Kontsert konservikarbis

Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile.

ÄLI-ANN KLOOREN

ERSO sarja „Maestro“ IV kontsert „Elts ja Pärt“ 7. V, ERSO TV veebikontsert. Solistid Marcel Johannes Kits (tšello) ja Maarit Gerretz-Traksmann (klaver), ERSO ansambel (Mari-Liis Vind – flööt, Guido Gualandi – oboe, José Carlos Domínguez Almela – klarnet, Ye Pan – metsasarv, Erki Möller – trompet, Andres Kontus – tromboon, Arvo Leibur – viiul, Rain Vilu – vioola, Jana Peäske – klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts.

Pandeemia, COVID-19, koroona, mask, uus normaalsus – need on sõnad ja väljendid, mida tahaksin unustada ning mitte iial enam neid üheski tekstis kasutada. Kahjuks ei saa aga neist kuidagi üle ega ümber ja nad tuletavad end meelde igal sammul, kas või muusikakriitiku eluski. Kui siiani oli selle ameti juures kaks tähtsat kriteeriumi teadmised ja ladus kirjutamisoskus, siis nüüd on lisandunud igasuguseid uusi tegureid, näiteks koduse helitehnika tase, elamistingimused, pereliikmete ning koduloomade arv ja vanus jne. Samuti on kontserdipublik täielikult kaameramehe eelistuste vallas: sel ajal kui võib-olla soovid jälgida dirigenti, näidatakse sulle hoopis viiuldajat, või vastupidi. Lõppkokkuvõttes on kontserdiülekanne alati nagu üks konserv – söödav, aga mitte sama, mis värskelt lauale toodud toit.

Eespool kirjutatuga ei väljendanud ma muud kui kurbust, et jälle tuleb arvustada üht veebikontserti. Eriti nukraks läks meel kontserdijärgsel päeval, laupäeva hommikul, kui olin sunnitud külastama kaubanduskeskust. Nimelt otsustas sellel hommikul lõpetada töö mu lapse nutitelefon, aga selleta tänapäeval ju elu maa peal ei ole ning oli vaja tormata lähimasse telefoni­parandusse. See juhtus olema Rocca al Mare keskuses, mille parkla oli viimse kohani autosid ning keskus rahvast pungil. Selle vaatepildi kõrval meenusid veebruaris toimunud kontserdid, kus olid piinliku täpsusega täidetud kõik piiranguteaegsed nõuded – inimesed üksteisest vahemaad pidamas, maskid ees, sisenemised ja väljumised organiseeritud. Peale selle on nüüdseks tõenäoliselt juba enamik eeldatavatest kontserdikülastajatest vaktsineeritud – jäävad nad ju suures osas sellesse vanusegruppi või esindavad ameteid (näiteks õpetajad), kes on kaitsesüstid saanud. Kas keegi üldse süveneb sellesse, kus ja kuidas COVID-19 levib ja miks kultuuri(inimesi) niimoodi karistatakse? Paraku ei ole selline käitumine omane ainult Eestile, sama on näha ka soomlaste juures, kus arutati kaua, kas karaokebaaride sulgemine on seaduslik, ooperimaja puhul ei tekkinud seda küsimust hetkekski.

Milline lausa legendaarsete hulka kuuluva „Pro et contra“ esitus – ja teha seda ilma publikuta, tänutäheks vaid orkestrikaaslaste hõre aplaus! Solist Marcel Johannes Kits.

Videokaader

Nüüd aga siis reedeõhtuse ERSO kontserdi juurde, kus Arvo Pärdi looming vaheldus Johann Sebastian Bachi, Anton Weberni ja Henry Purcelli muusikaga. Tahtmata kellelegi ülekohut teha, väidan, et Eestis on praegu kaks dirigenti – Tõnu Kaljuste ja Olari Elts –, kelle kontserdikavad tõusevad leidlikkuse ja läbimõelduse poolest eriliselt esile. Ka see Eltsi kokku pandud kava tekitas juba enne kuulamist vastupandamatut isu, justkui oleks lugenud gurmeerestorani menüüd. Mida muud kui gurmee ongi Eesti kontserdielus harva kõlav Weberni muusika, aga ka Pärdi varajane looming, nn kollaažid. Webern on muusikaajaloos kummalise saatusega helilooja: ta on XX sajandi teise poole heliloomingu tugevamaid mõjutajaid, võib-olla rohkemgi kui tema kaaslased Uuest Viini kool­konnast, ometi ei kõla tema muusika kontserdikavades kuigi sageli. Sel võib olla mitmeid põhjusi: lühikesed, äärmiselt kontsentreeritud teosed vajavad ettekandeks suuri või ebatavalisi pillikoosseise, samuti ei ole suurem osa publikust peaaegu sada aastat hiljemgi sellise muusikaga tõenäoliselt ikka veel harjunud. Seetõttu on eriti tore, et ERSO kavas kõlas lausa kaks Weberni teost, neist üks küll Bachi seade.

Pärdi puhul ollakse harjunud rääkima tema kahest täiesti erinevast loomingu­perioodist – üks avangardistlik ja teine heakõlaline tintinnabuli-periood. Järjest enam on aga uurijad leidnud kahe perioodi teoste vahel sarnaseid jooni. Jah, need kõlavad täiesti erinevalt, kuid võtted, mida Pärt kasutab mõlema perioodi loomeprotsessis, on suhteliselt sarnased ning helilooja isegi on tunnistanud oma kollaažide mõju tintinnabuli-stiili tekkele. See ei jäänud märkamata ka ERSO kontserdil, kus kõlasid Pärdi mõlema loomeperioodi teosed.

Kuigi õhtu raskuspunkt asetses Pärdi teostel, olid kõik ülejäänud palad nendega tihedalt seotud. Mõne seose avastasin juba kava lugedes, teised jõudsid mu teadvusse aga muusikat kuulates – justkui mõnes heas filmis, kus eri liinid lõpuks kokku jooksevad. Esmapilgul oli selge, et algul kõlanud teoseid – Bachi „Kuuehäälne fuuga“ (II ritšerkaar) kogumikust „Muusikaline ohver“ Weberni seades ja Pärdi „Kollaaž teemal B-A-C-H“ – ühendas toetumine muusikaajaloo suurkujule, aga mitte ainult. Ka selles, kuidas Webern ja Pärt on Bachi muusikat kasutanud ja töödelnud, on paljugi ühist: kontsentreeritud muusikaline materjal, suur detailitäpsus, kõlavärvide osatähtsus. Teine kontserti läbiv joon oli sõna ja tekst. Purcelli Dido lamendis ooperist „Dido ja Aeneas“ (sdn Leopold Stokowski) on seos sõnaga selge – tegemist on ju ooperiaaria seadega orkestrile. Samuti lähtub sõnast Dido lamendile järgnenud Pärdi „Lamentate“ sooloklaverile ja orkestrile, kus helilooja on kasutanud instrumentaalmuusika loomisel vaimulikke tekste – keskaegset sekventsi „Dies irae“ ja tropaari ortodoksi palveraamatust. Pärdile omaselt lähtub muusika täpselt tekstist – sõnade silpide arvust, kirjavahemärkidest, aga ka tähendusest. Teose mõistmist abistas ekraanil jooksnud tekst ja tahtmise korral võis seda endamisi kaasa laulda – süllaabiliselt muusikasse valatuna ei olnud see raske. Lummavalt mõjusid Marrit Gerretz-Traksmanni klaveri soololõigud. Tehniliselt on need kerged, samade nootide eri kombinatsioonid, kuid vajavad seda enam väga hingestatud interpretatsiooni, mis Gerretz-Traksmanni mängus esile tõusis. Hoopis üllatavam sõna ja muusika seos ilmnes Pärdi tšellokontserdis „Pro et contra“. Ei oskagi öelda, kas ei ole ma seda varasemate ettekannete puhul märganud või oli põhjus Marcel Johannes Kitse isikupärases esituses, aga sel korral jäi mulje justkui rääkivast tšellost – otsekui oleks pillilt kõlanud tekst, ainult et keeles, millest ei saa aru.

Kui nüüd tulla tagasi veebikontserdi formaadi juurde, siis kõige enam kannatasid selle tõttu minu arvates Weberni Bachi seade ja Pärdi „Pro et contra“. Weberni töötlus on üles ehitatud kõlavärvidele ja elavas ettekandes oleks see kindlasti olnud palju mõjuvam, veebis jättis natuke rabeda ja lünkliku mulje. Samuti hakkas häirima operaatoritöö, kusjuures operaatoril ei olnud selles mingit süüd – salvestis ja montaaž olid tehtud väga kõrgel tasemel. Lihtsalt, äkki tundsin ahistust, et ei saa ise otsustada, mida jälgida: motiivid kõlasid kiiresti vahelduvatelt pillidelt või pillirühmadelt, millega operaator püüdis sammu pidada, aga alati ei olnudki see võimalik. Teine kaotaja oli „Pro et contra“. Tšello on nii värvikas pill, et veebi vahendusel ei saa mitte kuidagi kõiki selle instrumendi kõlanüansse edasi anda. Samuti hakkas kohutavalt kurb Marcel Johannes Kitse pärast. Milline lausa legendaarsete hulka kuuluva teose esitus – ja teha seda ilma publikuta, tänutäheks vaid orkestrikaaslaste hõre aplaus! Ma väga loodan, et kui kunagi avaneb kaubanduskeskuste ja jõusaalide kõrval ka kontserdisaalidel võimalus inimesi vastu võtta, siis tuleb terve see kontsert kordusettekandele, seekord juba publikuga saalis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht