Kevadine kiidulaul

Mitte ainult märtsikuu, vaid üle mitme aasta üks säravamaid hetki oli Anna Pärnoja, kunstnikunimega Anna Kaneelina kontsert Kumus.

MINGO RAJANDI

Ütlen kohe ära, et märtsikuise kontserdielu kajastus on tugevalt improvisatsioonilise muusika poole kallutatud. Enne kui hakkan konkreetseid kontserte kiitma (haruldane juhus, kõik esinejad, keda märtsis kuulsin, on vaid häid sõnu väärt), tahan peatuda kahel selle muusikaskeene silmapaistval ettevõtmisel.

Džässiklubi Philly Joe’s on saanud paljude muusikasõprade meeliskohaks, kus nii esinejad kui ka külastajad tunnevad end mõnusalt, seega on see koht meie džässikogukonna kokku liitnud. Mil iganes mõne tähtsa küsimuse arutamiseks kokku tullakse, toimub see ikka Phillys. Muidugi on seal ka kvaliteetne ja mitmekülgne kontserdiprogramm, millega pakutakse esinemisvõimalusi kohalikele ja aina enam ka välismaistele muusikutele, nii eksperimentidele kui ka juba sissetöötatud ansamblitele.

Teine märgiline algatus just džässmuusika seisukohast on saksofonist Lauri Kadalipu ellu kutsutud New Wind Jazz Orchestra, mille esimest sünnipäeva tähistati Raul Söödi juubelikontserdiga. Bigbänd on džässmuusikutele sama hädavajalik kui sümfooniaorkester akadeemilises muusikas ning noortest jõulistest mängijatest koosneval entusiastlikul ja ambitsioonikal NWJO on suur potentsiaal. Raul Söödi muusikat ei ole kindlasti lihtne kõlama saada, aga ansambel toimis, puhkpillid häälestusid, rütmigrupp ja kõik solistid näitasid kõrget taset. Eraldi toon välja Jason Hunteri trompetisoolo, mis tõstis ansambli hetkeks kraadi kõrgema temperatuuri juurde.

Küllap need, kes Anna Pärnoja ja tema loomingulist teekonda lähemalt tunnevad, olid Anna Kaneelina kontserdil vapustatud, nähes laval täiesti ümbersündinud inimest. 

Sven Tupits

Raul Söödi paarikümne aasta jooksul kirjutatud bigbändimuusika on segu nurgeliste harmooniavahetuste ning kohati isegi magusalt sentimentaalsete meloodiate ja groove’ide vaheldumisest. Tema tihedalt, kuid osavalt orkestreeritud muusika viibib sageli madalas registris, tihti duubeldab bass meloodiat, klaver omakorda bassipartiid. Minu maitsele oli kava vahest pisut liialt tihe, oleksin tahtnud rohkem hingamisruumi, aga lõpu poole muutus muusika kuulajasõbralikumaks. Ehk oleks ka kasuks tulnud, kui Sööt oleks vaherepliikides pisut enam avanud oma muusika tagamaid.

Mitmest klubis Philly Joe’s kuulatud bändist kujunes suureks elamuseks soome ansambel Herd: Panu Savolainen vibrafonil, Mikko Pellinen bassukulelel ja Tuomas Timonen trummidel. Omapärase koosseisuga trio esitles oma värsket albumit. Kümme aastat koosmängu oli igas noodis kuulda, sooja ja heliseva kõlaga ansambel mängis vaimses ja füüsilises teineteisemõistmises ning tõi õhtusse aina uusi värve. Vibrafon oma spetsiifilise tämbriga ei muutunud kordagi tüütuks. Oskuslikult üles ehitatud kavas vaheldusid kolme muusiku küpselt lihtsad n-ö laulud ning kuulajale nõudlikumad lood, mis tänu esituse nõtkusele ei jäänud vaid akrobaatiliseks soorituseks. Eriliselt nautisin Tuomas Timoneni trummimängu, mis oli äärmiselt peenetundeline ja isikupärane nii kõlalt kui ka muusikaliste otsuste poolest.

Guido ja Pille Kanguri „Esmaspäevaõhtuses jazziklubis“ said kuulajad osa Buenos Airese tangokultuurist. Hollandis õppinud ja mulle teadaolevalt Eesti ainus bandooniumimängija Kaspar Uljas esines duos võimeka hispaania lauljatari Isabel Bermejoga, kelle väljendusrikas hääl ja nakatav temperament haarasid esimesest noodist. Öeldakse, et tango on ooper kolmes minutis, karakterid on püsimatud ja vahelduvad hetkega, tempod võivad muutuda üle takti, harmooniad on rikkalikud ja emotsionaalselt jõuab ühe loo jooksul palju läbi elada. Et seda kõike koos hoida, peab ühine tunnetus olema väga hea. Duo pani oma tangod elama. Bermejo väljendusrikkad žestid ja intonatsioonid tegid lood arusaadavaks ka neile, kes hispaania keelt ei mõista, ja mõlema muusiku vahetud ja armsalt naljakad vahetekstid aitasid seda kauget maailma lähemale tuua. Mõnusalt tõlgendati Piazzolla ja ka moodsamate tangoautorite loomingut, sekka Ladina-Ameerika folkloorist pärit teemasid. Teineteiselt võeti pidevalt muusikaline lõng üle, keeruline mängiti kergeks. Arvestades, et meie publikule on Argentina tango pigem võõras nähtus, võinuks kavale kasuks tulla veel paar n-ö hitti.

„Talvejazzil“ tõi klubisse Philly Joe’s täismaja prantsuse kvartett Imperial Orpheon, mis mõjus nagu tsirkuseetendus – heas mõttes. Tohutu energiaga tuhises ansambel läbi muusikaliste maailmade: free jazz, ooperiaariad, Balkani ja Brasiilia rütmid jne. Pöörded toimusid minu meelest liigagi kiiresti, vaevalt olin mõnel ideel sabast kinni saanud, kui juba võtsid püsimatud muusikud uue suuna. Kõik neli meenutasid osavaid köielkõndijaid, kes sooritavad kartmatult kuristiku kohal tiritamme. Kahe saksofoni, akordioni ja trummidega ansamblis visati tihtipeale oma põhipill kõrvale ja haarati mõni löökpill, mida mängiti samasuguse virtuoossusega. Pillid sõna otseses mõttes lendasid laval. Muusikalist huumorit ja groteski oli siin palju ja kuigi mõned naljad on suurema kogemusega kuulajale juba ammu teada, vallandasid need publikus suured ovatsioonid.

Vabaimprovisatsiooni sarjas „Improtest“ astus üles ansambel Lippajad. Seekord oli ansambliga liitunud Priit Lehto, kelle hääleimpro sai kontserdi keskseks teljeks. Muusikat kuulates hakkas minu peas jooksma film: maailma kõige põhjapoolsema küla kõrtsis veedavad igavest talveööd vanad sõbrad. Kuigi tund on hiline ja mitmesuguste jookide tarbimisest on tekkinud teatav eriline seisund, jätkavad nad teineteisele lugude jutustamist ja iidsete laulude laulmist. Üks neist on kunagi linnas muusikakoolis käinud ning tahab nüüd sõpradele muljet avaldada oma teadmistega võõrkeeltest ja saksa lauludest. Teine on hiljuti linnas ööklubi külastanud ja tahaks teistelegi moodsamaid tuuli tutvustada. Kõik asjata – ikka jauratakse edasi oma vanu lugulaule. Nagu ikka selliste koosviibimistega, ei suudeta õhtule kuidagi kriipsu alla tõmmata.

Tallinna Kammerorkester mängis Bachile sünnipäevaks Vivaldit, Händelit ja Rebeli. Peter Spissky viiulimängu juhatusel musitseeriti sellise energia ja rõõmuga, millist ma varem polegi näinud. Orkester mängis püsti ning Spissky ei pidanud sugugi dirigeerima, vaid sütitas orkestrante oma mänguga ning tõmbas oma karismaatilise ja heatujulise olekuga muusikud tõeliselt käima. Eriti hästi toimis kontserdi teine pool, mil orkester leidis Händeliga tõelise enesekindluse ja mängurõõmu. Solist Tuuri Dede mõjus sisuka, küpse ja kirglikuna, mitte liialt puhangulise diivana, vaid väljapeetult ja sümpaatselt.

Mitte ainult märtsikuu, vaid üle mitme aasta üks säravamaid hetki oli Anna Pärnoja, kunstnikunimega Anna Kaneelina kontsert Kumus. Küllap need, kes Annat ja tema loomingulist teekonda lähemalt tunnevad, olid vapustatud, nähes laval täiesti ümbersündinud inimest. Asi ei ole ainult tema ootamatus muutumises – kontsert oli kunstilises mõttes ilma igasuguste mööndusteta muinasjutuline. Uus täht on sündinud! Laval oli tugev, enesekindel naine, kes ennastunustavalt lauldes ja tantsides avas publikule oma kõige isiklikumad läbielamised, hirmud ja unistused. Seda niimoodi teha julgevad vähesed. „This is the moment!“ teatas Anna avaloos ja tõesti, ta laulis sel kontserdil endast kõik andes nagu homset polekski. Pardalt on visatud kõik koolis õpitu, kõik, mis praegu moodne, see, mida tehakse. Selle tulemusena on sündinud midagi täiesti omanäolist, võrratut, dramaatilist. Suurim julgus on mitte varjata oma nõrkusi.

Tallinn Music Week’ilt mainin kohalike amatsoonide Mari Kalkuni, Kirke Karja ja Kadri Voorandi jõulisi etteasteid. Maarja Nuut ja Ruum andsid müstilise öökontserdi, mille eriline trump oli stiilne visuaalia. Samuti õnnestus esimest korda elavas esituses näha ansamblit Puuluup, mis on meie kultuurimaastikul fenomenaalne koosseis. Nende muusikas puuduvad täielikult igasugused stambid, tundub, et nad lubavad endale kõike, mis pähe tuleb, ja ei pea vajalikuks lähtuda mingisugustest õpitud comme-il-faut-lahendustest. Duost kiirgab loomingulist vabadust, leidlikku huumorit ja täielikku siirust, mis on minu meelest üks hea kunsti suuremaid väärtusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht