Kontserdipeegel: Uudne kuldne klassika

ARDO VÄSTRIK

„Kuldne klassika”: Tallinna Kammerorkester, solist Martin Kuuskmann (fagott), dirigent Risto Joost 4. X Estonia kontserdisaalis.

Juba mitmendat hooaega vältab Eesti Kontserdi sari „Kuldne klassika”. Ühelt poolt kutsub see kuulajaid, kes ootavad midagi traditsioonilist – pealkiri viitab ju millelegi tuntule (ühtlasi ka turvalisele, võib-olla ka igavale?). Millegi uue ja ebatavalise otsijale on see vastupidi peletav ega tekita üldse huvi. Selline sildistamine on ka loomulik, sest raske on ju kõiki soove rahuldada. Kuid vahel võib see ka eksitada, vähemalt viimatine Tallinna Kammerorkestri (TKO) kontsert peadirigent Risto Joosti juhatusel tõestas, et midagi kuldset ja klassikalist võib olla ka ebatraditsiooniline ja uudne. Vähemalt Eesti muusikamaastikul.
Kontserti alustati Carl Philipp Emmanuel Bachi sümfooniaga Es-duur Wq. 179, mis haaras kohe väga huvitava muusikalise sisuga, kuid samavõrra intrigeeris ka esituslik külg. Arvan, et ei eksi väga, kui ütlen üldistavalt, et TKO põhirepertuaaris ei ole Carl Philippi nimi just väga tihedalt esindatud. Kuigi tema kümme sümfooniat on tegelikult just see repertuaar, mida võiks esitada üks kammerorkester. See nõuab ka seesugust reageerimiskiirust ja aktiivsust, mida on pakkuda ühel väikesel kollektiivil.
Võib vist tõdeda, et oma kõlataotluse ja artikulatsiooni poolest on orkester liikunud järjest nii-öelda barok­likuma väljenduse suunas. Võib ju fantaseerida, et selles vallas veel omanäolisemate lahenduste saavutamisel aitaksid kaasa esialgu soolkeeled ning vanemat tüüpi poogen, seejärel ka veidi teistsuguste pingetega instrument, mis pakub hoopis teistsuguseid kõlavariante. Kuid siit jääbki vaid samm edasi kollektiivini, millel eesliiteks „barokk”. Siinjuures ongi väga põnev jälgida, kuhu TKO on suundumas. Ühest küljest olekski barokkorkestri perspektiiv väga põnev. Teiselt poolt tekib väike hirm, mis saab tänapäeva ja romantilise muusika hinnatud esitajast (sest ka nendes valdkondades on pakutud väga kõrget taset). Tegelikult on mitmesuunaline areng ilmselt iseloomulik tänasele maailmale, kus spetsialiseerumist saavad endale lubada vähesed ja spetsialisti määratlus tähendabki väga erinevate oskuste kogumit.
Täpselt samasugused mõtted tulid tagasi, kui kuulasin õhtu viimase teosena ettekandel olnud Joseph Haydni sümfooniat nr 59 A-duur alapealkirjaga „Tulesümfoonia”. Samuti vähe tuntud nagu kontserdi avalugu ning samasuguste äkiliste meeleolukontrastide ja ekstreemsete dünaamiliste üleminekutega. Suurepärase etteaste tegid finaalis metsasarved, mõnevõrra üllatavam oli aga orkestri üldine tasakaal. Ma ei tea, kas see oli taotluslik või konkreetsetest teostest tingitud, kuid üldjuhul väga särav ja väljapaistev esimese viiulirühm oli seekord kõlaliselt teiste häältega võrdsem, mistõttu oleksin kohati soovinud meloodiahäält rohkem kuulda.
Kontserdi teine kangelane – tegelikult on solist muidugi alati eristaatuses – oli fagotivirtuoos Martin Kuuskmann, kelle esituses sai kuulata lausa kahte fagotikontserti. Mingis mõttes esindasid need küll sarnast väljenduslaadi, sest nii Johann Nepomuk Hummeli (1778–1837) kui ka Wolfgang Amadeus Mozarti (1751–1791) eluaastate vahe on suhteliselt väike. Hummeli F-duur kontserti, mille solistipartii on Mozarti B-duur kontserdi omast virtuooslikum, peetakse lausa keerukaimaks klassitsismiajastu fagotikontserdiks, ent Mozarti teos on Hummeli omast muusikaliselt kindlasti sisukam (kui neid just niimoodi kõrvuti kuulata). Kuuskmann valdas oskuslikult mõlemat, näidates suurepärast tehnilist virtuoossust, kuid tema puhul ei saa üle ega ümber sellel pillil saavutatavast laulvusest. Mõnevõrra oli isegi kahju, et solistile „antud” lood olid suhteliselt sarnased. Pigem on Kuuskmann ju teada-tuntud interpreet, kelle mängu silmas pidades on fagotiteoseid kirjutanud paljud nüüdisheliloojad. Mõneti kompensatsioonina kõlas lisapalana paljudele siinsetele kuulajatele möödunud laulupeost tuttav ja verivärske soolofagoti seade saanud Tõnu Kõrvitsa „Puudutus”. Kuuldavasti saab kõiki neid lugusid peatselt kuulata ka plaadilt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht