Kommentaar

MARET TOMSON

Lugedes Maria Möldri 7. XII Sirbis avaldatud artiklit Eesti Rahvusmeeskoori kontserdi „Regiram“ kohta, tekkis mul kummaline tunne. Kuulasin sama kava 25. XI Viljandi pärimusmuusika aidas (Mölder viibis Estonia kontserdisaalis), aga see oleks nagu olnud hoopis teine kontsert – nii erinevad olid meie kontserdimuljed. Igal meist on õigus oma nägemusele ja mõtetele, kuid kui kultuuriajaloo jaoks jääb ainult üks (ühe kontserdi kohta tavaliselt ei ilmu mitu artiklit) ja negatiivne arvustus, siis on see minu meelest ebaõiglane. Seetõttu otsustasin kirjutada oma muljetest.

Juba artikli pealkiri „Regilaul rahvusromantilises soustis“ tekitas hämmeldust. Mölder kirjutab, et „üllatuslikult kõlas kontserdil enamasti koos regilauluga rahvusromantiline diatooniline mõmin, mis on meile jõudnud teatavasti saksa kooritraditsiooni kaudu“. Kui lähtuda rahvusromantilisest helikeelest, siis teatavasti olid tollased laulud enamjaolt klassikalise harmoniseeringuga, milliseid minu kõrv antud kontserdil küll ei tuvastanud. Kui autor mõtleb „rahvusromantilise diatoonilise mõmina“ all burdoonhelisid, mida Celia Roose oma seadetes palju kasutas, siis need on otseselt folklooriga seotud ning ma ei näe siin vastuolu.

Nõustuda võib sellega, et seadete autor oleks pidanud olema selgemalt kavalehel märgitud, ka mina sain alles pärast sissejuhatuse läbilugemist aru, kes on autor. Sellegi mõttega, et „kõlapilt jääb kauaks ajaks ühetaoliseks“ võib nõus olla, kuid ilmselt oli see taotluslik ning viis kuulaja, kui ta sellega kaasa läks, teatud mediteerivasse seisundisse. Veel heidab Mölder ette „RAMi hästi siledat ja klanitud, passiivset hääletooni“, aga mida ta siis ootas ühelt meeskoorilt? Kas regilauliku laadis hääletekitamist? Kas see olekski meeskooril orgaaniliselt õnnestunud? Ma kahtlen selles. Minu meelest just selles vastuolus – klassikalisele esteetikale tuginev hääl versus vana rahvalauliku maneer – oli oma huvitav efekt.

Kriitik leidis, et valitud laulud olid „liiga palju sihitud meeleolumuusika väravasse“. Mis on meeleolumuusika? Tavaliselt mõtleme selle all midagi kerget, sellist, mis taustana meie kõrval heliseb ja mida me ei pea eriti kuulamagi, aga need laulud vajasid süvenemist, eriti teksti jälgimist ja meeleolumuusikaga tavamõistes ei olnud sel küll midagi tegemist.

Ja veel: väekus ei seisne mürglitegemises, nagu artiklist võib välja lugeda. Laulu vägi võib olla ka väga vaikses ja leebes esituses, ja sageli ongi just seal. Miks pidi Maria Mölder võtma „regilaulu kaitsva konservatiivi positsiooni“? Minu arvates ei olnud regilaulule keegi liiga teinud – ei RAM koos dirigent Mikk Üleojaga ega veel vähem Celia Roose. Roose puhul on meil ju tegemist ühe parema regilaulu asjatundjaga ja tema kaitseb emalõvina oma valdkonda. Mölder mainib eeskujuna Veljo Tormise kogemusi ja õpetusi, aga me ei saa ju nõuda, et regilauluseadjad „väikeste tormistena“ edasi sammuvad. Omanäolised ideed, kui need lähtuvad algallikate heast tundmisest, on igati teretulnud. Ei tahaks nõustuda ka väitega, et „regilaul ei olnud sel kontserdil iseseisvalt piisavalt väärtustatud“. Minu arvates lähtus Celia Roose just eeskätt laulust ning tänu lihtsatele ja minimaalsetele lisanditele pääses mõjule tekst kui oluline regilaulu komponent.

Lõpuks lisan siia ühe Viljandi koorijuhi tähelepaneku. Ta tõi esile meeskoori suurepärast fraseerimist ja sujuvat vokaali. Väike saateansambel (Robert Jürjendali kitarr ja elektroonika ning Tuule Kanni kandled) lisas kontserdile seisundimuusikataolise fluidumi, mis tõstis mõtted ja tunded kõrgemale tasandile. Jõulueelsel tingeltangliajal on sellised sügavamõttelised vaiksed kontserdid eriti teretulnud.