Kolm kontserti ja „natuke veel peale“

Kogesime imet, kus kõik, kes olid kontserdiga ühel või teisel moel seotud, tõid meieni muusika, mis ei aegu ja kogemuse, mis ei kao.

FARIŠTAMO ELLER

Kontsert „Veljo Tormis 90“ 8. VIII Viljandi pärimusmuusika aidas. Kontserdi idee autor ja kunstiline juht Lauri Õunapuu, korraldajad Eesti Pärimusmuusika Keskus ja Eesti Kontsert koostöös ansambliga Metsatöll ja RGB Baltic. Esinejad Tormis Quartet (Kadri Voorand, Liisi Koikson, Jaak Sooäär, Paul Daniel), Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel, Metsatöll koos RAMiga Rasmus Erismaa juhatusel ning Lauri Õunapuu, Celia Roose, Liisi Koikson, Meelika Hainsoo, Timo Kalmu ja Ando Kiviberg.

Kuulaja sai sel õhtul kolme tunni jooksul justkui kolm kontserti ja „natuke veel peale“. Kõigepealt Tormis Quarteti kontsert, seejärel Eesti Rahvusmeeskoori (RAM) etteaste ja lõpetuseks Metsatöll koos RAMiga. Ja see „natuke veel peale“ olid projektis „Regilaulu Podcastid“ osalenud lauljate Lauri Õunapuu, Celia Roose, Liisi Koiksoni, Meelika Hainsoo, Timo Kalmu ja Ando Kivibergi eestlaulmisel kuulajatega koos lauldud regilaulud.

Kontserdi koondasid tervikuks alguses ja päris lõpus kõlanud regilaulud, mis olid selle õhtu alustaladeks, täpselt nagu Veljo Tormise muusikas. Osa neist meile suuremal määral tuttavad ja lihtsad kaasa laulda, osa vähem. Kalmu lauldud „Nekruti põgenemine“ olnud Tormise isikulaul ja esitati meile Tormise lemmiklaulja Hindrek Tamme järgi. Kuulajana tajusin esitusviisi justkui kellegi vana regilauliku salvestust, mida ehk tähendaski „rahvalauliku järgi laulmine“. Laul ise kulges lõbusa kärestikulise ojana ja pani algriimiga ahhetama. Kivibergi esituses oli huvitav tajuda laulu kuulmiskogemuse lühenemist seoses meloodia kolmel korral poole tooni võrra kõrgemale viimise ja lõpuks alghelistikku tagasi toomisega, ja ühe lisastruktuurikihi tekkimist. Kui laul tagasi alghelistikku jõudis, oli selge, et „päevake on päriselt õhtusse veerenud“. Projekt „Regilaulu podcastid“ alustas kümne erinevast Eesti paigast ja ajastust pärit regilauljaga ning on internetis järelkuulatav.

Kontserdi avas Lauri Õunapuu poeetilise ja kaasahaarava sõnalise sissejuhatusega Paul-Eerik Rummolt, öeldes muu hulgas jõuliselt, et rahva laul on rahva oma. Ja et kui Veljo Tormist poleks olnud olemas, oleks tulnud ta välja mõelda. Regilaulud viisid lineaarse olemuseta aega, milles eksisteeris vaid lõppematu kulgemise hetk.

Tormis Quartet esitas Sooääre seadeid Tormise loomingust. „Nelja eesti hällilaulu“ põnevad ja kaunid seaded ansamblile haarasid jäägitult. Kadri ja Liisi kooslaulmine voolas jõena ja sadas samal ajal vihmapiiskadena, sealsamas üllatas Sooääre soolo müstilis-maagiline kõlamaailm oma õrnuses. Viimane unelaul lendas aga emotsionaalselt ja helimaastikuliselt uskumatutesse kõrgustesse, tundudes vahepeal isegi lapse unelauluna oma emale …

Haruldane koostöö meeskoori ja Metsatöllu vahel, mille tunnistajaks olime, rikastab eriti juhul, kui koos muusikat luues pole kummalgi võimalust samaks jääda.

Kevin Kohjus

Vahepeal arutles Voorand, kuidas maadeuurijad olla juba ammustel aegadel tähele pannud, et naised siin põhjamaades olla väge täis ja võivat minna metsikuks ja saavat ühenduse Jumalaga … Naudin ootamatuid, ergutavaid, vahetut meeleolu loovaid vahemärkuseid. „Ingerimaa õhtud“ sarjast „Unustatud rahvad“ olid veel mitmekesisemad, hooti ekstaati­lised ning stiiliülesed. Soovitan Klassikaraadio eetris kõlanud otseülekannet kõigil järelkuulata, sest sõnad on siinkohal võimetud.

Vaheajal õues jalutamine oli leevendav vaheldus inimesi tihedalt täis saalile, millega on pärast karantiiniaega keeruline harjuda.

Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel esitas kõigepealt dokumentaalkantaadi „Hääled Tammsaare karjapõlvest“, millesse on sisse kirjutatud vana rahvalauliku esituses regilaul plaadilt, mis viis justkui ajamasinaga tagasi. Omapärane oli tajuda maailmapildi muutust selle laulu sõnade tekkimise aja ja praeguse aja vahel. Laulus lohutati üksi jäetud kurvastavat tammepuud sellega, et lauljal (minategelasel) kodus olevad seitse venda igaüks seitsme kirvega tulevat ja raiuvat puu maha. Selliseid ootamatuid hetki tuli veel, kus tajusin, et maailm, millest laulud rääkisid, on ürgne, metsik, salapärane, ja igiammune. Näiteks hilisemas Kalevala tekstil kõlavas „Sampo tagumises“ lubati sepp Ilmarisele: „Siis saad palgaks neiu noore, töö eest tüdruku toreda“. Eriti siin loos (aga ka kõikjal mujal) lisasid üksikud helilooja poolt sissekirjutatud pillid värvi, meeleolu ja sõnumit. Näiteks üpris nõudliku rütmiga alasisoolod!

„Maarjamaa ballaadis“ imetlesin väga koori diktsiooni ja intonatsiooni. Eriti nautisin väikesi sekundeid, mida hoiti kõlavalt ning ühtaegu kaunilt ja kriipivalt. Hinge jäid sõnad: „Kui unustad laulu ja keele, kas mäletad iseend?“ ja „Soolane vesi sööb silmad peast, ja südame.“ „Vepsa talves“ veendusin, et muusikat kuulates tükivad kõiksugu muusikavälised mõtted vägisi pähe, näiteks, miks ei ole solistid eesreas või miks on igal koorilauljal oma peamikrofon.

„Pikse litaania“ viis kohe justkui ooperistseeni, kus kõikjal pulbitses muusikaline melu, ja vahepeal muutus muusika isegi nii keeruliseks, et korraga kõlas mitu tempot ja taktimõõtu ning lisaks dirigendile hakkasid kaks lauljat oma häälerühmi dirigeerima – nõnda nägime visuaalselt korraga kahe-, kolme- ja neljaosalist taktimõõtu. Tundsin, kuidas lasen kelguga helide peal ringi, Üleoja värvikas dirigeerimine aitas sellele muljele jõudsalt kaasa.

Kolm regilaulu kuulatud, tulid lavale ansambel Metsatöll ja RAM ning dirigendi­pulti koorilaulja ja ansambli Estonian Voices laulja Rasmus Erismaa. Seaded oli teinud helilooja Tauno Aints. Heli muutus nüüd täiesti ja oleks isegi tahtnud ruumi tahaotsa kolida, aga saal oli täis ja tuli teises reas edasi istuda. Rahvas läks elevile ja jalgki hakkas tatsuma ning kuna toolid olid üksteise küljes kinni, siis rappus kogu pingiridagi. Kuulasin kontserti uudishimust hiljem ka Klassikaraadiost ja üllatusin, kui rahulikult heli raadio kaudu mõjus.

Haruldane koostöö meeskoori ja Metsatöllu vahel, mille tunnistajaks olime, rikastab eriti juhul, kui koos muusikat luues pole kummalgi võimalust samaks jääda. Näiteks jälgivad bändiliikmed dirigenti, koorilauljad peavad toime tulema pideva trummisaatega ning kehakeelgi on koorilauljatel ja rokk- ning metal bändide muusikutel muusika ja sõnumi edastamisel visuaalselt täiesti erinev. Kas olles nõnda lähedalt üksteisega kokku puutunud, miski kummaski muutub? Juuste lehvitamine jääb ehk ainult Markus Teeääre pärusmaaks, aga terav ja otsene vahetu suhtlus publikuga, energiline kehakeel ja jõulisus – kas see on miski, mis ka klassikaliste muusikute „repertuaari“ võiks kuuluda?

Ühel hetkel tugevnes energia sedavõrd, et muutus oma tugevuses intiimseks. See tugevus ja õrnus, ilu ja tahumatus võttis sõnatuks. „Ussisõnade“ müstika meistriklass kinnistas teadmise, et seda maailma, mis oli, ei ole, aga on uus, milles olles on hea ja turvaline vaadata taha ja tagasi. Kui laulus „Kaitse, Jumal, sõja eest“ oli ka rahulikke õrnu loitsivaid hetki, siis „Raua needmine“ liikus lõppematus tõusujoones. Sõnadest ei saanud küll midagi aru, kui neid varem ei teadnud, ikka edasi ja rohkem ja tugevamalt – kärts ja mürts ja valgus – mitte milleski ei hoitud end tagasi. Mis haaraski publiku nõnda kaasa, et rahvas tõusis püsti juba esimeste plaksutuste juures. Lõppematu aplaus suubus lõpuregisse „Kus Sa lähed vastu ööda?“.

„Mitte mina ei kasuta regilaulu, vaid regilaul kasutab mind,“ ütles Veljo Tormis. Ka sellel kontserdil mitte mina ei kuulanud muusikat, vaid muusika tuli minu sisse. „Mitte seatud rahvamuusika ei hoia regilaulu hääbumast, vaid just kooslaulmised, kus igaüks on võrdne igaühega ja lauldakse, mis meelel,“ on Tormis öelnud. Just sellised hetked, mil laulame koos, mõtiskleme koos, oleme koos, hoiavad elus regilaulu, Veljo Tormise loomingut ja Veljo Tormist ennast. Ta on öelnud: „Ma ei tee endale illusioone: silmakirjalik oleks arvata, nagu püüe tänapäeval vana rahva­laulu autentsust vahendada võrduks kunagise tegeliku autentsusega. Minu rahvalauluaineline looming on teadlik kompromiss eheda traditsiooni ja nüüdisaegse professionaalse muusikakultuuri vahel.“ Kogesime imet, kus kõik, kes olid kontserdiga ühel või teisel moel seotud, tegid just seda – kompromissi, mille läbi tõid meieni muusika, mis ei aegu ja kogemuse, mis ei kao.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht