Kontserdipeegel
Vastupanu Itaalia moodi Sarja „URR – 10 aastat vastupanu” avakontsert: ansambel U: koosseisus Tarmo Johannes (flööt), Helena Tuuling (klarnet), Merje Roomere (viiul), Levi-Danel Mägila (tšello), Taavi Kerikmäe (klaver) ja Vambola Krigul (löökpillid) 19. II Eesti Raadio 1. stuudios. Ansambel U: rõõmustab eesti kontserdipublikut uute nüüdismuusika elamustega juba kümnendat aastat. Selle tähtpäeva puhul ongi sündimas kontserdisari „URR – 10 aastat vastupanu”, mille raames antakse aasta jooksul neli kontserti koostöös Klassikaraadio ja Rahvusringhäälinguga. Millele või kellele osutab U: vastupanu? Sarja intrigeeriva pealkirja seletas pianist Taavi Kerikmäe väga efektselt: U: osutab vastupanu kergema vastupanu teed minemisele. Ansamblit on aastate jooksul saatnud õilis eesmärk esitada teoseid, mida kuuldakse harva või Eestis esmakordselt ning mis sageli eeldavad kaelamurdvaid interpretatsioonilisi oskusi. Kontserdisarja jooksul võtab U: järjest ette eri maade nüüdismuusika. Sarja avakontserdil Eesti Raadio 1. stuudios oli rambivalguses Itaalia ja kõlasid nelja itaalia nüüdishelilooja teosed: Niccolò Castiglioni „Troobid” („Tropi”), Sylvano Bussotti „Tundlikult” („Sensitivo”), Salvatore Sciarrino „Pööratud ruum” („Lo spazio inverso) ja Franco Donatoni „Arpedžo” („Arpège”). Kava oli hästi läbi mõeldud ja meeldivalt mitmekülgne. Tõepoolest, U:-le iseloomulikult ei puudunud ka Eesti esiettekanded. Huvitaval kombel olid meie kontserdipublikule uudiseks just kõige varasemad, Castigloni ja Bussotti teosed. Ehkki kõiki nelja heliloojat seob päritolumaa, sai kuulda väga mitmepalgelisi muusikalisi väljendusvahendeid: vastandusid jõuline ja pehme, virtuoosselt liikuv ja peaaegu liikumatu, rangelt kirja pandud ja improvisatsiooniline. Mõne helilooja puhul seda kõike ühe teose piires.
Castiglioni teoses „Troobid” vaheldusid virtuoossed atonaalsed lõigud õhuliste seisvate kooskõladega, ent kiiresti vahelduvad, mosaiigina komponeeritud karaktervariatsioonid ei jätnud kordagi kaootilist üldmuljet. Esituses oli iga afekt täielikult kontrolli all, ülikiired atonaalsed passaažid ei mõjunud kunagi närvilisena ja dünaamikamängud olid täielikult tasakaalus.
Kontserdi eredamaid hetki pakkus Bussotti „Tundlikult” keelpillimängijale. Teost sai kuulda tervelt kolme „autori” ettekandel, s.t ühte graafilist nooditeksti interpreteerisid järjestikku Roomere viiulil, Kerikmäe klaverikeeltel ja Mägila tšellol. Kuna siin oli tegu graafilise partituuriga, kus interpreet mängib teose valmimisel vähemalt sama olulist rolli kui helilooja ning iga tõlgendus on kordumatu, oli äärmiselt huvitav jälgida ühe teose lõplikku „valmimist” otse laval. Teos näitas meistri suhet oma pilliga ja selle lõputuid käsitlemisvõimalusi. Roomere nägemus oli pigem eklektiline ja äärmuslikke kõlaefekte taotlev; Kerikmäe otsis klaveri raami ja keeli kasutades samuti mitmesuguseid kõlavõimalusi, kuid üldmulje jäi pigem tagasihoidlikumalt sujuv; Mägila leidis lausa asjakohaselt sensitiivsemaid lähenemisviise, nt õrnalt pillikeret silitades.
Kui Sciarrino „Pööratud ruumi” valdavalt õrn ja pehme kõlapilt mõjus kontserdil omamoodi vaikushetkena, siis Donatoni pulseeriva rütmikaga „Arpedžo” jõulise ja efektse lõppakordina.
Ansambli U: puhul hakkab kohe silma hasart, millega nad teose kallale asuvad. Kuna nende esmane siht on avastada ja seda avastamisrõõmu teistega jagada, säilib nende mängus pidev värskus ja ehe nauding. Ansambli repertuaarivalik, mis kaldub sageli ekstreemsustesse, ei lase ka muusikuil endil tunda end liialt mugavalt. Iga mängija on siiski oma instrumendil meister, mistõttu kõik töötab suurepäraselt jätkuvate õnnestumiste kasuks. Kohati tundus kontserdil siiski puudu olevat itaalialikust särast, seda tõenäoliselt liigse kalkuleerituse tõttu. Kuulajana tundsin aga erilist rõõmu ansambli ühtsusest, üksteist arvestavast kompaktsest kõlast ja energiast. Kuna ansambel januneb uusi avastusi, köidab ta jätkuvalt ka publiku tähelepanu.
Maris Pajuste
Ring peale Eesti jazziloole
„Eesti jazzi antoloogia”: solistid ja Estonian Dream Big Band 21. II Estonia kontserdisaalis.
Kas juhuslikult või mitte, kuid igatahes sobis bigbändiprojekti „Eesti jazzi antoloogia” ajastamine vabariigi 95. sünnipäeva (ning peatselt saabuva priiuse põlistamise päeva) kanti suurepäraselt – patriootilis-pateetiliste tagasi- ja edasivaadete hulka liigitub ka Eesti jazziajaloo ringvaade, alustades päris algusest, 1920. aastatest ja jõudes välja tänapäeva. Eks meie jazzi lugu peegelda ju kogu riigi käekäiku XX sajandi keeristes – aegadest, kus jazz kui mandunud lääne leiutis oli keelatud või vähemalt tugevasti taunitav nähtus, kuni vaba Eestini, kus jazziharidus on paremal järjel kui ei kunagi varem ja mühinal peale kasvav noorsugu lubab oletada, et jazziloo säravamad peatükid alles ootavad kirjutamist.
Raske on leida üles jazzi, nagu seda tänapäeval võiks mõista, tuntud lööklauludest nagu „Puhkuse veedame kõik Viljandis” või „Paula, sul on poisipea”, kuid Siim Aimla ja Raul Sööt – enamasti just nemad olid kirjutanud enamiku bigbändiseadetest – on siiski niivõrd head arranžeerijad, et on suutnud tõepoolest tuntud ja rahva seas armastatud lauludele, just sellele osale, mida nõukogude ajal nimetati estraadi- ja levimuusikaks, anda täiesti uue kuue. Solistide valikus jättis lisaks Airi Allveele ja Hedvig Hansonile soliidse mulje ka Viljandi kultuuriakadeemias õppiv Kristjan Ilumäe, kellest vähemalt mina ei olnud varem miskit kuulnud. Arvestades meesjazzvokalistide põuda, on uusi talente just selles vallas hädasti vaja. Mis naisjazzlauljatesse puutub, siis Hedvig Hanson on lati muidugi hirmkõrgele kergitanud – ikka ja jälle rõõmustab näha pakatava enesekindlusega artisti, kes on tõepoolest lavale sündinud.
Küll aga oli mõnevõrra küsitav kava kokkupaneku loogika: kui kontserdi esimeses osas keskenduti nii-öelda vanemale eesti jazzile, sealhulgas jazzile embrüonaalses seisundis, ning teises osas käsitleti värskemaid suundumusi, siis tänapäeva helinäiteid oleks võinud olla proportsionaalselt rohkem ja erinevaid. Muidugi, eks antoloogia olegi ju olemuselt valikkogu ja kõik antoloogiad on ikkagi oma koostajate nägu, mitte objektiivne läbilõige valdkonnast.
Värskemaid suundumusi esindasid autorite poole pealt näiteks Jaak Sooäär, Tiit Paulus ja Meelis Vind ning päris uut muusikat kuulis kontserdi lõpus, kui kõlas Kristjan Randalu „Esmahetked”, millele on sõnalise vormi andnud Maian Kärmas. Põnev oli ka Olav Ehala kõigile teada-tuntud palade jazzilik tõlgendus. Meeldejäävalt soleeris Raivo Tafenau omaenda pala „Värvikontrastid” („Contrasting Colors”) orkestriseade ettekandel.
Projekti ellukutsuja Siim Aimla nentis seoses „Eesti jazzi antoloogiaga” ka ise, et väga palju väärt materjali pidi jääma kõrvale ajaliste piirangute tõttu, kuid kindlasti on tulevikus plaanis teha veel seesuguseid kontserte. Seda enam, et Estonian Dream Big Band astub üles harva, viimati mäletatavasti „Jõulujazzil” koos esimese suurusjärgu tähe Kurt Ellingiga. „On selge, et see koosseis peaks rohkem kontserte andma, ent see oleks võimalik muidugi ainult siis, kui orkester palgaliseks muuta. Praegusel kultuurivaenuliku poliitika ajastul tundub see mõte küll utoopiana,” mainis Aimla lühikeses kommentaaris pärast Tallinna kontserti.
Ivo Heinloo
Umamoodu
CD UMA ja Iris Oja „Peidus pool”. © UMAMUSIC 2013. Plaadi „Peidus pool” esitluskontsert „Talvejazzil” 23. II Kumu auditooriumis.
Robert Jürjendali (kitarr, elektroonika) ja Aleksei Saksa (trompet, corno da caccia) ansamblit UMA on „Talvejazzi” reklaamlehel iseloomustatud küll kui ambient-duot, ent nende muusika näib laiemalt piirnevat ka jazzi ja postmodernse minimalismiga. UMA verivärske plaat „Peidus pool”, mis valmis koostöös laulja Iris Ojaga, lisab sellele stiilispektrile veel uuegi dimensiooni, mida tänu Anzori Barkalaja tekstidele ja kargele meloodiajoonisele võiks iseloomustada kui poeetilis-filosoofilist melodismi.
Niisugune määratlus kõlab ehk mõnevõrra kohmakalt, kuid kindlasti tuleb nõustuda „Talvejazzi” tutvustusega, et „Peidus poole” laulud kutsuvad kuulajat argisusest kõrgemale lendama ja inimsuhete sügavamaid tagamaid avama. Kuivõrd tõusevad UMA ja Iris Oja muusikas esile igatsus, ootus, Barkalaja tekstide sõnumlikkus, avarus ja kõlailu, eks see sõltu ilmselt iga kuulaja emotsionaalsest ja vaimsest eelhäälestusest ja vastuvõtuvõimest. Kõik eeltoodud kvaliteedid on UMA ja Iris Oja helindites kahtlemata olemas – ja sugugi mitte „peidus poolel”.
Kõnealuse albumi kõik üksteist lugu tulid ettekandele ka Kumu auditooriumis. Plaadil on enamiku kompositsioonide autoriteks märgitud Jürjendal-Saks-Oja, kuid kuulda saab ka kolme n-ö soolonumbrit: Aleksei Saksa „Pilgupüüd ja …”, Iris Oja „Ristirada” ja Robert Jürjendali „Päev vaikselt seab”. Kui kõlanud muusikat kontserdimulje põhjal kõige üldisemalt ja laiemas plaanis iseloomustada, siis oleks esmaseks märksõnaks ehk „elektrooniliste kõlaväljade avarus”. Iga loo puhul joonistus välja ka detailsem „isikukirjeldus”, millest kujunes umbes niisugune karakterite galerii: folkloorsete sugemetega melodism, motiivikordustel põhinev minimalism, perkussiivne sonoristika, askeetlik lakoonilisus, elektrooniline müstitsism ja jazzilik ballaadlikkus. Ning mõistagi nende kombinatsioonid mitmesugustes variantides. Kontserdil tutvustas paari loo kontseptsiooni oma lühikeses, ent pisut filosofeerivas sõnavõtus ka kõikide nende laulutekstide autor Anzori Barkalaja. Jäägu siiski iga kuulaja enda otsustada, kas ta mingit „muusikalist seletuskirja” üldse vajab ning kuivõrd räägivad muusika ja sõnad enda eest kontserdil ise.
UMA ja Iris Oja esinemise haarav, hästi värvikas kõlapalett ja lugude arranžeering oleks muidugi mõeldamatu ilma live-elektroonika kasutamiseta. See avab laval omamoodi väikese stuudio võimalused – looper näiteks võimaldab muusikalist materjali järjestikuste kõlakorrustena sisse mängida. Nagu nüüd kontserdil kuulda sai, toimib see efekt eriti väljendusrikkalt kitarril minimalistlikult korduvate kujunditega mängides ja neid kohakuti seades (näiteks loos „Pärastlõuna”). Plaadil muidugi ka, ainult et stuudiosalvestise puhul on see ju enesestmõistetav.
Robert Jürjendali kõrval kujundas live-elektroonilist tekstuuri meisterlikult ka Aleksei Saks nii trompetil kui jahisarvel (corno da caccia). Et elektrikitarride ja vaskpillide tämbrid sobivad omavahel kokku väga hästi, pole mingi uudis. Jürjendali ja Saksa koosmängu teeb siiski eriliseks see kõlaline komplementaarsus, vastastikune tämbriline täiendamine erinevates registrites. Seda võis kogeda nii kontserti kui plaati kuulates.
Mis puutub Iris Oja vokaali, siis juba kontserdil oli huvitav tõdeda, et meil särava kammerlauljana tuntud metsosopranil on avanemas ka jazzilik häälediapasoon. Ning stuudiovõimalused teevad tema vokaali plaadil veelgi kõlarikkamaks.
Peab tunnustavalt märkima, et „Peidus poole” muusika kõlab võrdselt hästi ja stiililises mõttes terviklikult nii kontserdil kui plaadisalvestisena. Peaaegu võrdselt, kuna Tammo Sumera helirežii rõhutab albumil ehk rohkem helipildi kõlalist sügavust ja kõlaruumi avarust-avatust. Igatahes on see kuulajalt süvenemist eeldav muusika, kus on küll kõrgelennulist kunstilist ambitsiooni, ent õnneks mitte liigpretensioonikat komplitseeritust.
Igor Garšnek
Värsked artiklid
Uudised
Leia veel huvitavat lugemist
