Kelle hing laulab

Triin Ruubeli mängus võlus eriti õrnus: selliseid nüansirikkaid piano’sid, mis toonikvaliteedis grammigi kaotamata ka saali viimastesse ridadesse kandusid, suudavad välja mängida ainult suured meistrid.

KAI KIIV

ERSO kontsert „Paavo Järvi ja Triin Ruubel“ 2. VI Estonia kontserdisaalis. Triin Ruubel (viiul), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Paavo Järvi. Kavas Edward Elgari ja César Francki muusika.

See oli õnnelik õhtu, kus ühte oli sattunud kõik, mis ühte sattuda sai: orkester, dirigent, solist ja repertuaarivalik. ERSO on pärast edukat kahenädalast kontserdireisi Inglis- ja Šotimaale koosmängulises kõrgvormis, sest nii pikal turneel kasvab orkester täiesti teistmoodi kokku kui kindlaks kujunenud rütmis kodulaval esinedes. Seda esiteks. Ja teiseks pole turneeks valmistumine suure repertuaarimahu tõttu teps mitte kerge. Kolmandaks, peaaegu kaks nädalat ratastel paneb proovile nii orkestri kui ka dirigendi, sest peaaegu igal õhtul uues saalis – kahe nädala jooksul anti 11 kontserti – uute akustiliste tingimustega kohaneda pole samuti kerge ülesanne.

Edward Elgardi viiulikontserdi esituses oli kõikide laval olnud muusikute, aga ennekõike Triin Ruubeli hing. Fotol Triin Ruubel koos dirigent Paavo Järviga.

 Tiit Mõtus

Ent kui kontserdisaalidest juba rääkida, siis usutavasti on hea mõju eelkõige orkestri kõlale olnud kõikidel nendel suurepärase akustikaga saalidel –nimetagem siinkohal kas või üheks Ühendkuningriigi paremaks kontserdisaaliks peetud Birminghami Sümfooniaorkestri kodusaali –, kus ERSO sai mängida. Nii ei olegi imestada, et orkester on saanud võimsalt tiibu sirutada, ja kuulajana võin kinnitada, et sel on olnud koosmängule, intonatsioonile, aga ka – nagu juba eespool mainitud – orkestri kõlale tervikuna suurepärane mõju! Ma ei räägi siin loomulikult mitte „poisid, põrutage!“ hetkedest, kus kogu orkester mängib võimsalt forte fortissimo’s – seda suudavad ka kõige amatöörlikumad muusikakollektiivid –, vaid piano’dest ja pianissimo’test, mis kõlasid veatult häälestudes iseäranis soojalt ja kaunilt. Jah, pole kahtluse raasugi, et ERSO on praegu oma hiilgevormis, ning ärgitan kõiki, kel vähegi võimalik ning kuni hooaeg kestab, orkestrit kuulama minna, sest see on kvaliteet omaette.

Hiilgevormis on muidugi ka maestro Paavo Järvi, aga tema vorm on kestnud (ja kestab tõenäoliselt veel) mitukümmend aastat, nii et selles pole, naljaga pooleks, midagi uut ega üllatavat. Kuna oleme teda Eestis harjunud nägema rohkem Eesti Festivaliorkestri ees, siis oli tohutult hea meel näha teda just ERSOt juhatamas. Festivaliorkester on kahtlemata tore ja atraktiivne kollektiiv, aga minu meelest on palju väärtuslikum see, kui oma igapäevatööd tegeval ja regulaarselt esineval orkestril on võimalus koostööd teha maailma tippdirigentidega, kelle hulka Paavo Järvi kindlasti kuulub. Sest nagu öeldud: tulemus oli tõepoolest nauditav ning ega Francki sümfoonia kohta (repertuaarivalikust kohe mõni rida allpool) seetõttu suurt midagi lausuda olegi. Ehk vaid nentida, et need hetked, kus ühtegi kriitikanoolt lava suunas lennutada ei ole ja publik pakutavat tõesti õndsalt naudib, on kulda väärt.

Sama nauditav oli ka repertuaarivalik: kontserdi esimeses pooles kõlas Edward Elgari (1857–1934) viiulikontsert h-moll op. 61 (1905–1910) ja teises pooles César Francki (1822–1890) sümfoonia d-moll (1888). Klassikaraadio küsimusele, miks on kavasse valitud just need hilisromantilisse perioodi kuuluvad teosed, vastas maestro Järvi, et kuna tal on tulnud viimasel ajal väga intensiivselt tegeleda XX sajandi muusikaga, siis olevat elus lihtsalt vaheldust vaja.* Ja jumal tänatud, et niisugune valik, sest mõlema helilooja puhul on tegu oma loomingu tippu kuuluva teosega, mida ühel õhtul esitatakse väga harva koos. Tegelikult pole ei Elgari viiulikontserti ega iseäranis Francki sümfooniat olnud siinmail võimalust kuulda juba väga ammu, sest kavast võisime lugeda (muusikateadlase Meeta Morozovi annotatsioonid), et Elgari viiulikontsert kõlas ERSO esituses viimati 2017. aastal Mihhail Gertsi juhatusel, soleeris samuti Triin Ruubel. Francki sümfoonia viimasest esitusest 2001. aastal (dirigent Arvo Volmer) on praeguseks möödas juba 22 aastat! Nii et ka sellepoolest võis kava­valiku üle ainult rõõmu tunda.

Ent kõige parem meel on mul Triin Ruubeli üle, sest sellise kaliibriga viiuli­solisti pole meil Eestis ammu olnud. Pole ju saladus, et eesti viiulikool on näiteks pianistide (ja nüüd ka juba tšellistidega) võrreldes olnud märksa nigelamas seisus, sest sirgunud on mitu põlvkonda tublisid orkestrante, orkestri kontsertmeistreid ning suurepäraseid kammermuusikuid, kes igaüks on jäägitult omal kohal – küsimus pole selles. Ent rahvusvahelise haardega solistidega on lood olnud võrdlemisi kurvad. Nüüd näib, et olukord on siiski paranemas, sest peale Triin Ruubeli tuleb kindlasti ära märkida ka Hans Christian Aavik. Ja olles noorte, alles õppivate viiuldajate tegemistel silma peal hoidnud, ennustan, et nende hulgas on laiema haardega soliste juurde kasvamas veelgi.

Triin Ruubeli juurde naastes on tohutult hea meel, et ERSO kontsertmeistrina – ja suure sümfooniaorkestri kontsertmeistri amet pole teps mitte kergete killast – on tal pidevalt olnud võimalusi, aga eelkõige jaksu ka solistina üles astuda. Kõik need ülesastumised on kindlasti olnud parajal määral proovikivid, mis on tal aga solisti-interpreedina võimaldanud omas tempos küpseda nagu hea vein, mis läheb aastatega aina paremaks. Sest tõesti: sellist mängu, kus on suurepärane tehnika, sealhulgas erakordselt soe toon ja kaunis vibraato, musikaalsus ja interpretatsiooniküpsus niivõrd heas balansis, kuuleb haruharva.

Kahtlemata mängis siin rolli ka Elgari kontsert, mille introvertset, võib-olla isegi ebalevat ja igatsevat iseloomu tunnetas Ruubel iseäranis hästi. Elgari kontsert näibki oma natuurilt kuuluvat hoopis teise ajastusse ja maailma kui näiteks nn suurte kontsertide, Tšaikovski, Brahmsi (mõlemad aastast 1878) ja Sibeliuse (1904/1905) kolmik, ehkki viimane on Elgari kontserdile (1905–1910) ajaliselt väga lähedal. Ent ka Elgari eelneva loominguga võrreldes on viiulikontsert isiklik ja intiimne – kadunud on „Pomp and Circumstance“ marsside ning esimese sümfoonia meeleolukas suursugusus. Selle asemel on viiulikontserdis algusest peale teatavat mitme­tähenduslikkust – isegi tonaalsuse kinnistumine võtab aega –, õrnust ja aeglaselt arenevaid pikki fraase. Ka kadentsi, mis juba Viini klassikutest alates on olnud traditsiooniliselt esimese osa lõpus, on Elgar oma kontserdis paigutanud hoopis viimasesse ossa ning sedagi mitte puhta soolona, vaid orkestri saatel.

Ruubeli mängus võlus aga eriti eespool mainitud õrnus: selliseid nüansi­rikkaid piano’sid, mis üle orkestri (ja siin näitasid maestro Järvi ja ERSO end tõeliselt delikaatsete partneritena) oma värvigammas ning toonikvaliteedis grammigi kaotamata ka saali viimastesse ridadesse kandusid, suudavad välja mängida ainult väga suured meistrid. Kui nüüd veel mõelda, et vähem kui kaks kuud tagasi (14. IV) soleeris Ruubel ERSO ees Pēteris Vasksi viiulikontserdis „Distant Light“ ehk „Kauge valgus“, millele järgnes orkestri kontsertmeistrina kahenädalane turnee, kus pole kuidagi võimalik oma soolorepertuaarile pühenduda, et turnee ja Elgari esituse vahele jäi omakorda napp nädal, siis kuidas Ruubel seda kõike jaksab ja suudab, on sama suur mõistatus nagu Elgari kontserdi hispaaniakeelse pühenduse „Aquí está encerrada el alma de …..“ („Siin on talletatud ….. hing“) tühimiku mõistatus. Selle üle, kelle nime helilooja pühendusse kirjutamata jättis, on muusikateadlased vaielnud enne ja vaidlevad küllap edaspidigi. Ent selle kontserdi põhjal tahan pühendust ebaelgarlikult selgelt ja julgelt parafraseerides öelda, et esituses oli küll kõikide laval olnud muusikute, aga ennekõike Triin Ruubeli hing. Öelda suure tänutundega kuulaja hinges.

* Lisete Velt, Täna õhtul musitseerivad Estonia kontserdisaalis ERSO, Paavo Järvi ja Triin Ruubel. – Delta, Klassikaraadio 2. VI 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1608983684/delta-2-juuni-paavo-jarvi-helena-tulve-henri-zibo-rostrum-tagasivaates/8b7d95bf18cb865ad76d46f3581bd6e0

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht