Klassikaraadio on pannud Eesti muusika õnnelikku olukorda

Tõnu Kaljuste koostatud kava oli eri aegade silmapaistvate eesti heliloojate kõrvutus, kus loodi häid ja ootamatuidki seoseid.

IA REMMEL

Klassikaraadio 25. aastapäeva kontsert „Kaks Klara käevõru“ 10. XI Eesti Raadio 1. stuudios. Maria Listra (sopran), Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste. Kavas Jüri Reinvere „Kaks Klara käevõru“ (esiettekanne) ning Heino Elleri, Arvo Pärdi, Jaan Räätsa, Lepo Sumera, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa muusika.

Süvenema kutsuval sügisõhtul toimus kontsert, millega tähistati Klassikaraadio veerandsajandat aastat. Poolteist aastat oli see pidanud ootama, kuid ootus oli seda väärt.

25 aastat on parajalt pikk aeg: loodud väärtused on juba välja kujunenud, värskusest midagi kaotamata. Pidulikul kontserdil esines Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel. Kaljuste ütles õnnitluskõnes, et alati on meeldiv meenutada häid asju, mis on maailma sündinud, ja et ta mäletab selgelt aega, mil 25 aastat tagasi tuli Klassikaraadio. Ta rääkis sellest, kui palju on Klassikaraadios jäädvustatud kontserte ja uusi helitöid ning ütles, et meie, muusikud, oleme tänu Klassika­raadiole väga õnnelikus olukorras.

Tõepoolest, kui nüüd heita kokkuvõtlik pilk Klassikaraadio tegemistele, siis kogu selle aja jooksul on kuulajateni toodud loendamatul arvul väärtkontserte, eesti muusika ja eesti interpreetide mängu salvestisi, sisukaid autorisaateid ja kaasahaarava ideega saatesarju. Klassikaraadio on kajastanud kõike, mis sünnib meie muusikaelus, ja tõepoolest kõike – kirjutav ajakirjandus selleni ei jõua. Klassikaraadios on intervjueeritud arvukal hulgal oma interpreete ja tõenäoliselt kõiki meid külastanud välismaiseid muusikuid. Eesti heliloomingule on olnud hindamatu võimalus iga-aastane kõiki raadiokanaleid hõlmav tribüün, rahvusvaheline heliloojate rostrum, mis on eesti muusikat laia maailma viinud ja propageerinud.

Tõnu Kaljuste ütles Klassikaraadio õnnitluskõnes, et muusikud on tänu Klassikaraadiole väga õnnelikus olukorras.

Siiri Lubaso / ERR

Mõeldes sellele, kui palju on Klassikaraadio teinud eesti muusika heaks, on omajagu sümboolne, kuidas Tõnu Kaljuste oli kokku pannud Klassikaraadio tähtpäevakontserdi kava. See oli eri aegade silmapaistvate eesti heliloojate kõrvutus, kus loodi häid ja ootamatuidki seoseid. Võis veenduda, kui erinevad on eesti heliloojad – ja kui head!

Kava algusloona kõlas Heino Elleri eleegia e-moll. Sama teos on ka Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste märgilisel ECMi plaadil „Neenia“, mis on palju kaasa aidanud meie silmapaistva klassiku tutvustamisele maailmas. Heino Eller on eesti sümfoonilisele muusikale alusepanija, keelpillide hingeelu ja spetsiifikat tundev helilooja. Juba selles palas ilmneb rahvusomasele mõtisklevat tüüpi muusikale nii iseloomulik pikk, kandev keelpillitoon. Kava järgmises teoses, Arvo Pärdi 1993. aastal loodud „Trisagionis“ jätkub juba uuemal ajal seesama laulev keelpillitoon, millel on nii palju tähendusi. Nii on siin tunda ka aegadeülest sidet õpetaja ja õpilase vahel: Arvo Pärt on Heino Elleri õpilane. Mõtisklev ja mediteeriv muusika vaheldus kontrastina kiire ja rütmikaga: kõlas ajatu hitt, I osa Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile. Selle teose mällu sööbivad rühikad teemad ja nooruslik energia haaravad üha kaasa.

Järgnes Lepo Sumera looming, kui ettekandele tuli tema „Symphōnē“ keel- ja löökpillidele. Sumera sünteesis oma aja stiilihoovusi ja mõttemustreid ning selle tulemusena on sündinud lihvitud, ajatud teosed, kust ei puudu kunagi üllatused. Sumera on oma kuue sümfooniaga Tubina (kümme sümfooniat) ja Tüüri (üheksa sümfooniat) kõrval meie viljakamaid sümfoniste. Kuid „Symphōnē“ ei ole sümfoonia – pealkiri tähendab pigem kooskõla. Erkki-Sven Tüüri loomingust oli kavva valitud „Action“. Tüüri helikeelt on iseloomustatud kui polüstiililist metakeelt, millele on sageli (ka selles palas) omane intensiivne rütmika, lineaarne ja tämbripolüfoonia. Kuna Sumera ja Tüüri teos kõlasid järjestikku, tekkis huvitavaid seoseid ja leidsin nende helimaailmadel ka ühisosa, mida nimetaksin sünteesivaks. Tõnu Kõrvits on Tallinna Kammerorkestrile lähedane looja: orkester on esitanud ja esiettekandele toonud paljusid tema teoseid, Kõrvits on olnud ka Tallinna Kammerorkestri resideeriv helilooja. Sellel kontserdil kõlanud „Laul“ on kaunis lugu, kantud autorile omasest ilu esteetikast.

Kava kulmineerus esiettekandele tulnud Jüri Reinvere loodud tähtpäevateosega „Kaks Klara käevõru“. Lugu on kahes osas, osad on omavahel kontrastsed. Aeglasele ootusärevust loovale I osale järgneb tantsuline II osa, kus värvikas orkestratsioon ja pillide kasutus (marakad, ksülofon) lisavad pidulikku meeleolu – nii mõjubki see teos kui juveelide veiklemine käevõrus. Heliloojaid kontserdil kõrvutades seisab Reinvere oma loomestiiliga pisut eraldi. Tema helikeelt on mõjutanud pikaaegne Euroopa kultuuriruumis elamine. Viimastel aastatel on ta loonud palju teoseid orkestrile: 12. novembril kõlas selles teoste reas juba seitsmes helitöö, mis on kirjutatud Baieri Raadio sümfooniaorkestrile. Jüri Reinvere on orkestraalses helikeeles välja arendanud sümfoonilisele arendusele toetuva dramaatilise sümfonismi, kus ta pöörab tähelepanu teose vormile ning sünteesib tonaalsuse aspekte uuel värskel moel.

Jõudu Klassikaraadiole sellelt tugevalt baasilt edasiminekuks, et jõuda järjest uutesse kõrgustesse!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht