Keskkonnakaitsest kultuurimaastikul

Kaie Tanner

Resolutsioon kommentaaridega Järelmõtteid Eesti, Läti ja Leedu ühiskonverentsile ?LAULU- JA TANTSUPEO TRADITSIOON ? IDEAALID JA TEGELIKKUS?.

Alguses oli sõna.

Siis tuli neid palju.

Lõpuks sündis resolutsioon. Nii nagu konverentsidel ikka.

 

Aga sellel konverentsil käsitleti laulupidu, nähtust, mis on meie kultuuriruumile nii omane, et me need vahel samastame, ning mille reguleerimine võrduks otsekui sellesama kultuuriruumi reguleerimisega. Ja see pole võimalik.

Konverentsi ees seisis veel vähem ebavõimalik ülesanne koondada ühte resolutsiooni kolme erinäolise maa erinäolisest traditsioonist kantud laulupeod. Ometi ülesanne lahendati ja sündis sõnum: ?Väärtustades laulu- ja tantsupeo protsessi kui sümboolset ja laia haridusliku potentsiaaliga kultuurinähtust, mis on rahva ühisomand ning vaba poliitikast ja kommertslikkusest, /?/ tunnustades Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo protsessi lülitamist UNESCO vaimse ja suulise kultuuripärandi meistriteoste nimekirja kui väga olulist sündmust, on konverentsil osalejad leppinud kokku, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupeo traditsiooni hoidmiseks ja arendamiseks on vaja pöörduda kolme riigi parlamendi, valitsuse, kohalike omavalitsuste ja harrastajate poole järgmiste ettepanekutega:

1. Töötada välja või tugevdada kõigi kolme riigi vastavat seadusandlikku baasi eesmärgiga kaitsta laulu- ja tantsupidu kui kestvat protsessi?

2. Edendada koostööd kõigi osapoolte vahel ja luua alaline institutsionaalne süsteem, mis kaasaks otsustajaid, vastutavaid ministeeriume, korraldajaid, laulu- ja tantsupeo traditsiooni kandjaid ning kohalike omavalitsuste ja kogukondade esindajaid??

Kas kultuuriruumi või üht selle olulist osa ? nagu laulupidu ? saab tõesti seadusega kaitsta?

Ühe rahva rituaalset käitumist, meie oma lugu pole muidugi võimalik ega vajalik konserveerida või reanimeerida, võlusõnaks on ?protsess?. Kui Eestis eksisteerib vähemalt pidevalt töötav Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutus, siis Leedus ja Lätis korraldavad pidusid mitmed ministeeriumid, rahvakultuuri keskused või mõni muusikaõppeasutus. Halvim, mis aga juhtuda võib, on laulupeo käsitlemine projektina.

Kümnete tuhandete esinejate ja sadade tuhandete kuulajate kokkutulek saab põhineda ainult ja ainult pideval tegevusel ehk ? on protsess. Kui kord viie aasta jooksul miljonid lauale lüüa, projektijuht palgata ja laulupidu tahta, on tulemus ümmargune null. Töö repertuaari, nootide, eelproovide, pidude kontseptsiooni ja korraldusega käib pidevalt.

Et ükski stabiilne ega alaline nähtus ei saa sõltuda valitsuskoalitsioonist, parteiprogrammist või mõne vastutaval kohal istuva inimese meeleolust, on ütlematagi selge. Protsessi kaitsmiseks on seadusandlik baas kõige kindlam võimalus, olgu selleks siis seadus või parlamendi poolt kinnitatud arengustrateegia. Ehkki õigus on Urmas Paetil, kes ütles, et seadus ei saa traditsiooni luua ega hoida. Saab vaid kaasa aidata.

?3. Luua mentoreid (tippspetsialistid: dirigendid, tantsu- ja orkestrijuhid) koondav alaliselt  toimiv regionaalne võrgustik??

Pealinnakesksus peegeldub nii Eesti, Läti kui Leedu muusikas: suuremate linnade kooridel on lauljate valik laiem, elatustase kõrgem, võimalusi rohkem. Paraku moodustavad tipptaseme tegijad vaid suure püramiidi tipu, terviklik laulupeopüramiid aga püsib kogu rahva laulmise toel.

Siin on Läti oma naabritest ette jõudnud, nende mentorisüsteem juba toimib. Maakondades töötavad palgalised koorijuhid, kes juhatavad ise koori/koore ning juhendavad ja abistavad vajaduse korral teisi dirigente. Tulemus on näha juba paariaastase töö järel: kõrgel tasemel dirigente ja koore võib leida igast Läti nurgast.

?4. Pidada oluliseks tulevaste laulu- ja tantsupidude repertuaari põhinemist rahvuslikul kultuuripärandil. /?/ Repertuaaripoliitika üldine eesmärk on väärtustada selle kultuurinähtuse ainukordsust kandvaid iseloomulikke jooni, nagu a cappella mitmehäälne laul või tantsupeo suurlavastused.?

Mis eristab laulupidu kultuurifestivalist, õllesummerist või laulge-kaasa-stiilis ühislaulmisest? Piir on õhuke. Kolme riigi peale kokku on laulupeol nähtud ja tehtud nii klassikalist muusikat, keskpärast süntesaatorisaatega kolmeduuriestraadi, peotantsu kui muusikalinumbreid. Aga olgem ausad: mitmekümne tuhande pealist ühendkoori bändi saatel võib kuulda paljudel maailma festivalidel, suur mass pole midagi unikaalset. Laulupeo fenomen seisneb just hiidkoori a cappella mitmehäälses laulus.

?5. Luua tingimused rahvariiete prestii?i tõstmiseks ja kasutusotstarbe laiendamiseks, et /?/ laulu- ja tantsupeolised neid ka edaspidi kannaks. Kvaliteetsete rahvariiete kättesaadavuse tagab mitmekülgne käsitöökoolitus?

6. Soovitada haridus- ja kultuuriministritel ning kohalikel omavalitsustel asuda aktiivselt välja töötama ja rakendama laulu- ja tantsupidu kandvate kunstiliikide õpetamist toetavaid haridusprojekte ja õppekavu??

Kui laps lõpetab kooli, oskab ta kindla peale korrutustabelit, teab eesti keele käändeid, tunneb Pythagorase teoreemi ja Einsteini relatiivsusteooriat ning orienteerub suuremal või vähemal määral maailma ajaloos. Kui see laps on eestlane, peaks ta lisaks oskama vähemalt paari rahvalaulu ja teadma, kuidas käib kaerajaan, tundma oma kodukoha kinda- ja vöökirju ning oskama vahet teha kandlel ja parmupillil. Mõnikord ju oskab ka, aga see on pigem kiiksuga erand kui reegel.

Oleme rõõmuga nõus õppima kõike seda, mida teised, tegema nii nagu teised. Meil on turumajandus ja Internet, rahvusooper ja riiklik ringhääling. Me valdame enamasti inglise keelt, teame midagi majandusteooriatest, ajaloost, matemaatikast ja füüsikast, loeme maailmakirjandust ning kuulame sama muusikat, mida Euroopa ja Ameerika. Nii peabki olema, see kõik kuulub üldhariduse ja intelligentse inimese imid?i juurde. Aga vähemalt mind intrigeerib mõte, et regilaul, seelikutriip ja muu sinna juurde kuuluv on midagi sellist, mida teame ainult meie. Mis on meie oma ning seega vältimatult vajalik ja hindamatu väärtusega.

?7. Tagada laulu- ja tantsupidu kandvate kunstiliikide spetsialistidele ja rühmade juhendajatele võimalused erialase hariduse omandamiseks ja täiendusõppeks. Luua antud spetsialistide tunnustamiseks /?/ toimiv süsteem, mis kindlustaks tehtud töö eest ka väärilise tasu.

10. Tagada nii /?/ Lauluväljaku, kui ka üldtantsupidude toimumispaiga jaoks riiklikud investeeringud, eesmärgiga luua peol osalejatele vajalikud tingimused.?

Kõige sagedasem vastus murejutule laulupeotraditsiooni teemal on: ?Kuulge, peod ju toimuvad!? Paraku on Eestil puudus nii koori- ja tantsujuhtidest kui täienduskoolitusest. Kui Lätis ja Leedus peavad omavalitsused ülal kultuurimaju, toetavad tantsurühmade ja kooride tegevust ning kindlustavad võimaluste piires ka kollektiivijuhtide töötasu, siis Eestis see süsteem enam ei toimi. Tallinna Lauluväljaku parklasse ehitati elumaja, lava ümbrusse imbuvad tasapisi hotellid.

Läti maakondlikud koorijuhid ootavad pikisilmi laulupeoseaduse jõustumist, see kindlustab neile stabiilse töötasu seni kultuurkapitali projektitoetusena taotletud kompensatsiooni asemel. Terve Läti peale on üks (!) kandletegija ning seetõttu võtab tellitud kandle kättesaamine viis aastat. (Kandlevalmistamise lõpetas ka Estonia Klaverivabrik.) Läti koolis vajab õpetaja lapse koori kutsumiseks vanema allkirjaga tõendit ?luban oma lapsel laulda? ning muusikaõpetus muutub üha teoreetilisemaks.

Leedus laulavad lapsed-noored ja pensionärid, 30 ? 50aastaste koore ning meeskoore peaaegu pole. Et kooride tase on tasapisi langenud, tehti laulupeorepertuaar lihtsam ja rahvalikum, selle tulemusena aga ei tule laulupeole professionaalsed kollektiivid ega kõrgele tasemele jõudnud isetegevuslased.

Kolme riigi ühised ja universaalsed mured nagu koori- ja tantsujuhtide madal töötasu ning õnnelikult õuele saabuv massikultuur lisanduvad nagunii.

Balti riikide laulupeoresolutsioon on nagu Kyoto protokoll, mis peaks tagama, et meie maakeral ka mõnesaja aasta pärast hea ja võimalik elada oleks. Kui poolused juba jääst lagedaks sulanud, on liiga hilja midagi ette võtta. Keskkond, milles laulupidu eksisteerib ja areneb, vajab samuti kaitset.

Sellise keskkonnakaitse eesmärk pole traditsioone elustada, need elavad ise. Seadused, resolutsioonid ja arengustrateegiad saavad vaid kindlustada, et rahval on koht, kuhu koguneda; sõnum, mida kuulata ja sõnumitoojad, keda uskuda.