruskonna maastike mõtestamiseks kaasama n-ö värsket verd.

„Ümbruskonnas võib kohata mitmeid varemeid, mis viitavad kunagisele inimtegevusele. Praeguseks elab piirkonnas aga vähe inimesi, veelgi vähem neid, kes on paigaga juuretasandil seotud. Lähikonnas leidub ka neid, kes on Tallinnale lähemale kolinud, kuid linnas töötamise kõrval ei ole neil jaksu oma elukeskkonda panustada. TAKKKile on oluline tunnetada piirkonna identiteeti, mõista, mis on selle hüljatud paiga ajalugu,“ kirjeldab Alide sümpoosioni algtõuget.

Temaga haakus Kohila hing ja aktivist ning heade mõtete eestvedaja Inna Laanmets ja paarisrakendina hakati mõttele otsima toetajaid ning kaasamõtlejaid. „Mulle oli selle Alide idee juures kõige kutsuvam kogukonna kaasamine, koosloomine ja paikade mõtestamine! Eriti oluline oli visuaalsete kokkuvõtete joonistaja Joonmeedia abiga fikseeritud koosmõtlemine eelmise aasta augustis, kui valmistasime ette sümpoosioni materjale kunstnikele nii Kohilas kui Tammikul. Suutsime kaasata pea kõiki sümpoosioni rajale jäävaid maaomanikke, tuldi ja mõeldigi koos meie märkide üle. Seal osales nii palju eri tausta ja kogemuse ning lugudega inimesi, ettevõtmine pani kogukonna kihama. Ka see, kui paljud Kohilas avamisele tulid näitab, et kogukond on olemas, ja põlvkondi siduv mälukiht elab,“ rõõmustas Alide. Ta lisab: „Meil oli õnne kohtuda ka kohalikega, kelle juured on olnud põlvest põlve paigaga seotud. Kokku tulnud elanikud jagasid mälestusi ja ringelnud lugusid. Kohtusid inimeste maastikutaju ja kohamälu. Kohilas oli see eriti tugev, sest kogukond on elujõuline. Tammikul pole nii hästi läinud. Inimesed on lahkunud ja loodus paljud paigad üle võtnud. Siiski saime Tammiku kohta hea ülevaate nõukogude ajal mõisa ümbruses toimunust, mis pani varisema hakkavad abihooned ja mõisa müürijupid kenasti kõnelema.“

COVID-19 tegi reisipiirangutega plaanidesse oma korrektuurid ning ühele aastale plaanitud suurüritus jaguneb hoopis kahele aastale. Sel aastal kutsuti esinema Lilli Jahilo (Eesti), Elina Simonen (Soome), Ansis Dobičins (Läti), Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas (Eesti) ja rühmitus „Inimesed vaatavad merele“ koosseisus Villu Plink, Indrek Mikk, Margit Mikk ja Kristjan Sisa (Eesti). Järgmisel, 2021 aastal jätkavad projektiga Samuelle Green (USA), Thomas Vallinatos (Kreeka), Serkan Demir (Türgi), Elena Redaelli (Itaalia), Michele Seffino (Austria) ja Roger Rigorth (Šveits).

Installatsioonid

Tammiku mõisa maadel eksponeeriti kolme installatsiooni: „Muna“ (Ansis Dobičins ja Liva Blumfelde Lätist), „Ühendused 440“ (Kristjan Sisa, Villu Plink, Margit Mikk, Inderk Mikk Eestist) ja „Nimeta Niit“ (Triinu Jürves, Villem Jahu, Kaarel Kütas Eestist). Endise Tammiku mõisa maadel eksponeeritud tööd on avatud aasta läbi. Tulge tutvuma!

Kohilas esitleti kaht tööd: fotograaf Elina Simoneni (Soome) fotopannoo paberivabriku seinal ja moedisainer Lilli Jahilo interaktiivne vabrikutööliste rõivaste interpretatsioon vabriku endises pesuköögis.

Endises Tammiku kivimurrus eksponeeritud Ansis Dobičinsi ja Liva Blumfelde (Läti) installatsioon „Muna“ sümboliseerib uuenemist, koondades kohaliku mineviku ja tuleviku. Teose autorid kutsuvad vaatajat küsima, kellele on jäänud tulevik ja mida peaksime oma pärandiga tegema, kas salvestama, kõrvaldama või ignoreerima. Kunstiteos peegeldab praeguse aja ebakindlust ja kutsub meid mõtlema ja otsustama, milline on meie roll täna ja tulevikus.

Kristjan Sisa, Villu Plingi, Margit Miku ja Inderk Miku (Eesti) interaktiivne heliinstallatsioon „Ühendused 440“ kujutab ühendusi maa ja taeva, maa-aluste ja ülemiste sfääride, praeguse hetke inimliku, ajaliku, ruumilise vaatepunkti ja ajatu ning universaalse vahel. Helide loomisel saavad vaatajad otsida vastuseid küsimusele, kuidas leida inimlikku õnne või/ja rõõmu ning mida selle käigus keskkonnale (sh sotsiaalsele keskkonnale) pakume või sealt võtame.

Triinu Jürvese, Villem Jahu, Kaarel Kütase (Eesti) installatsioon „Nimeta Niit“ läbib maastikku punase niidina ja traageldab kokku Tammiku mõisa territooriumil asetsevad ajalised, arhitektuurilised, olmelised ja tunnetuslikud kihid, mis eksisteerivad lähestikku, ent on siiski eraldi ja omaette. See nimetu joon võib sümboolselt aidata leida teed, anda maagilise kaitse, tähistada radu ja piire või lihtsalt anda lootust, et tasandite kokkusidumine on võimalik.

Lilli Jahilo (Eesti) „Vasja ja Vera“ taaselustab Kohila vabriku pesuköögis mälestused ja interpreteerib vabrikutööliste riietust. Vaatajale avaneb ruum just selliselt, nagu see töötajate lahkumisel võis jääda. Vatijope, pluusid, jakid, õlakott – taasloodud tänapäevastest materjalidest ning omanäolist disaineriesteetikat silmas pidades, ent tegumoelt võimalikult originaalilähedased. Nii on loodud esemeline sild möödunud aegade ja käesoleva vahel.

Kohila-mail suvitava rahvusvaheliselt tunnustatud Soome fotograafi Elina Simoneni (Soome) fotopannoo „Igaühes on valgus“ Kohila paberivabriku seinal esitleb kunagiste vabrikutöötajate portreid. Avatud mõtlemise ja loova lähenemisega on Elina fotoobjektiivi püüdnud elatud elu ilu ja pannud inimesed särama. Lisaks said huvilised kuulata jutusalvestisena töötajate mälestusi. Projektis osalesid Kohila paberivabriku endised töötajad Ants Kummer, Rita Luukas, Olga Tsemina, Lea Seeder, Heljo Heinmäe, Silvi Kerno, Vasja Pritśin, Õie Eller, Veera Pärn ja Ene Kokk.

Kas kohad mäletavad ka siis, kui inimjäljed on kadunud?

Keskkonnakunst on kui meetod või keel, mis aitab isiklikel mälestustel ja lugudel inimtekkeliste maastikega sidemed taastada ning äratada ja võimendada oma säriseva eluenergiaga kogukonna ning kohatunde. Maastikuelemendid, mis on muutunud aja kulgedes väärtusetuks, saavad seeläbi uue hingamise ning katkeb looduslik teisenemine, kunagi oluliste maamärkide haihtumine inimeste mälumaastikelt.

On see soov katkestada kadu kui Tammsaare poisi liblikapüüd või Goethe Fausti aja peatamisega seotud õhkamine? Kogu ajaloo hoov, kogu meie kulg on kui pidevuse ja katkestuste meloodia. Kõik on ajutine ja ühtlasi jätkuv – nii oma ilus kui hirmus. Katkestada, et anda hetkeline võimalus (taas) tundma õppida, meenutada ja väärtustada, taaselustada või minna lasta. Paigad mäletavad meid jälgede järgi.

Miski siin maailmas pole igavene. Nii nagu kogu elu on pidevas liikumises, sünni ja surma meelevallas, on seda ka inimtekkelised maastikud ja kohad, nendega loodud suhte- ja mälukihid. Kunagised eluasemed, miljööväärtuslikud alad, tootmishooned, kogunemiskohad ja teedevõrgustik – kõik katkeb, soikub, ununeb, metsistub pärast loetud hingetõmmete arvu. Hetkeks jäävad helendava virvendusena püsima mälestused ja (koha)mälu nagu plahvatanud tähe halo, ja siis kustub seegi. Kõige viimasena kaob nimi.

Üle maastike ja inimeste rulluksid justkui ajaloohoovad, need toovad talvisest heinamaast lilledena esile piirkondi, et neid siis taas unustuste hõlma närtsitada. Katkestus on kui üleminek või jätkumise võti, mis ajaloouksed avab ja loomuliku metsistumise korraks seiskab.

* Tammiku Kaasaegse Kunsti keskus loodi 2011 aastal eesmärgiga luua kunstiprojektidega sünergia kunstnike ja kunstisuundade vahel ning lähendada nüüdisaegset kunsti publikule.