Keskseks tegelaseks ikka eestimaine helilooja ja tema looming

Tiina Mattisen

Eesti muusika päevad 22. – 27. III        Eesti uue muusika festivali algusaegadel (1979) otsustati vaidluste käigus, et personaalset kunstilist juhti esimesel festivalil ja veel paljudel järgmistelgi ei ole. Kontserdikavad arutati läbi ja pandi kokku heliloojate liidus, festivali läbiviimise eest vastutas nõukogude ajal filharmoonia, kaasa olid haaratud muusikateatrid. 1980. aastate teisel poolel hakkas korralduslik külg tasapisi üha enam Eesti Heliloojate Liitu nihkuma. Festivali kunstiliseks juhiks on kõige kauem, aastani 2000, olnud  Raimo Kangro, tema järel hoidis ohje Mare Põldmäe, abiks kaks noort heliloojat – Timo Steiner ja Ülo Krigul, kes aastast 2002 on tandemina olnud EM Pi eesotsas. Viimase, noorima liidriga otsimegi tänavuste Eesti muusika päevade oma- ja eripära.   

Esimene, Nõukogude Eesti muusika festival 1979. aastal oli seotud ENSV Heliloojate Liidu XI kongressiga ja kujunes  lausa hiiglaslikuks: 18 kontserti ja 8 teatrietendust 10 päeva jooksul, lisaks pressikonverents ja kaks lindimuusika kuulamist Heliloojate Majas. Eriline sündmus oli „Öökontsert”, praeguse „Mammutkontserdi” eelkäija. Kas nüüdseks on jõutud optimaalse haardeni?

ÜLO KRIGUL: Eks optimaalsus ole vist ka ajahamba poolt puretav väärtus. Kindlasti on nii publiku kui heliloojate ootused ja võimalused mõnevõrra teistsugused kui 31 aastat tagasi. Kui me Timoga 10 aasta eest alustasime, siis oli üks meie eesmärke see, et saalis ei istuks vaid helilooja ja tema „lähemad omaksed”.  Festival oli nimelt tolleks ajaks koondunud üsna kitsasse ringi. Tundub, et praeguseks on see eesmärk saavutatud – juba aastaid käib kontsertidel ka väga palju n-ö võõraid nägusid. Lisaks oleme ajapikku integreerinud oma programmi ka teisi loomevaldkondi, videokunstist alternatiivsete muusikasuundadeni. Seega on haare laienenud pigem valdkonniti kui žanrisiseselt või mahuliselt. EMPi keskseks tegelaseks on aga ikka jäänud eestimaine helilooja ja tema looming, muu koondub kuidagi selle ümber.       

Sündimisajal oli kodumaise nüüdismuusikaga festivali suureks eeskujuks „Varssavi  sügis”, kus mängiti palju poola avangardmuusikat. Kas praegugi leiab kusagilt mujalt värskendavaid ideid ja inspiratsiooni?     

Kuivõrd piiride avanemine ei ole meil juba  peaaegu 20 aastat mingi eriline uudis, siis loomulikult on otseseid ja kaudseid mõjutusi tulnud ka mujalt. Tundub, et uue muusika alal on saanud keskendumisest ühele rahvusele või riigile pigem midagi erandlikku. Kui kas või ümberkaudsete maade festivalidel ringi vaadata, siis ikka otsitakse just igasugust piirideülest koostööd. Eks see peegelda kindlasti ka muusikaväliseid suundumusi. EMP on oma rahvusvahelist haaret laiendanud eelkõige külalisesinejatega, kes toovad alati festivali programmi ka omamaist muusikat ja viivad meie oma siit jälle koju kaasa. Ja samas, kuna see nende oma muusika on Eestis ette kantud … on see justkui ka Eesti muusika. See ei ole ju mitte rahvuse või rahvuslikkuse küsimus, vaid asi on siin kohapeal loodavas kultuuris. Ja see on minu arusaamist mööda elujõuline vaid siis, kui sel on seoseid teiste omasugustega. Ja teistsugustega ka.       

Festival, mida aastast 1991 tuntakse Eesti muusika päevadena ja mis toimub aastast  1993 igal kevadel, on eelkõige mõeldud esitlema tegutsevate heliloojate muusikat, kuigi alati on kuulda olnud soovi, et nüüdisautorite kõrval mängitaks ka klassikat, ja seda on ka tehtud. Tänavu on autorikontserdiga esindatud ka Sink ja Kangro. Mis määrab proportsiooni ja valiku?       

Proportsioon on alati olnud tegelikult uudisloomingu kasuks. Aastati on esiettekannete arv festivalinädala jooksul kõikunud paarikümnest kuni ligi neljakümneni. Samas oleme, jah, tahtnud raputada tolmu ka unustatud vanalt. Kui valiku osas päevakohasemaks minna, siis Kuldar Sink on üks huvitavamate loominguliste käänakutega heliloojaid siinsete hulgas ja Kangro väärib tähelepanu lisaks nakatavale  helikeelele ka ühe EM Pi alustaja ja pikaajalise kunstilise juhina. Nii mina kui Timo olime ju EMPiga alustades veel Raimo kompositsioonitudengid. Singi kontserdile annab erilisust juurde veel see, et esitajateks on Tallinna muusikakeskkooli õpilased. Aga nagu näitas eelmisel aastal sama seltskonnaga tehtud Tüüri autorikontsert, on asi kaugel mingist n-ö õpilaskontserdi meeleolust. Tegemist on täiesti tõsiseltvõetaval kunstilisel tasemel noorte muusikutega,  kelle esinemine EM Pi kontekstis on vägagi omal kohal.       

EMP on hinnanud oma traditsioonide järjepidevust, ent katsetanud siiski ka erinevaid lähenemisi. Nii oli festivalidel 2004.–2007. aastani oma helilooja (vastavalt Toivo Tulev, Arvo Pärt, Helena Tulve ja Veljo Tormis), 2008. aastal oli kava koondatud  temaatilise telje „Lapsed ja noored” ümber jne. Mullu festivali 30. aastapäeva tähistades avati mänguliselt eesti muusika „senitundmatuid lehekülgi”, mida sisuliselt on tehtud ju kõigil EMPidel. Tänavu on keskseks uhke rida portreesid: Jürgens, Kallastu, Vähi, Jõeleht, Aints, Sink, Lill, Grigorjeva, Kangro, Kozlova ja Kõrvits oma autorikontserdiga. Kas avaneb nendegi seni tundmata lehekülgi?       

Seekordse festivali põhiprogramm koosnebki eranditult autorikontsertidest. Kui kasutada sinu pakutud lehekülgede kujundit, siis on nüüd vist pigem võimalus seni tuntud leheküljed tähelepanelikumalt üle lugeda. On suur vahe, kas kuulata ühe helilooja ühte teost  mõnel kontserdil teiste hulgas või vaadata autori muusikamaailmas põhjalikumalt ringi. Sedasama eesmärki kandis ka mõne aasta tagune festivalihelilooja formaat. Loomulikult on autorikontsert ka üsna problemaatiline ja endas teatud riski sisaldav vorm, seda nii helilooja enda, esitajate kui ka publiku vaatenurgast. Aga see teeb ettevõtmise ainult põnevamaks. Seda festivaliprogrammi võib vaadata ka kui ühte hästi pikka kontserti, kus igal õhtul  kõlab nagu üks lugu. Kõik autorikontserdid sisaldavad ka üht uut teost elavalt heliloojalt. Seega järgib nende ülesehitus mingis mõttes EM Pi tavapärast loogikat – et oleks nii uut kui vana. Lisaks oleme palunud igal autoril valida kavva ka üks n-ö võõras lugu, mida ta arvab sinna sobivat või mis on muul viisil meelepärane.     

EMP on juba mitmel aastal publiku kutsunud peale kontserdisaali ka kinosaali. Nii tänavugi.

Visuaalse materjaliga tegelevate loojate ja heliloojate koostöö organiseeritum esitlemine EMPi programmis sai alguse kolm-neli  aastat tagasi. Initsiatiiv tuli tegelikult tegijatelt endilt, nende programmide kuraator on olnud Tarvo Hanno Varres, ideeks ja eesmärgiks kahe valdkonna tegijate koostööle orgaanilise keskkonna ja konkreetse väljundi andmine. Praeguseks on sellest videomuusika/muusikavideoüritusest saanud juba üks festivalikava traditsioonilisi osi. Tänavu on sellel suunal kaks teineteist tasakaalustavat üritust: MärtMatis Lille autoriõhtu, kus tema muusikale on  kunstnikud pildi juurde loonud, ja Mark Raidpere autoriõhtu, kus on küll kasutusel mitme autori muusika, aga visuaalia on jällegi kõik Raidpere oma.   

EMP on varemgi püüdnud muusika jõudu võimendada ka sõna abil, seekord võetakse luubi alla muusikakriitika. Mis mureks? EMPil endal ei ole kajamise ja hinnangu saamisega vist probleeme olnud. Kuhu kahe vestlusringiga – ühes Priit Hõbemägi, Mart Kalvet, Taavi Kerikmäe, Jüri Muttika, MadliLiis Parts, Tristan Priimägi, Tiia Teder ja Berk  Vaher ning teises Tui Hirv, Andrus Kallastu, Evelin Lagle, Maarin Mürk, Ia Remmel, Aare Tammesalu ja Merike Vaitmaa – loodetakse jõuda?   

Muusika on ju tegelikult palju mitmetahulisem süsteem kui pelgalt helid, mida me kontserdisaalis või kodus kuuleme. Oskus muusikast mõelda ja selle kohta midagi öelda kuulub samuti sellesse süsteemi, see käib teatud mõttes n-ö muusikalise kirjaoskuse juurde. See on tegelikult küsimus tunnetusviiside  tasakaalustatusest. Muusikafestival oma olemuses võiks seda tasakaalu mingil kujul toetada ja väljendada. Koondnimetuse all „muusikakriitika” võiks ehk mõista mingit mõtteruumi, kus muusikalised väärtused on teisendatud verbaalsesse vormi. Selles ruumis toimuv peaks hoidma üleval meelsust tegeleda muusikaga mingil viisil pisut süvenenumalt. Mõistetavalt on muusikakriitika meedias see keskkond, kus  need asjaolud kõige jõulisemalt esile tulevad ja mõju avaldavad. Mina ei oska küll öelda, kuhu selle jutuga seal jõutakse – välja ja edasi loodetavasti. Heliloojad ise ei ole tavaliselt väga agarad oma muusikast rääkima. Ja ega see olegi nende ülesanne. Sellise ürituse korraldamise ettepanek tuli mõtlejatelt-rääkijatelt endilt. Osavõtjate hulk on piisavalt mitmekülgne, nagu on seda ka siinse muusikakriitika tase. Ilmselt on, millest rääkida.     

EMP on pingutanud ka meie tihedas muusikaelus parima toimumisaja leidmiseks. Mõnelgi aastal on tulnud „võistelda” „Jazzkaarega”, tänavu on uudiseks oma jõudude  ühendamine Tallinn Music Week’iga. Viimase tutvustus ütleb isegi, et „Tallinn Music Week’i programmis on väärikas koht moodsal klassikalisel muusikal – terve showcase’i-täis säravaimat eesti nüüdisheliloomingut ning oodata on ka selle žanri olulisi spetsialiste Euroopast”. Kelle algatus see on ja millistel eesmärkidel? Kas 27. III Mustpeade majas toimuv on vahepealse „Mammutkontserdi” naasmine  esimeste festivalide eriliste „Öökontsertide” lainele?     

EMP on ju kogu aeg ajanud põhimõtteliselt sama asja mis Tallinn Music Week (TM W), püüdnud hea seista siinse muusikaelu elujõulisuse  eest. Kui nüüd õieti meenutada, siis Helen (TM W peakorraldaja Helen Sildna – toim) tuli selle TM W ideega välja juba päris mitu aastat tagasi ja EM Pi või Eesti kaasaegse klassikalise muusika seotusest sellega oli ka kohe juttu. TM W toimumine on hea näide, kuidas keegi on tabanud ära hetkel õhus võimalused ja vajadused ja need realiseerinud. See kõik tundub väga loogiline ja loomulik asjade käik, nagu ka Eesti heliloojate osalemine selles programmis. 

Kuna meid kõiki kokku on siin ikkagi nii vähe, siis on ka pealtnäha justkui erineva muusika ühe mütsi all esitamine põhjendatud. Seda orgaanikat käegakatsutaval tasandil tõestab asjaolu, et kontsertide aegu paika pannes pidi arvestama, et äsja näiteks Estonia kontserdisaalis mõne hõrgu esiettekande lõpetanud muusik jõuaks ikka õigeks ajaks näiteks Von Krahli, kus ta samal õhtul väheke teistsuguses žanris üles astub.       

Tuleme lõpetuseks sinu enese loomingulise tegevuse juurde. Kas EMPi kunstiline juhtimine piirab võimalusi oma töid festivalikavva  pakkuda – ei leidnud su nime tänavuse EMPi kavast – või kipub filmižanrile antud näpp kogu kätt haarama?

Ma ise küll ei tunne, et filmižanriga löödud käe näpud kuidagi kõrvetada oleksid saanud. Otse vastupidi. Grünberg küll kunagi hoiatas, et „poiss, ole sa nende filmiasjandustega ettevaatlik, pärast ei jää enam oma muusika kirjutamiseks üldse aega”. Mulle on see siiani siiski küllaltki õnnistavalt mõjunud.  Vahest on aga nii, et EM Pi tegemine ise pakub juba piisaval hulgal loomingulisi piinu ja leevendusi, et saan oma loomingunätaka sealt kätte. Seda võib täiesti vabalt võrrelda mingi teose kirjutamisega. Kompa on kompa: seal on oma tunnetus, dramaturgia, tasakaal, tehnilised aspektid, tähtajad. Eriti kui arvestada, et tegemist on muusikafestivaliga, leiab siit ikka eriti häid paralleele. Aga eks ilmselt ole ka paratamatult nii, et ükskõik, mida ma teen,  teen ma ikka oma helilooja arusaamist mööda ja kipun kõike selle mõtteviisiga võrdlema. Once a composer – always a composer.

Küsinud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht