Klaverifestival: kellele, milleks ja milline?

Festivali kontsertide tase oli võrreldav Euroopas toimuvatega ning seda olid ka piletihinnad, mis on aga Eesti publikule ilmselt kallivõitu.

KAI TAAL

XI rahvusvaheline festival „Klaver“ 5. – 12. X Estonia kontserdisaalis. Kunstiline juht Sten Lassmann.

Tänavu möödub 20 aastat meie klaveripidude sünnist, äsja lõppenud rahvusvaheline Tallinna klaverifestival oli üheteistkümnes. Au kõigile korraldajatele: ülesanne pole kergete killast, arvestades eesti „ülefestivaliseeritust“ ning eriti pianistide ja klaverimuusikahuviliste langevat trendi. Minu info kohaselt pole mujal maailmas üksnes klaverimuusikale pühendatud festivale just liiga palju ning meie üritus on väidetavalt Põhja- ja Baltimaade suurim. Kontsertide tase oli ühtlaselt hea, minu jaoks polnud küll väga eredaid ning aastateks mällusööbivaid klaveriõhtuid, kuid ka nõrku esitusi ei leidunud. Mul on komme küsida artistilt autogrammi, kui tema kontsert mind puudutab. Selle festivali kavabrošüüri on minu palvel oma nimed kirjutanud Leif Ove Andsnes, Jeremy Denk ja Lauri Väinmaa.

Norra pianist Andsnes on särava rahvusvahelise karjääriga muusik, kes oli üks festivali kuulsamaid esinejaid. Tema mäng pole mind siiani väga vaimustanud, aga ma polnud kuulnud teda kontserdisaalis. Väga suur vahe on kuulata artisti plaati, vaadata teda YouTube’i vahendusel või saada osa tema kontserdist. Ometi vastas klaveriõhtu algus minu senistele muljetele: mõtestatud ja fokusseeritud (nagu ka reklaam lubas), väga professionaalne, kuid hingele mitte väga palju pakkuv. Beethoveni sonaat nr 17 jäi emotsionaalselt pisut liiga vaoshoituks ning alles Janáčeki tsüklis „Rohtunud rajad“ ilmus pehmeid, sooje ja lummavaid kõlavärve, mis hinge pugesid. Schumanni „Karnevalis“ avanes Andsnes aga kogu oma suuruses: särav pianism ja eredad karakterid pakkusid kõrgromantilist klaverikunsti. Traditsiooniline, ent ometi värske, vaimukas ja sädelev, kuid ka mõtlik ja sisekaemuslik – tunnetepalett oli lai ja haarav. Lisapaladena kõlanud Chopini ja Griegi teosed olid justkui kirsid tordil.

Jeremy Denk on üks USA hinnatumaid pianiste, kuid mulle oli ta n-ö must hobune, ma polnud kunagi tema mängu kuulnud. Pelgasin tema päritoluga kardetavasti lisanduvat pinnapealsust ja show’likkust ning võib-olla oli sarnase eelarvamusega inimesi veelgi, sest saal oli üsna tühi. Denk oli festivali ainsa esinejana muutnud oma esialgset kavavalikut: esimest poolt täitsid ikka variatsioonid, kuid Adamsi, Bizet’ ja Mendelssohni asemel sai kuulda Brahmsi 21aastasena kirjutatud variatsioone Schumanni teemale op. 9 ning Beethoveni „Eroica-variatsioone“. Pärast kontserti peetud vestluses tunnistas pianist, et muutis kava puhtalt südame sunnil: ta tunneb, et peab mängima just seda, mida hetkel kõige rohkem armastab. Tervitan niisugust otsust ega tunne end petetuna, kui ei kuule väljakuulutatud teoseid, tähtis on, et interpreet mängiks rõõmuga. Nende teoste esituses oli palju isiklikku, kuid täielikult avanes muusik Schumanni fantaasias C-duur op. 17. Nii ilusat, tundlikku ja õrna piano’t nagu teose lõpuosas pole ma Estonia kontserdisaali klaveril ammu kuulnud. Kahtlemata on Denk väga ameerikalik: ta on saalis publiku jaoks ja otsib kuulajatega aktiivselt kontakti, seejuures sageli nende poole vaadates. Tema mäng tekitab publikus kergustunnet, kuid pole siiski kergekaaluline. See oli rõõmus, kohati ka lõbus õhtu, ent nii tehniliselt kui ka muusikaliselt väga kõrgetasemeline. Minu eelarvamused Uue Maailma suhtes said kummutatud.

Erilise kontserdi pakkus festivali „Klaver“ asutaja ja pikaaegne kunstiline juht Lauri Väinmaa, kes tõi esiettekandele Urmas Sisaski „Tähistaeva tsükli“ viimase, neljanda osa „Põhjapolaartaevas“.

Peeter Langovits

Erilise kontserdi pakkus festivali asutaja ja pikaaegne kunstiline juht Lauri Väinmaa, kes tõi esiettekandele Urmas Sisaski „Tähistaeva tsükli“ viimase, neljanda osa „Põhjapolaartaevas“. Suurem osa Sisaski klaveriloomingust on sündinud Väinmaaga koostöös, selle algus ulatub aastakümnete taha. Hämaralt valgustatud saalis sai suurelt ekraanilt tähti vaadata ning palade vahele luges näitleja Jüri Aarma haaravalt rahvapärimusi tähtkujude tekke kohta. Kuuldavasti kasutab Sisask oma loomeprotsessis uut tehnikat ja vahendab muusikat 900 valgusaasta kauguselt Kuijti-Huijti planeedilt. Kindlasti on siin avastamisrõõmu esoteerikahuvilistele, sest õigeid lahendusi muusika loomisel peab kinnitama pendel ning eestlased kui nõiarahvas on seesugusele müsteeriumlikule muusika­tegemisele vägagi altid. Pean tunnistama, et Sisaski varasemad tsüklid on mulle rohkem meeldinud, ma pole Kuijti-­Huijti maailmale ilmselt veel piisavalt avatud. Ometi imetlesin, mida Väinmaa nende minu meelest kohati liiga lihtsakoeliste palade kujundamisel teha suutis. Selles oli targa ja küpse muusiku meisterlikkust ja fantaasiat. Teose viimane osa „Põhjakroon – Täius“ pakub rõõmsaid äratundmisi tsitaatidena varasematest tsüklitest: pala on pühendatud Mikk Sarvele, kellega koostöös on ette kantud varasemad tsüklid. Jüri Aarma ja Lauri Väinmaa on kohtunud kontserdi­laval ka varem, see tandem on ennast hästi sisse töötanud, nende teineteisemõistmine ning kontserdikujundamise „pingpong“ on väga nauditav.

Festivali avakontserdil soleerisid Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees Katia ja Marielle Labéque, kahtlemata suured staarid, kes on laias maailmas populaarsed. Kuna aga tegu oli Poulenci kontserdiga kahele klaverile ja orkestrile d-moll, mitte õdede sooloesinemisega, siis oli paraku oluline roll ka orkestrantidel. Millegipärast ei suutnud ERSOt inspireerida ei pianistid ega dirigent Olari Elts ning teos, mis on ilmselt paljudel muusikahuvilistel silmis-kõrvus teleülekande vahendusel kogetud Schön­brunni kontserdilt, jäi praeguses esituses natuke kahvatuks. Austria päritolu 71aastase pianisti Rudolf Buchbinderi kontserdil sai imetleda vanameistri tehnilist meisterlikkust ning Eesti pianist Irina Zahharenkova mängis haaravalt Claude Debussy tsüklit „Lastenurk“. Ungari pianist Daniel Lebhardt mängis noorusliku uljuse ja kiirusega Schuberti ja Rahmaninovi pikki sonaate ning lõppkontserdil esitas festivali uus kunstiline juht Sten Lassmann ERSOga Vello Pähna dirigeerimisel väga menukalt Prokofjevi teise klaverikontserdi.

Festivali kontsertide tase oli võrreldav Euroopas toimuvatega ning seda olid ka piletihinnad, mis on aga Eesti publikule ilmselt kallivõitu. Pisut liiga hilja tuli info, et muusikaõpetajad ja -õpilased saavad vabade kohtade olemasolu korral vahetult enne kontserti osta sooduspileteid. Kui on võimalik vähemkindlustatud muusikahuvilistele soodsaid pileteid pakkuda (ja see palve puudutab ka teisi kontserdikorraldajaid!), siis palun andke sellest aegsasti teada. Tean, et mõned muusikaõppurid ei julge enam kontserdile mineku peale mõeldagi, kuna peavad pileteid liiga kalliks. Vähene publik tegi kurvaks, kontserdid olid kindlasti suuremat tähelepanu väärt ning suur väärtus oli kuulata just paljusid klaveriõhtuid, saada kaleidoskoop eri maade interpreetidest.

Ma ei arva, et publiku saali meelitamiseks peaksid kontserdid olema teistsugused, sest klaveriõhtu on ja jääb romantiliseks sündmuseks ja see võiks kõnetada igal ajastul. Muusikat võiks aga inimestele lähemale tuua näiteks tutvustavate lühiloengutega, nagu seda teeb aeg-ajalt ERSO. Muusikat ja muusikuid tutvustavaid üritusi võiks teha juba mitu kuud enne festivali algust, võtta videosse, levitada internetis. Usun, et klassikalise klaverimuusika potentsiaalne kuulajaskond on palju suurem, kuid „keel“ on ehk tänapäeva inimesele pisut võõraks jäänud. Tundsin puudust meistriklassidest ja ajaloolise klaveri päevast, mis on enamasti olnud festivali osa, ka särav vene koolkonna pianist oli seekord puudu. Harjumuse jõud! Siiski olen uhke, et meil on selline festival, ning loodan, et see jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht