Kontrastid, vastuolud ja ühtsus

Eestisse sattus aprillis märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, ning kõlas palju eesti heliloojate teoste esiettekandeid.

TALVI NURGAMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

2022. aasta aprill oli pandeemia algusest saadik imetlusväärseim kontserdikuu. Taas oli hoomata kevadist mitme festivali sünergias sündivat külluslikku melu – ja väga kontsentreeritult! Seda ilmestasid klavessiinifestival, Eesti muusika päevad, festival „Commute“ ja „Jazzkaar“. Eestisse sattus eelmisel kuul märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, näiteks Pierre Hantaï, Angela Hewitt ning Ictus Ensemble koos Donatienne Michel-Dansaciga. Viimane on nüüdismuusika lauljate hulgas kindlasti vähemalt sama suur täht kui klassikalise klaverimuusika austajatele Angela Hewitt. Aprillis sai kuulda ka Jüri Reinvere teoste Eesti esiettekandeid. Säravat Flandria Sümfooniaorkestri kontserti Kristiina Poska dirigeerimisel kuulsin kahjuks vaid Klassikaraadio vahendusel.

Meeldejääva kontserdi andsid Gidon Kremer ja Kremerata Baltica. Kremerata on üks esimesi modernse, selge nüansi­rohke kõlakultuuri ja keelpilliorkestri kammermuusikatunnetuse mõjukaid suunanäitajaid koosseisu algusaegadest peale. Ka sel kontserdil oli selgelt tunda, et eredad karakterid, kõla, nüansitundlikkus ning väga delikaatselt doseeritud lavaline teatraalsus (näiteks fraaside üleandmisel eri pillirühmade vahel, nüansside eristamisel või lihtsalt väga kandvate generaalpauside ajal) on tänapäevani selle koosseisu võlu ja prioriteet.

Kremerata Baltica kontserdiga samal õhtul kanti Eesti Kontserdi öökontserdil ette Johann Sebastian Bachi „Goldbergi variatsioonid“ Dmitri Sitkovetski seades (Triin Ruubel-Lilleberg viiulil, Xandi van Dijk vioolal, Theodor Sink tšellol). Sitko­vetski seade välistab juba iseenesest ajalooteadliku, soolkeelte ja barokkpoogna artikulatsioonist ja XVII–XVIII sajandi muusikaõpikute lugemisest lähtuva interpretatsiooni. Kõlakäsitlus oli pigem omane modernsele viiulikoolile, kuigi esimeses osas jäi kohe kõrva aria impro­visatsiooniline fraseerimine ja hea tunnetusega dissoneerivad harmooniad. Kolm interpreeti mängisid kammerlaval kinnises ringis näoga üksteise poole. Publik istus kammerlava ümber. Selline mängijate asetus võimaldas trio oma­vahelisest muusikalisest suhtlusest rohkem osa saada. Muusikud mängisid justkui iseenda rõõmuks ja nautisid oma­vahelist kammerlikku mängulist suhtlust kui kõrgeimat sõprusvormi ning minu kiskus see nakatav rõõm publiku hulgas istujana kaasa.

Festivalil „Commute“ oli kompositsioonitudengite kunstivorme ühendavate tööde kõrval fenomenaalne kogeda Fausto Romitelli ja Paolo Pachini audiovisuaalse video-ooperi „An Index of Metals“ Eesti esiettekannet, just teose 2003. aastal esimest korda ette kandnud Ictus Ensemble’iga. See ansambel valdab Romitelli muusikat kui emakeelt! Teose „An Index of Metals“ esitus on unenäoline, väga kaasahaarav teekond, mille kirjeldamiseks on raske sõnu leida. Seda elavas ettekandes kogedes sain senisest veelgi rohkem kinnitust, et Romitelli helikeel on peale spektralistide saanud palju mõjutusi muu hulgas ka alternatiivse või eksperimentaalsema muusika kitarriefektidest (seosed tekkisid nii progeroki kui ka Sonic Youthi kitarri­saundidega). Vokaali väljendusampluaa on selles teoses samuti hunnitult lai ning meenutab kohati klassikalist ooperi­häält, kohati David Bowiet või isegi varase Nick Cave’i väljenduslaadi. Solistina astus üles Donatienne Michel-Dansac, kes on paljude märkimisväärsete nüüdismuusikateoste esmaesitaja.

Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle muusikalavastus „söövitab.tuhk“ on kunstivormide vaimustav sümbioos. Fotol Iris Oja ja Kärt Tõnisson.

Rene Jakobson

Eesti muusika päevade pealkiri „Teisiti“ pani mind ootama kontserdi tavaformaadist kõrvalekaldumist või rohkem katsetusi. Paradoksaalselt hakkasin asjade teisiti nägemise ootuses veelgi rohkem märkama enamiku kontsertide traditsioonilist akadeemilisust. Ometi hiilgasid eranditult kõik minu nähtud ja kuuldud EMPi kontserdid põneva kava ja hingeminevate esitustega. Näiteks oli Eesti Filharmoonia Kammerkoori (dirigent Lodewijk van der Ree) ja akordionist Momir Novakovići kontsert kolme väga erilise kooriteose esiettekande ja akordioni sooloteoste huvitav vaheldusrikas kombinatsioon. Sel kontserdil jäi minu hinge kõige mõjuvamalt helisema Arash Yazdani teose „Hurreh“ väga energiaküllane ja jõuline esitus. Kuigi on kasutatud pärsiakeelseid tekste, mõjus teose alguse ülemhelirohke koorifaktuur isegi instrumentaalselt. EFK hoidis Lodewijk van der Ree juhatamisel teoses lõpuni pingestatust ja teravdatud tähelepanu. „Hurreh“ on ääretult omanäoline kompositsioon ja sai kandva esituse.

EMPi ERSO kontserdi tähtteos oli minu meelest Rasmus Puuri mahukas viiulikontsert, mida dirigeeris Kaspar Mänd ja kus astus solistina üles värske Carl Nielseni konkursi laureaat Hans Christian Aavik. Selle teose ettekandes avaldas muljet orkestri ühtne musitseerimine, avar kõla teose kulminatsioonides, dünaamilised kontrastid, pingestatus, solisti virtuoossus ja muinasjutuvestjalik oskus ennast kuulama panna. Kogu viiuli­kontserdi vältel on kuulda väga leidlikku orkestri- ja solistimaterjali ning nii tämbrite kõrvutamist kui ka vastandamist. Helena Tulve teose „Mäena vaikin ma paljust“ ja Tõnis Kaumanni „Inglite linna“ järjestikku kuulamine ERSO kontserdil oli minu arvates läbi aegade üks karjuvamaid kontraste, kuid pani jälle mõtlema, kui väärtuslikult mitmetahuline on eesti helilooming.

Mõistagi sai Eesti muusika päevadel kuulda ka vägagi eristuva kõla­pildiga koosseise. Eesti-rootsi kvarteti The Bright Future Ensemble kontserdil ning Tatjana Kozlova-Johannese ja Liis Kolle muusikalavastuses „söövitab.tuhk“ oli väga huvitav instrumendikooslus (lavastuses hääl, flööt, elektroonika, elektri­kitarr, spinett, klavikord ja heliobjektid). Lavastuse sünge meeleolu tõmbas mu kaasa juba avahetkedel, kuid tegu oli ka eri kunstivormide vaimustava sümbioosiga: kokku oli pandud aeglane, suitsuvinelaadses dünaamilises liikumises heljuv koreograafia, valgus, kostüümid ja Kozlova muusika. See on üks teostest, kus Tatjana Kozlova-Johannese muusika vahendab emotsioone kohati väga nappide vahenditega. Arvo Pärdi keskuses toimunud The Bright Future Ensemble’i kontserdil moodustus varajasest muusikast ja nüüdismuusikast huvitav tervik. Ansambel ühendab klavessiini ja plokkflöödid ehk varajase muusika pillid kandle, elektroonika, süntesaatori ja tereminiga. Esiettekandele tulnud Helena Tulve teoses „Was It Light?“ ehk „Oli see valgus?“ on helilooja võluvalt kombineerinud laiendatud tehnikaid süntesaatori ja elektrooniliste helidega. Silmad kinni kuulates ei saa üldse aru, mis pillid selliseid helikooslusi tekitavad, ning kohati oli tunne, et pind lööb jalge all kõikuma. Teose aeglane kulg ja värvikalt kombineeritud kõlapalett suunab küll mõtlema valguse olemuse üle, kuid vahest teeb siin märkamatult oma töö kavalehel võtmeks antud Theodore Roethke luule.

Tallinna Kammerorkestri kontserdil Andres Kaljuste dirigeerimisel viis Madli-Marje Gildemanni teos „Transpiration“ ehk „Transpiratsioon“ huvitavasse atmosfäärilisse maailma. Kohati elektrooniliselt ambient’liku loodushääli meenutava kõlamaastiku tegi põnevaks ka eemaldumine tempereeritud häälestusest ja orkestrimängijate hääle kasutamine.

Aprillis kõlas palju eesti heliloojate teoste esiettekandeid ning mitte ainult Eesti muusika päevadel ja festivalil „Commute“, vaid ka näiteks Flandria Sümfooniaorkester tõi Eestis esimest korda ettekandele Ülo Kriguli tormitseva teose „Proteus Pulse“. ERSO ja Olari Elts esitasid Tõnu Kõrvitsa teose „Nocturanus“, kus kõlapildi teevad huvitavaks keelpilliorkester ja üüratu gongiarsenal (Madis Metsamart ja Vambola Krigul), mida on vaheldusrikkalt kombineeritud elektroonikaga. Helena Tulve autorikontsert „Tundmatuis vetes“ oli muljetavaldav. See oli teoste valiku mõttes väga terviklik kontsert ja esitus, kus muusikaline materjal oli kõikides teostes väga mõtestatult ja oskuslikult balansseeritud ning ühendatud. Näiteks palju muu hulgas tõusis teoses „In Silence“ ehk „Vaikuses“ mõnikord reljeefselt esile inglissarv (Riivo Kallasmaa, Vox Clamantis, Jaan-Eik Tulve) ja mõnikord sulandus märkamatult kooritämbrisse, tekitades kohati illusiooni, nagu oleks hääle­tämber hoopis teistsugune või mängiks ka instrument sõnu. Eriti jäi meelde teose „Vaikuses“ lummavalt meditatiivne lõpp. Samuti paelus teoses „Tundmatuis vetes“ tšellosolisti Leho Karini ja Tallinna Kammerorkestri kompleksne ja värelev kõlapalett.

Mulle meeldib tohutult, et katsetatakse eri kontserdiformaatidega, nagu ERSO „Audiospaa“ ja Eesti Kontserdi öökontsert. Tavaformaadist kõrvalekaldumisega luuakse juba iseenesest eriline õhkkond, kuid võib-olla toob see saali ka neid, kes muidu traditsioonilistele õhtul kell seitse algavatele kontsertidele ei jõua, soovi või malda.

Üüratu kontrast on nautida Tallinnas pärast koroona taandumist toretsevalt pulbitsevat muusikaelu ja jälgida uudiseid – need moodustavad teadvuses mõeldamatu vastuolu. Ometi on muusika just sellisel ajal väga oluline, et hoida vaim värske ja helge. Ka Yazdani teos „Hurreh“ on laul selleks puhuks, kui ollakse täiesti jõuetu, aga laulma peab ikkagi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht