Klassika ja glassika

Igor Garšnek

  Kontsert “Glassikaline neljapäev, Philip Glass 70”: TALLINNA KAMMERORKESTER MIHKEL KÜTSONI dirigeerimisel Mustpeade majas 18. I.

Maailmas tähistatakse praegu juba hoogsalt Philip Glassi (USA) saabuvat 70. sünnipäeva ning oma panuse lisas sellele möödunud nädala neljapäeval Mustpeade majas ka Tallinna Kammerorkester Mihkel Kütsoni juhatusel.

Esmapilgul võis kõnealune kava tunduda selles mõttes ehk ootamatugi, et kõrvuti minimalismiklassiku Glassi III sümfooniaga kõlas kontserdiprogrammis ka Arcangelo Corelli ja Michael Tippetti looming. Neist üks XVII sajandi itaalia kõrgbaroki, teine XX sajandi inglise helikunsti tippesindaja. Mis niisugust “triot” nagu Corelli-Tippett-Glass võiks ühendada? Kontserdi käigus selgus ometi, et puutepunkte võis aduda mitmeid ning neist vahest silmatorkavaim oli kõigi kolme komponisti muusikaline motoorika. Pluss (neo)klassikaliselt selge kujundimaailm, millega “glassikaline” minimalism ja korduste poeesia väga hästi haakus. Nii et kava iseenesest polnudki teab kui pikk, ent hästi terviklik ja n-ö ühel lainel päris kindlasti.

Õhtu algas Arcangelo Corelli (1653 – 1713) Concerto grosso’ga op. 6 nr 2 F-duur. Teose ülesehitus on võrdlemisi segmentlik ja detailirohke, dirigent Mihkel Kütson rõhutas siin artistlikult suuri ja ilmekaid tempokontraste ning sidus need orgaaniliselt karakterikujunduse kaudu. kohati (eriti kiiremates episoodides) mõjus see hästi “energeetiliselt”, teinekord jälle (näiteks Largo andante’s) dünaamika mõttes stiilselt ja väljapeetult. Sõnaga, kuulda sai siin küll palju eredaid detaile, ent esituslikult sobitusid need kõik väga sidusalt kompositsioonilisse tervikusse.

Järgnenud Michael Tippetti (1905 – 1998) “Fantaasia concertante Corelli teemale” (1953, kirjutatud helilooja 300. sünniaastapäeva tähistamiseks) põhineb kahel meloodial, mis pärinevad eelkuuldud concerto grosso’st. Ning vähe sellest – ka “Fantaasia concertante” orkestratsioon, kus concertino-grupi moodustavad kaks viiulit ja tšello, on “laenatud” Corellilt. Tippetti teos jättis selles mõttes hästi sümpaatse üldmulje, et kuigi see oli ühelt poolt Corelli laadis neobaroklik stilisatsioon, ei kammitsenud “muusikaline mimikri” helilooja fantaasiat. Tippetti mõttelend justkui uitas XVII sajandi ja tänapäevaste helimaastike vahel, lugu kõlas kord äratuntavalt Corelli ja Bachi vaimus (üks fuugalaadne episood), siis jällegi XX sajandi muusikale iseloomulikult tonaalsuste piire laiendades ning ületades.

Nii Corelli concerto grosso kui Tippetti “Fantaasia” esituslikule õnnestumisele aitas määravalt kaasa ansamblilises mõttes väga artistlik ja viimistletud mänguga concertino-grupp koosseisus Harry Traksmann (I viiul), Kaido Välja (II viiul) ja Leho Karin (tšello). Eraldi tuleb siin toonitada just Traksmanni nüansirohket ja sisemiselt hingestatud viiulikantileeni.

Nüüd siis kontserdi teises pooles kõlanud Philip Glassi (1937) Kolmanda sümfoonia (1995) juurde. Teos on küll neljaosaline nagu enamik Viini klassikutegi sümfooniaid, ent igasugused klassikaparalleelid selle välisega ka piirduvad. Philip Glassi minimalistliku loomelaadi kohta on öeldud, et helilooja justkui maalib oma muusikamaastikke piltide kaupa. Nii ka Kolmandas sümfoonias: helitöö neli osa ongi neli muusikalist stseeni, mingit sümfoonilist arendust neist otsida ei maksa. Sealjuures moodustavad need osad mõttelised paarid, kus esimene ja kolmas pilt on kujundatud nii tempo kui dünaamika poolest väljapeetuks ning teine ja neljas kontrasti põhimõttel lennukalt energiliseks. Ja nii hoogsaks, et orkestri mängulusti ja koguni hasarti oli pea igast noodist tunda.

Peab tõdema, et Glassi üheksakümnendate aastate minimalism pole kaugeltki nii lakooniline kui tema seitsmekümnendate käekiri. Korduvad motiivid on sedavõrd pikad, et ostinaatsus justkui lahustub loo liikumismotoorikas. Ainsa osana meenutas vaid sümfoonia kolmas pilt “vana head lihtsat Glassi”.

Nii ta siis kõlas – sümpaatne klassika ja “glassika”.