Kohtumine sisemise deemoniga Rock Cafes

Alvar Loog

Detsembri esimesel nädalal, mil saabuvate suurte kirikupühade ootuses täidab tavaliselt sentimentaalsemaid hingi metafüüsiline härdus ning inimeste muusikamaitse läheb otsustades raadioeetrist ja kontserdisaalidest pakutava põhjal täielikku vabalangemisse, toimus Tallinnas Rock Cafes Eesti lõppeva aasta vaieldamatult kõrgetasemelisim metal-muusika üritus, kus astusid üles ühisel Euroopa-turneel viibivad Kreator, Morbid Angel, Nile ja Fueled by Fire. Aastal, mil „Rabarock” ei pidanud vajalikuks ja/või võimalikuks oma esinejate nimekirja lülitada ühtegi tõsiseltvõetavat välismaist metal-artisti ning „Hard Rock Laager” suutis oma piiratud võimaluste juures rahvusvahelisest raskekahurväest kohale sõidutada vaid Samaeli, mõjus see esimesel advendinädalal koju kätte toodud pakett raskema traadi austajatele kui tänukingitus kõige vägevamalt pattude eest, mida nad eelmiste kuude jooksul korda olid jõudnud saata. Õhtu avabänd Fueled by Fire Californiast on üks maailmas üha enam pead tõstva retro thrash’i laine parimaid esindajaid. Kümme aastat tagasi alustanud ja seni kaks albumit avaldanud grupp viljeleb täiesti ortodoksselt stiilipuhast lääneranniku thrash’i; originaalsete ideede puudumist (või siis teadlikku vältimist) korvab nõudlikumale kuulajale nende latiino verd pillimeeste suurepärane pillikäsitlus ning kokkumäng. Tendents, et kõige nooremad inimesed teevad tänapäeval keskeltläbi kõige vanamoodsamat muusikat, on siiski pisut murettekitav.

Proge rock’i ideaalidest lähtudes ülimalt tehnilist ja kontseptuaalset death metal’it viljelev Nile oli Eestis juba teist korda. Õhtut alustanud ja lõpetanud sirgjoonelise ning suhteliselt primitiivse thrash’i kõrval kõlas nende looming küll intellektuaalselt, ent natuke punnitatult ja kuivalt.

Tuuri esinejate nimekirjas ületas kohalike karvaste jaoks kõige enam uudisekünnise death metal’i pioneer Morbid Angel, kes meid varem külastanud ei ole. Grupi klassikaks saanud esimesed albumid ei kujuta enesest mitte pelgalt žanriteadliku muusika, vaid täiesti originaalse esteetilise maailma loomist. See pole mitte üksnes Disney-satanism, vaid ülemlaul pimedusele ja nimetutele ihadele, külaskäik teadvuse ööpoolele, omamoodi puhastustuli, milles võiks toimuda kuulaja üheks saamine oma sisemise deemoniga. Morbid Angeli muusika pole mitte selle rituaali soundtrack, vaid rituaal ise – kel kõrvad, see kuulaku. Ansambli tagurpidi kitarrikäike, ekstaatilisi soolosid, deemonlikke trummirütme, hauatagust vokaali ja seda kõike siduvat korduste esteetikat sobib piltlikult kirjeldada Juhan Liivi värsireaga „ta nagu ahelais väänleks”. David Vincent on üks kõigi aegade parimaid metal-vokaliste, Pete Sandoval kuulub traadimuusika trummarite absoluutsesse eliiti ning kitarrist Trey Azag­thoth on üks neist, kes Black Sabbathist tuntud Tony Iommi pärandit kõige loovamalt edasi arendanud.

Mullu suvel astus grupp üles Soomes Tuska vabaõhufestivalil esimese päeva peaesinejana, kuid vähemalt minule jättis see polaar­päeva hilisõhtu päikesevalguses toimunud kontsert teatava rahuldamatuse tunde. Seda suurem oli heameel, et ansambel minuga seekord otseses mõttes Rock Cafe alkoholist, higist, verest ja rõõmupisaratest libedaks muutunud lavaesist põrandat pesi. Morbid Angeli mullu ilmunud eelmiselt albumilt „Illud Divinum Insanus”, mis oma uue orientatsiooni tõttu ansambli ammuste austajate hulgas põlgusega vastu võeti, tuli ettekandele vaid kaks lugu, ning neistki üks („Nevermore”) vana kooli arranžeeringus.

Õhtu lõpetanud Kreator, kes tänavu tähistab 30. tegutsemisaastat, rõhus seevastu kolmandat korda Eestis esinedes peamiselt oma uuemale loomingule, iseäranis läinud suvel ilmunud stuudioalbumile „Phantom Anti­christ”. Tunnistan, et selle minu silmis natuke ideevaese ning tuima teose materjal kõlas elavas ettekandes paremini kui plaadil. Kreator tõestas tulejoonel seistes taas oma staatust Vana Maailma mõjukaima ning parima thrash-metal-ansamblina.