Kaunis varajane muusika tõrvatilkadega meepotis

On hea meel, et festival „Ceciliana“ on olnud jätkusuutlik ning varajane muusika leiab üha enam kõlapinda.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VII vanamuusikafestival „Ceciliana“ Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kunstiline juht Imbi Tarum.

Vanamuusikafestivali „Ceciliana“ on peetud 2014. aastast ning seda on alati iseloomustanud mitmepalgeline esinejate valik – maailmanimega interpreetidest õppejõudude ja tudengiteni. Eriti oluline on üritus viimastele, sest annab EMTA varajase muusika keskuse üliõpilastele võimaluse näidata oma oskusi laiema publiku ees. Tänavune festival koosnes neljast kontserdist, millest küll esimene, Lembit Orgse ja tema õpilased haamerklaveril, jäi mul kahjuks kuulmata. Seega alustan muljete jagamist teisest kontserdist.

Festivali „Ceciliana“ puhul on hästi sümpaatne selle hariv iseloom: kontserdid on sageli ühendatud loengu või ajaloolise ülevaatega mõnel kitsal muusikavaldkonna teemal. Sel korral andis loengkontserdi hispaania XVI ja XVII sajandi klahvpillimuusikast 2019. aastal EMTAs magistrikraadi omandanud hispaanlane Darío Cervera Jordà. Üldiselt on hispaania renessanss- ja barokkmuusika jäänud itaalia ja prantsuse oma varju, mistõttu teatakse sellest siinmail palju vähem ning kantakse seda ka harvem ette. Kuulates Jordà kavas olnud teoseid, näiteks Antonio de Cabezóni või Francisco Correa de Arauxo omi, võib aga väita, et neile on tehtud ilmselgelt ülekohut. Jordà kontserdi tegi põnevaks ka pillivalik: kuna teravakõlaline klavessiin vaheldus pehme ja sumedahäälse positiivoreliga, kõrvutusid tänu sellele huvitavalt tämbrid. Jordà mäng oli äärmiselt nauditav, vaba ja sundimatu, eriti tuleb esile tõsta tema virtuoosne kaunistamistehnika. Ettekande lõpus käis Jordà välja mõtte, et kuna hispaania heliloojad töötasid sageli Inglise õukonnas, on nende loomingu mõju kandunud ka inglise virginalistidele. Selle väite näitlikustamiseks kõlas kontserdi lõpuks kaks William Byrdi klavessiinipala. Nende põhjal võib siiski öelda, et seost oli raske tabada, sest kõrvu jäi eelkõige tüüpiline inglaslik meloodia ja rütm, küll aga võis hispaania klahvpillimuusika mõjutada just kaunistusi.

Bachi 337. sünniaastapäevale pühendatud orelikontserdi juhatas sisse Andres Uibo ülevaade barokkoreli ajaloost, seejärel astusid üles EMTA oreliüli­õpilased. Kontserdi tase oli ebaühtlane: oli õpilaslikke esitusi, aga oli ka tõelist naudingut pakkuvaid tõlgendusi. Bachi orelimuusika, eriti just tema fuugad, ei ole kuulamiseks kergemate killast: tihe polüfooniline kude tekitab kohati väga dissonantseid kooskõlasid, mis tundusid mõningatel kordadel mängijaid segadusse ajavat, nii et jäi mulje, et nad ei usu ka ise, et kõik kõlab õigesti. Eriti tulevad sellised probleemid esile EMTA väikeses orelisaalis, kus kõik on justkui topelt võimendatud, kiriku akustika võib aga selliseid olukordi pehmendada.

Väike iroonia seisnes selles, et organist, kes jättis kontserdil kõige küpsema ja sügavama mulje, oli kahjuks kavalehelt välja jäänud. Andres Uibo küll teadustas ta nime, aga see läks kõrvust mööda – nii peabki siis parima esituse au minema anonymus’ele. Muljet­avaldav oli ka Brigitta-Selestine Petropavlova mäng, eriti tema pedaalitehnika, mida sai nautida tokaatas ja fuugas D-duur BWV 540. Peale Bachi kõlas teiste heliloojate teostest kontserdikavas ainsana Leonardo Tommasini fantaasia autori esituses. Selgelt Bachi eeskujul kirjutatud fantaasiapala on mõjuv nii põneva harmoonia kui ka rikkalike kõlavärvide poolest.

Noorel metsosopranil Johanna Maria Ernesaksal on kaunis hääl ja barokkmuusikale sobiv sirge toon. Võib loota, et peagi on meil taas üks suurepärane varajase muusika esitaja omast käest võtta.

Rene Jakobson

Kontserdil valmistas suurima üllatuse siiani vaid tšellomängijana tuntud Marten Meibaum, kelle mitmekülgsusest andis tunnistust heal tasemel ette kantud Bachi prelüüd ja fuuga C-duur BWV 547. Meibaum alustas esinemist prelüüdiga, mille lõppedes tegi ta orelipingil 180kraadise pöörde, haaras tšello ning mängis tšellosüidi nr 3 C-duur BWV 1009. Sellele järgnes taas pööre oreli­klaviatuuri poole ning esinemise lõpetas multitalent fuugaga. Peab ütlema, et praegu on Meibaumi tugevam külg siiski tšellomäng. Ilmselt mängis siin oma osa see, et süit oli äärmiselt sügavamõtteliselt ja läbimõeldult ning tehniliselt laitmatult ette kantud, aga ka orelimängus on tal potentsiaali küllaga.

Festivali lõppkontserdil esines EMTA barokkorkester koos solistidega. On tore, et koolil on oma barokkorkester, mis on hea harjutus iseseisvaks eluks. Üllatas orkestri rahvusvaheline koosseis, kus ülekaal on mujalt tulnud õppuritel. Loodetavasti on see märk meie varajase muusika keskuse heast mainest kaugemalgi.

Kava oli koostatud Georg Friedrich Händeli, Antonio Vivaldi ja Jean-Baptiste Lully loomingust. Alustati Händeli ooperi „Alcina“ avamänguga, mis kõlas paljutõotava soojendusena. Sellele järgnes aaria „Di te mi rido“ ehk „Ma naeran teie üle“ samast ooperist Johanna Maria Ernesaksa esituses. Noor metsosopran kruvis ootused kõrgele: kuigi tehniliselt on arenguruumi üksjagu, siis üldmulje oli äärmiselt meeldiv. Kaunis hääl, barokkmuusikale sobiv sirge toon, tundeline esitus – võib tõesti loota, et peagi on meil taas üks suurepärane varajase muusika esitaja omast käest võtta.

Seda, mis sellele järgnes, tahaksin aga unustada. Mulle ei meeldi kellegi puhul läbinisti kriitiline olla: lavale minnakse ju parimate kavatsustega ning alati ei saagi kõik täiuslikult välja tulla, pealegi on kriitika ka väga subjektiivne. Mõnikord tundub lausa uskumatu, kui erinevalt inimesed teoseid ja interpretatsiooni kuulevad. Aga kuskil on ka n-ö nullpunkt, millest allapoole minna ei saa ega tohigi ning selle tunnetamiseks peaks esinejal endal olema piisav annus enesekriitikat. Kristiina Underi esituses kõlanud ülituntud aariat „Tornami a vagheggiar“ ehk „Tule mu juurde tagasi“ ooperist „Alcina“ kuulates ei saanud ma aru, kas tegemist on paroodia või tõsiseltvõetava ettekandega. Suur ooperihääl, ei mingisugust baroki stiilitunnetust ega laulmistehnikat, sõnadest ei saanud aru, kõrgetel nootidel ei olnud tegemist laulmise, vaid kriiskamisega ja – mis kõige hullem – ta laulis täiesti mööda. Mida takt edasi, seda rohkem hakkas ettekanne meenutama Florence Foster Jenkinsit – sellist esitust ei oleks tohtinud lihtsalt kontserdile lubada.

Kahjuks olid ka järgmised esitused üsna tagasihoidliku tasemega. Bass Jānis Sustrups oli kavva võtnud Händeli retsitatiivi ja aaria „Sorge infausta una procella“ ehk „Kurjakuulutav torm tõuseb“ ooperist „Orlando“. Kui aaria sõnad räägivad tormist, mis tumestab nii taeva kui ka mere, siis Sustrupsi kuulates ma seda tormi küll ei tabanud. Oli selline pehme, igav, lohisev ja viletsa tehnikaga ettekanne, kus pidevalt tuli sisse mingi ebamäärane vibraato. Sopran Mariliis Tiiter jättis natuke parema mulje: tal on ilus hääl, siiski on ta baroksete kaunistuste väljalaulmisel alles üsna teekonna alguses. Kõige häirivam oli aga täiesti külm ja tundetu laulmine. Händeli „Rejoice greatly, o daughter Zion“ ehk „Rõõmutse, Siioni tütar“ oratooriumist „Messias“ on üks suur rõõmulaul, millele vastandub kontrastne keskosa, kuid Tiitri esituses läks kõik ühes monotoonses, emotsioonitus jorus.

Kontserdi lõpetuseks kandis orkester ette süidi Lully ooperist „Alceste“. Orkestril oli palju probleeme pillidega, need vajasid pidevat häälestamist, ning ilmselt segas see mingil määral ka esinejate keskendumist. Sellest hoolimata peab kiitma keelpillide innukat ja kõlapildilt värvikat koosmängu. Enamat oleks oodanud löökpillimängijalt, sest just tema käes on võti, et anda muusikale tõeliselt prantsuspärased tantsurütmid. Süidi esimestes osades jäi kõrvu hea trompetipartii, lõpupoole hakkasid aga mustad noodid järjest enam sisse lipsama.

Apsakatele vaatamata on siiski hea meel, et festival „Ceciliana“ on olnud jätku­suutlik ning varajane muusika leiab üha enam kõlapinda. Suur roll on siin EMTA varajase muusika keskusel. Nüüd jääb vaid loota, et ka keskastmes leiab järjest rohkem noori tee sellise muusika juurde.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht