Koorielu köögipool suure muusika kõrgliigas

Esper Linnamägi: „Kui tahta Eestis tegutseda klassikalise muusika valdkonnas, siis mulle on EFK valikuna ideaalne.“

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) on kahtlusteta üks rahvusvaheliselt tuntumaid Eesti muusikakollektiive ning ühtlasi ka meie koorikunsti hinnatuim esinduskogu. EFK on küll koor, aga mitte lihtsalt üks kaunilt kõlav anonüümne instrument, vaid meisterlik tervik, mille loovad huvitavad ja erilised lauljad, dirigendid ning taustajõud. Fanaatiliste paleuslaste unistusest sündinud EFK on nelja aastakümne jooksul jõudnud maailmas professionaalse helikunsti tipptegijate hulka. Sel teekonnal on koori kunstiliselt juhtinud asutaja Tõnu Kaljuste, Paul Hillier, Daniel Reuss ja Kaspars Putniņš ning inspireerinud suured loojad Veljo Tormis, Arvo Pärt, Erkki-Sven Tüür, Tõnu Kõrvits ja paljud teised. Tänu heliloojatele, interpreetidele ning publikule kogu maailmas on koori 40 aastat täidetud loendamatute eredate sündmustega, salve on saanud ligemale 80 plaati ning rohkelt raadioülesvõtteid. Pean rõhutama, et nende uhkete saavutuste taga peitub peale kunstilise kaadri ka korralduslik vägi, milleta jääks see ilu ilmselt sündimata. Sestap otsustasin, et huvitav vestluspartner oleks EFK tegevjuht Esper Linnamägi, kes on veerand­sajandi jooksul töötanud kooris laulja, produtsendi ja ka tegevjuhi ametis. Mind huvitas, millised mõtted, meenutused, rõõmud ja mured mõlguvad meeles koorielu köögipoolelt.

Alustasite oma muusikalist teekonda klassikalise laulu stuudiumiga. Miks ja kuidas pöördusite kultuurikorralduse alale? Kas tegevmuusiku perspektiiv ei pakkunud piisavat pinget või ammendas end midagi muusikas eneses? Ehk olid hoopis muud põnevad põhjused?

Põhjuseid oli mitmeid. Kui tagasi vaadata, siis on korralduslik pool klassikalise muusika vallas mind alati huvitanud. Teistpidi, töö ja tegevus EFKs on alati väga intensiivne, ent meie laius­kraad ei soosi väga vokaalkunstiga tegelemist. Peab olema tugev tervis ja hea hääleaparaat, et selles kliimas n-ö vokaalselt ellu jääda ja intensiivsusega kaasas käia. Saan väga hästi aru kolleegidest, kes vaevlevad aeg-ajalt hääle­probleemide tõttu. Minul õnnestus igal hooajal ikka kaks korda põhjalikult haige olla. See pani mõtlema, et kui nii edasi läheb, siis mis saab kümne või paarikümne aasta pärast – äkki oleks mõistlik otsida ka teisi võimalusi laulja­karjääri juurde. Toonane olukord oli soodne: muusikaakadeemias avati kultuurikorralduse magistrikava. EFKs läks produtsent Kersti Kirs lapsehoolduspuhkusele ning väljendasin soovi hakata tegelema korraldusliku poolega. Mitme põhjuse kokku­langemine viis sinna, kus ma praegu olen.

Põnev oleks mõelda tagasi ajale, kui olite EFK juures produtsent. Millised olid selle töölõigu põnevamad ülesanded või avastused?

Produtsendina pidin tegelema iga pisema tehnilise asjaga, mis puudutab kontserdi korraldamist. Kui hakkasin kooriartisti positsioonist tegelema tehnilise korraldusega, siis esimesel aastal mõtlesin, et lauljana ikka üldse ei taju, milline maailm on korralduses koos, et see ilu lõpuks lavale jõuaks. Suurim avastus oligi see, kui vähe ma tegelikult teadsin korralduslikust poolest. Praegugi vaatan, et need inimesed, kellel on olnud õnn tegeleda vaid muusika tegemisega, ei tajugi vahel, mis seal köögipoolel üldse tegema peab, et kontsert või turnee aset leiaks. Mida rohkem on muusikutel korralduskogemust, seda enam oskavad nad hinnata korraldust üleüldse ja ka seda, mida nad ise teevad.

Mulle on EFK kõige huvitavam koht, kus muusikaga saab tegeleda! Ühe hooaja korralduslik töö sisaldab nii palju eri kihte, mis ei luba iial tekkida rutiinil. See hoiab värskena, kuid tekitab muidugi ka stressi. Meie kontserdielus osalemine rikastab ja annab palju tagasi, see on mind palju motiveerinud nii laulja, produtsendi kui ka praegu tegevjuhina. Puutume kokku huvitava eri ajastute muusikaga ja põnevate muusikutega ning teeme seda geograafiliselt väga mitme­sugustes kohtades. See kõik kokku on ütlemata suur õnnistus inimesele, kellele on antud võimalus selles valdkonnas tegutseda.

Õppisite kunagi ka USAs. Mille poolest erineb sealne kontserdikorraldus siinsest? Või on see süvatasandil hoopis äravahetamiseni sarnane?

Ameerikalik vaade erineb Euroopa klassikalise muusika korralduslikust vaatest kardinaalselt. Euroopas tegutsevad kollektiivid peamiselt tänu riikide rahalisele toele. Meie ooperimajade, orkestrite ja professionaalsete kooride põhitugi, eelkõige töötasud, tuleb riigilt, muu jääb vähem või rohkem organisatsioonide korraldada. Ameerika Ühendriikides on kõik väga turupõhine: riiklik või osariigi tugi on sageli alla 10 protsendi, kõik muu tuleb leida eratoetajatelt ja fondidelt, finantside spekter on väga kirju. Muidugi dikteerivad rahalised vajadused ja võimalused üsna suures osas ka repertuaari: kas midagi üldse ette võetakse või ei riskita lavale tuua. Meil määravad hooajaplaani üldjuhul ikkagi kunstilised juhid. Loomulikult peame ka meie kaaluma, mida suudame tõepoolest publiku ette tuua, aga meil on kunsti tegemiseks veel vabamad käed.

Esper Linnamägi: „Järelkasv on kutseliste kooride põhilisi kitsaskohti. Meie valdkond ja raha kipuvad ka pisut eri teed minema. Kui on annet ja soovi end muusikuna rakendada, on väga väärikaid kollektiive, aga palgatase paigutub siis kindlale piirile.“

Karen Härms

Mulle näib, et töökultuur on ajas omajagu muutunud. Ameteid vahetatakse varasemast sagedamini, aastakümneid samas asutuses töötamise peale vaadatakse mõnes ringkonnas lausa viltu. Millega küll põhjendada teie nii pikka teenistuskäiku EFK juures?

Õnneks või kahjuks ei ole ma ainuke! Mul on haruldane kolleeg Aarne Talvik, kes on EFK asutajaliikmeid. Ta on siin olnud põhimõtteliselt kogu koori professionaalse toimetamise aja – 40 aastat. Mina alustasin 1997. aastal, mul saab 25 aastat. Enda vabanduseks võin öelda seda, et pika aja saab jagada kolme ametikoha vahel. Põhjuse olen maininud: kui tahta Eestis tegutseda klassikalise muusika valdkonnas, siis mulle on EFK valikuna ideaalne, kuigi meil on ka teisi väärikaid kollektiive. Üliõpilaspõlvest on mul kogemus Estonia teatrist, on väike katsetus direktorina Eesti Rahvusmeeskoori juures, mis jäi lühikeseks, sest mul õnnestus tulla tagasi EFK juurde. Samuti tean veidi, mis toimub Eesti Kontserdi liinis ja ERSOs, aga minu valik on kõigi tegurite põhjal ikkagi EFK. Suudame oma valdkonnas pakkuda maailmatasemel kvaliteeti ja see ei ole subjektiivne arvamus – seda kinnitavad arvukad rahvusvahelised tunnustused, näiteks Grammy või Gramophone’i auhinnad. Mulle on ka pakutud, et mine ja osale ühel või teisel konkursil, aga ma pole näinud osalemiseks põhjust, sest mujal ei saa ma end samal moel rakendada, nagu olen saanud EFKs. Seetõttu ongi organisatsioon jäänud aastakümneteks samaks.

Praegune aeg pakub lõpmatul hulgal võimalusi eneseteostuseks ja raha teenimiseks. Maailm on valla. Millega meelitatakse võimekat inimest valima kutselise koorilaulja töö? Kas selles töös on mingeid eripäraseid eeliseid?

See on keeruline küsimus. Järelkasv on meie valdkonna põhilisi kitsaskohti. Noortel on piiritu valikuspekter, kuidas end teostada. Meie valdkond ja raha kipuvad ka pisut eri teed minema. Kui on annet ja soovi end muusikuna rakendada, on väga väärikaid kollektiive, aga palgatase paigutub siiski kindlale piirile. Valikute küsimus. Kui tahetakse elada mitmekesist elu maailma muusika tippliigas, teha koostööd heade kollektiivide ja dirigentidega ning näha maailma, siis on EFK väga sobiv valik. Kuidas teha seda valdkonda atraktiivsemaks ja mudeldada professionaalse muusiku töökohta? Eks see olegi segu heast kvaliteedist, paindlikust tööajast, huvitavatest koostöövõimalustest ja soolorollide pakkumistest. Algne käivitaja peab loomulikult olema muusika tegemise tahe. Laval ei taha ju keegi näha „töövõtjat“! Tahetakse näha innustunud ning oma tööd armastavat muusikut. Paraku on tõsi, et meie oma finantsvahenditega ei saa pakkuda Euroopaga võrdväärset konkurentsivõimelist töötasu. See tahk võib muidugi tulevikus viia olukorrani, kus peame üle vaatama, kas meil üldse on kõrgliigas piisavalt tippspetsialiste.

Kunagi oli plaan töötada koostöös EMTAga välja kooriartisti eriala. Milliseid edasiminekuid sellega on?

Neid mõtteid on olnud. Minu soov on näha muusikaõppeasutuste ja meie organisatsiooni tunduvalt intensiivsemat koostööd. Oleme üritanud seda koostööd süvendada ja ma väga loodan, et infot võimaluste kohta vahetatakse tihedamini. Inimesed, kes lähevad vokaalkunsti õppima, võiksid juba õppimise käigus teada oma töövõimaluste perspektiivi Eestis. Kui käiksime rohkem ühte jalga, siis ma ei ohkaks järelkasvust rääkides. Igal juhul on meie uksed avatud: proovides töötatakse tihti väga huvitava repertuaariga ja tipptasemel dirigentidega. Infovahetus ja õppejõudude heatahtlik tugev suunamine võiks viia noori vaatama, mida ja kus tehakse. Loodan väga, et see suhtlus läheb ajapikku iseenesestmõistetavaks.

Just heatahtlikust tugevast suunamisest on tuntav puudus, pigem võib tajuda, et õppejõud liiguvad vastu­pidist teed. Olen kuulnud laulu­tudengite suust, et mõned õppejõud lausa hoiatavad arenevaid vokaliste kooris laulmise eest – see justkui pidavat kujundama valesid vokaalharjumusi ja rikkuma edasise karjääri, kui nüüd pisut liialdada.

See ei olegi liialdus, vaid ka minu otsene kogemus muusikaakadeemias õppimise ajast. Selge on see, et kõigist ei saa suuri soliste. Seal on väga palju kihte: küsimus on vokaalis, isikuomadustes ja musikaalsuses. Samal ajal on meil väga võimekaid inimesi, kelle tugevus väljendub ühistöös. Kollektiivina on EFK aastakümnete jooksul viinud tipptasemel eesti kultuuri kuulajateni üle maailma ja saanud selle eest väga palju tunnustust. Õppeasutustel on võimalik suunata: kogenud õppejõud näeb ju ära, kus võiks inimene end rakendada, kas on potentsiaali saada ooperisolistiks või teostada end väga kõrgel tasemel kammer­lauljana. Kui seda mitte teha ja võimalused kasutamata jätta, siis kaotavad eeskätt noored inimesed enda karjääri valikutes, aga ka organisatsioonid, kus vajatakse haritud ning motiveeritud spetsialistidest järelkasvu.

Eestil on seljataga üle 30 aasta uut iseseisvust, aga meil puudub kontserdisaal, mis mahutaks akustiliselt oratooriumi või suurema sümfooniagi. Sõnades tähtsustatakse muusikat ülimal määral ning peetakse seda üheks Eesti visiitkaardiks, ometi räägivad teod teist keelt. Kuidas edasi?

ERSO ja nende tegevjuht Kristjan Hallik on viimastel aastatel pannud palju energiat sellesse, et tutvustada uue kontserdimaja vajadust Eesti vabariigi pealinnas, kus tegelikult puudub nüüdis­aegne ja esinduslik kontserdimaja. Oleme EFKga üritanud selle initsiatiiviga kaasas käia, et see saaks hoo sisse ning jõuaks teostuseni. Paraku nägime möödunud aastal, et poliitikute toetust idee ei leidnud. Maailmas toimuv ei toeta praegu kuidagi riigile uute kohustuste võtmist, aga ikka jääb lootus, et kontserdimaja ehitamise võimalus siiski leitakse. Ühe otsustava sammu, mille puhul polegi asi niivõrd rahas, saaksime teha ka kiiremini. Võiksime fikseerida tulevase hoone asukoha. Kui ei ole raha, broneerime krundi, kuhu võiks kerkida uhke ja muusikute vajadustele vastav kontserdimaja. Linnaruum ehitatakse muidu paratamatult turumajanduslikest soovidest lähtuvalt täis. Praegu on viimane aeg vaadata veel kord maatükke, kuhu võiks sobida linnaruumi ilmestava ja hea arhitektuurse lahendusega kontserdimaja.

Hamburgi linna ja Elbphilharmonie näitel võiks ju kinnitada, et sellise hoone kasulikkust saab mõõta ka majanduslikes kategooriates.

Ühiskond võidab alati, kui luuakse midagi ilusat ja mõjuvat, kultuur on ju üks majanduse oluline käivitaja. Erilise arhitektuuriga hoone, kus on hea akustikaga saalid, kus saab elamust pakkuvaid üritusi publiku ette tuua – sellest saaksid kindlasti majandus ja turism tuntavat kasu, mis on tõesti ka rahas mõõdetav.

Eestis on mõned n-ö vahepealse staadiumi koorid, mis pakuvad tasemelt EFK-le peaaegu konkurentsi, aga mida tööstruktuurilt veel kutseliseks pidada ei saa. Teisalt puudub Eestis suur oratooriumikoor, mille asutamisele kunagi tõsiselt mõeldi. Kas meie küllalt väikesel muusikaväljal on ruumi veel mõnele kutselisele koorile?

Küsimus on valikutes, milliste kriteeriumide põhjal kedagi rahastada. EFK on üks ja ainuke: tema rahvusvaheline tase ja tuntus on välja kujunenud aasta­kümnete jooksul. Enne puudutasime järelkasvu teemat: kas praegu makstav töötasu on rahvusvahelisel tasemel kutselisele muusikule konkurentsivõimeline? Tegelikult ju ei ole. Võib arutleda samuti nii: kas peab aastaid pingutama selle nimel, et omandada elukutse, mis ei paku isegi riigi keskmist palka? Pigem peaksime praegu mõtlema sellele, et Eesti esinduskollektiivide (ERSO, EFK, TKO) liikmed saaksid korralikku töötasu, see ebakõla vajab esmalt korrastamist.

On hästi teada, et Tõnu Kaljuste otsib aina uusi lähenemisnurki, ei rahuldu keskpärase ega lihtsa kontserdiproduktsiooniga. Kujutan ette, et see toob ka produtsendile ja direktorile kindlasti hulga tööd juurde.

Tõnu on väga suure visiooniga inimene ja lihtsalt haruldane muusik, kel ei tule ideedest iial puudu. Kui meil oleks jõudu kõik tema mõeldu ellu viia, võidaks ühiskond sellest palju. Teeme, mis on võimalik. Kõik, kes me oleme olnud tema ümber läbi aastakümnete mis tahes rollides, on ühise asja teenistuses – et elaks muusika ja meie kultuur. Selleks on vaja suure visiooniga inimesi ja tema seda kahtlemata on.

Kas EFK plaanides on ka mõni toekam ettevõtmine eesti kooriklassika süstemaatilisemaks jäädvustamiseks? Ilmunud on näiteks mõned plaadid Saare ja Kreegi valitud teostega, aga väga suur hulk meie klassikute hiilgavat helikunsti seisab riiulitel käsikirjas, vaikib. Ka muusikaloo õppejõud ja õppijad tajuvad seda puudust. Kui õppejõud selgitab, et üks või teine helilooja on meie kultuurile ülimalt oluline ja tõeliselt suurepärane helilooja, ent tasemel ettekandes salvestisi leiame vaid üksikutest teostest, siis võib õppija pimesi uskuda või kaheldes õlgu kehitada, sest kõlavat tõendit ju pole.

Aus vastus on, et praegu kindlat plaani ei ole. Siin on üks takistus meie väga tihe kontserdigraafik ja hooajaplaan. Kindlasti tegeleme nende mõtetega ja üritame oma jõudu suunata sinna, et paljud eesti heliloojad saaksid tähelepanu, salvestatud ja väärilise koha kontserdikavades. Teisalt ei ole EFK repertuaari keskmes ka üksnes Arvo Pärt ja Veljo Tormis. Oleme teinud tihedat koostööd väga erisuguste noorema põlve heliloojatega ning nende muusikat samuti salvestanud. Näiteks ilmub augustis plaadifirma BIS alt Ülo Kriguli autoriplaat, mis on väga olulise kaaluga sündmus.

EFK-l täitub 40 tegevusaastat. Kuidas on plaanis seda ära märkida ja tähistada?

Eks me ole tähistanud juba kogu hooaja. Aastaarvud tulevad ja lähevad ning annavad võimaluse keskendunult kokku­võtteid teha. On märgiline, et just sel hooajal tuli meie juurde tagasi EFK asutaja, dirigent Tõnu Kaljuste, kes lõi oma repertuaariga kohe teistsuguse näo, millele ka publik on poolehoiuga reageerinud. Hooaja tõmbame Tõnu Kaljuste juhatamisel kokku 30. juunil Noblessneri valukoja Nobeli saalis, kus kõlab nii päris uus kui ka vanem looming. Meil tuli just trükisoojana välja seda nelja aastakümmet kokku võttev raamat, mis on hästi põnev lugemine kõigile, kel vähegi selle valdkonna vastu huvi. Raamatust saab sissevaate, kui palju on 40 aasta jooksul ära tehtud. On dirigentide mõtisklusi, lugu sellest, kui keeruline oli Tõnu Kaljustel kammerkoori luua ja professionaalse tasemeni viia, tegelikult ka sellest, kui palju on Eestit väljaspool tutvustatud. Eesti teeb ikkagi suureks meie kultuur ja EFK on selle kultuuri väga tugev osa. EFK on rääkinud oma lugu, teinud seda väga hästi ja selle loo kaudu teatakse meid nii kultuuri kui ka riigina ka laiemalt. Mina usun, et oleme teinud oma asja südamega.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht