Klähvib, ei pure – Muusikute muusika

MART NIINESTE

„Muzika muzikantov“, jäi mulle silma väljend Facebooki uudisvoost. See ongi see, noogutasin sügavmõtteliselt. Elu on tõesti jõgi, voolab seal ikka igasuguseid teri. Muusikute muusika ehk muusika muusikutelt muusikutele – pole täpsemat väljendit muusika kohta, mille peamised väärtused on vorm ning teostus.

Briti huumorisarja „Mighty Boosh“ üks peategelane Howard Moon (Julian Barratti kehastuses) kuulas mäletatavasti jazz-funki ning sattus sellega tihti teise peategelase Vince Noiri (Noel Fielding) tögamise objektiks. Moon ise mängis basskitarri. Märkate, et tegelaskujusse on sisse kirjutatud juba kaks nalja: muusikamaitse ning bassimeheks olemine.

Plänn-plänn-boink-boink-plänn, nii tore on mööda kaela noodeldades edasi-tagasi släppida. Klassika. Aga mida on seal kuulata? Tore, inimene on viitsinud oma pilli harjutada. Seal ta nüüd seisab khakikarva kargopükstes, kingades ning suurus suurem särk lötakil seljas, pruun ilma alumise sarveta viiekeelne aktiivhelipeadega basskitarr peaaegu lõua all, ning aina laseb. Ah jaa, kerge mullet on ka kuklas. Teised samasugused ümberringi. Kuid see pole jämm, vaid veatuks kokkuharjutatud lugu. Kontsert.

Hästi, jätame stereotüübi släppima. Mul on pea kogu tööelu olnud mingisugune tõrge Augustibluusi suhtes. Kõik on nagu väga tore, kuid miskipärast pole ma kunagi olnud kriitikuna nõus sellele sajaga alla kirjutama. Isegi kui jätta kõrvale oma bluusimaitse, mis kulgeb üldjoontes mööda Mississippi deltat ning jõge New Yorki Jon Spencer Blues Explosioni prooviruumi. Muidugi on Indrek Ditman the man ning Raul Ukareda ei reeda iial bluusi. Kuid just muusiklus on võlusõna, mis võtab nüüdsest mu taolised häiritused kokku.

Ärge mõistke valesti, bluusi on mõnus mängida, selles on tõepoolest midagi ürgset, me kõik tuleme ju Aafrikast. Kuid siin tulebki mängu Fender Stratocaster valge mehe käes. Bluus ei räägi enam kurba lugu, vaid on noodid kurval skaalal, mida mööda ronida üles-alla või edasi-tagasi, neist viimast välja venitades, näos korraga nii pingutuse kui ka mõnu ilme. „Et bluusi mängida, tuleb seda elada,“ kõlas kunagi üks ütlemine. Eelistades autor-esitaja mõõtmega muusikat, ei saagi ma hinnata tänapäevase elektrikitarri-bluusiderivaadi ilu.

See põhjendab ka vaidlusi Noortebändi žüriis ja mujal. Ametialane kretinism paneb muusikainimese kuulma-nägema ennekõike seda, kuidas mängitakse. Teda huvitavad plokid ja võimendi kui kostva helipildi koostisosad, ta jälgib pillimeest paratamatult tehnilise tahu pealt. Et asjal oleks artisti mõõde, kipub jääma teisejärguliseks. Mina olen aga vaielnud vastu, et pillimängu saab õppida, artistlikkust mitte. Vahest tuntuim näide muusikute muusika võidust on Marju Läniku hääletamine ühe ammuse Eesti Laulu finaalis Birgit (siis veel) Õigemeele poolt. Mäletame küll, et teiseks jäi sürreaalteatraalne metal’i-punt Winny Puhh oma artistimeisterlikkusega ning pälvis seejuures ikkagi rohkem laia maailma tähelepanu.

Rahu, tegelikult on pillimänguoskus siiski vältimatu. Kui ikka artisti kuulates jooksevad kõrvad vett, ei päästa elamust miski. Pillimees peab teadma, mis stiili ta mängib. Olema sellest läbi kasvanud, tajuma selle tehnilise ning artistliku esituse nüansse, siis on asi veenev. Mis viib meid pungini. Skaalal lihtne–keeruline paikneb ta esimeses otsas, mis muudab suhtumise stiili, ütleks et üleolevaks. Kuid on üks punkmuusik, kelle kohta pole ma kuulnud ühtegi halba sõna. Loomulikult Villu Tamme. Loogiline ka, J.M.K.E. pole just Ramones, pigem annab tunda Villu enne-punki-periood ehk 70ndate proge ja muu rokk. „Külmale maale“ peal on ju mitmeosalised tempode, pauside, ootamatute üleminekutega lood, mitte salmid-refräänid vaheldumisi. Lisame veel autor-esitaja mõõtme, õigel ajal esile kerkimise, veteranbändiks välja vedamise – ning „Külmale maale“ ongi kõigi aegade number üks plaat ka ilma hääletusteta. Lihtsalt kõik õiged tükid said selle bändi liidri isikus kokku.

Kuid ikkagi – igaüks ei peagi olema selline. Loole on vaja sobivat koosseisu. Pillimehed on tšillid tüübid, head inimesed, ütleb minu kogemus. Ja mis on selles halba, kui mõni ongi tagasihoidlikum tüüp, kuid seda parem oma pillil nii mängu- kui ka helitehniliselt? Okei, üks Fender Precision võiks tal ka olla ja backstage’is peegel ukse juures. Ning eks see tehnikaväärtustus paneb harjutama ka teisi.