Kõlarist Kõlarini

Igor Garšnek

Margo Kõlari juubelikontsert „Väikese Vankri vennaskond”: Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste dirigeerimisel, ansamblid PaukenfEst, Heinavanker, Resonabilis, Vox Clamantis ja solistid 6. X Mustpeade majas.  Üks mu muusikust tuttav küsis Ku-Ku kohvikus otse enne Margo Kõlari juubelikontserti: „Margo Kõlar ja 50? No ei või olla …” Võib küll ja ongi, sest ka iginoored heliloojad jõuavad ükskord nii või teisiti küpsesse ikka. Tore, kui siis juubelikontserdil on võimalik välja tulla nii sisuka ja atraktiivse kavaga, nagu seda sai kuulda Margo Kõlari autoriõhtul. 

Atraktiivseks tegid kontserdi ühelt poolt muidugi  meie esinduslikud interpreedid (Tallinna Kammerorkester Tõnu Kaljuste juhatusel, ansamblid Heinavanker, Resonabilis, PaukenfEst jpt), aga ka kõlanud teoste žanriline mitmekesisus. Kuulda sai nii orkestriteoseid kui vokaalansambli lugusid, muusikat sooloklaverile ja vokaalsolistile ning nende žanrilisi „mikstuure” – muusikat seinast seina ehk Kõlarist Kõlarini. Ja seda ka ajalises mõttes, kuna vanimaks loomedaatumiks oli märgitud 1984 ja värskeimaks 2011. Ühes ja samas teoses, muuseas: „Sonaat gongilöögiga”,  valminud 1984/2011.     

Miskipärast ei kuule Margo Kõlari muusikat meie  kontserdilavadel just sageli, sestap tundus mulle peaaegu iga tema oopus loomisaastast sõltumata täiesti uus. 

Ent ühine näis teoste valiku puhul siiski see, et enamiku lugude helikeel viitas mõnele varasemast  tuntud stiilile, folkloorsele traditsioonile või heliloojaleinterpreedile. Sellest rääkis autor publikule ka ise, kui tutvustas järgemööda oma teoseid: „see on minu kummardus John McLaughlinile” või „see lugu on muusikaline kummardus Mike Oldfieldile”. Kummardusi jagus ka Steve Reichile, Patrick Moraz’le (ansambli Yes kunagisele klahvimehele) ja Rein Rannapile. Mingit pidi kehastus Margo Kõlar oma muusika stiilimängudes pidevalt ümber nagu „muusikaline kameeleon”. Põnev oli seda jälgida isegi siis, kui  ise mingeid paralleele nagu ei tabanudki. Üks eredamaid stiilijäljendamise näiteid oli kindlasti Heinavankri esitatud laul „Jeesuse sõit” (2010), mille humoorikas tekst pärineb rahvaluulest. See kõlas setu rahvaviisi hästi hoogsa imitatsioonina nii eeslaulja kasutamise kui koorihäälte paralleelsete kolmkõlade pideva helikõrgusliku tõusmise mõttes. Suur šamaanitrumm lisas omakorda teatraalset efekti.       

Samas ilusas, sisuliselt poplaulus „Võluriik” (1987,  tekst Avo Üprus), mille esitasid Kadri Hunt, TKO, Johan-Eerik Kõlar klaveril ja Taavo Remmel fretlessbassil, oli väga selgelt tunda Rein Rannapi lüüriliste ballaadide mõju. „Võluriigiga” võrreldavat emotsionaalset värvingut kuuleme ka näiteks Rannapi kuulsas loos „Raagus sõnad”. Mis puutub Kõlari vokaal-orkestraalsesse muusikasse, siis lugu „Õhtujutt” (2006/2011, esitajaiks TKO ja Heinavanker) oli kindlasti õhtu üks eredamaid. Siin oli kohati tunda 1990. aastate Steve Reichile iseloomulikku  postminimalistlikku liikumisenergiat, aga ka sümpaatseid harmooniakomplekse, mille analooge me mujalt kui Kõlari muusikast ei leia. Sümpaatselt (loe: artistlikult) mõjusid siin ka solistid: väljendusrikka pillitooniga saksofonist Pille-Rite Rei ja Janno Poki soome-ugrilikud nyckelharpa’l mängitud rifid (nyckelharpa on pisut meie hiiu kandle ja viiuli kombinatsiooni meenutav rootsi rahvapill).       

Kui nüüd järele mõelda, millises esituslikus keskkonnas  võiks Margo Kõlar end heliloojana tunda ehk kõige kodusemalt, siis pakun, et vokaalses. Eriti siis, kui ta seob hääle elektroonikaga (on ju Kõlar EM TA elektronmuusika stuudio juhataja), nagu ilmnes teoses „Tandaradei” (2005, Walther von der Vogelweide) tekst. Siin võis kuulda mitmete stiilitasandite segunemist orientaalkõladest impressionistlikeni, kusjuures kõrge vokaal (Taniel Kirikal) sai tänu elektroonilise helirežii ruumi- ja korduskajadele (Tammo Sumera) juurde täiesti uue, sisuliselt ambient’liku  dimensiooni.     

Vokaalteema lõpetuseks peab märkima, et Margo Kõlari puhul on mõneti üllatav, kui romantiliselt oskab ta kasutada soolohäält. See selgus, kui kõlama hakkas kontserdi viimane lugu „Et tõusta taevasse” (2008, tekst Doris Kareva järgi), kus Kaia Urbi hingestatud esitus mõjus koos TKO suurte tõusude ja orkestraalsete kõlahelkidega justkui mõne romantilise armastusfilmi soundtrack. Nojah, eks filmimuusika temaatika peaks Kõlarile ju hästi tuttav olema – „Nimed marmortahvlil” (2002) on ju tema muusikaga.  Joonisfilm „Frank ja Wendy” (2005) samuti …     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht