Koorikonkurss „Tuljak“ ehk Nuta, inimene!

Koorid olid kohal, täitsa toekad koosseisud. Ükski laul seisma ei jäänud ja nii mitmegi võistleja puhul oli tegu vaata et viimaste aastate parima sooritusega.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

XXIII segakooride võistulaulmine „Tuljak“ 12. II Tartu Miina Härma gümnaasiumis.

XXIII segakooride võistulaulmine „Tuljak“ tõi kokku 12 kollektiivi mitmest maakonnast. Vaatamata sellele, et kohale­tulnuid oli nelja võrra vähem, kui end võistlusele esialgu registreerinud oli, kõlasid kohustuslikud laulud ja esitati erakordselt huvitavat muusikat. Põnevust ja pinget jagus kuhjaga – ja veel millist!

Tunnistan ausalt, et nutsin pärast konkurssi Miina Härma monumendi taga paraja peatäie, sest kuuldu raputas kõvasti ja selliseks Ameerika mägede laadis kogemuseks ei olnud ma mitte mingil juhul valmis. Muidugi, eks konkurssi kuulama sõites olin olnud pisut kahevahel, kuidas ikka nüüd kõik on ja mis see paha koroona meie laulukooridele teinud on ja üldse. No ja teinud on ta üksjagu.

Tegelikult on ju iga konkurss alati pingeline ja täis ootamatusi – see on hetkeolukorra sooritus. Konkurssidel on ikka säravad esitused kõrvuti täieliku põrumisega, ent seekord käisid tunded üles-alla üle mõistuse kiiresti. Kui seni on olnud esimesest koori esitatud fraasist üsna selge tema osalemine grand prix’ voorus, siis nüüd oli ühel kooril korraga pakkuda nii tippsaavutus kui ka äpardus. Esitustase kõikus nõnda palju, et kohati imetlesin ja ehmatasin paari­minutilise vahega. Tõesti, üks ja sama koor võis pakkuda suurepäraselt välja vormitud teose kõrvale sellise audiokäkerdise, et vere maitse oli suus ka kuulajatel. Ei pea vist toonitama, et dirigentide nahas poleks sel päeval tahtnud olla keegi.

Neli kategooriat ja õhtune pidukontsert – oli, mida kuulata. A-kategoorias osales kaks koori ja C-kategoorias kolm (siin oli pilt üsna tavapärane), pigem teada-tuntud tegijad. Peale selle oli vokaalansamblite kategooria, kus osales üks punt noori (Vox pUNT), ning avatud kategoorias võistlejaid oli kolm.

Võistulaulmise erutavam osa oli kindlasti (nagu ikka) B-kategooria kooride (kolm osavõtjat) kontsert. Siin on vesi alati olnud kõige selgem ja kirgi kõige rohkem. Pole parata: B-kategooria koorist oli mõni kohati kogemata saanud C-kategooria kooriks, aga järgmise lauluga rebiti end oma kategooriasse tagasi. Paras kiruda jälle seda va pandeemiat: veel konkursipäeva hommikulgi piiksus nii mõnegi dirigendi telefon kurja­kuulutavalt, et anda märku järjekordsest SMSist lauljalt, kes on haige või lähikontaktne ega saa konkursile tulla. Ja nii see laulmine läkski: nagu Ümera lahingusse mehi valgus saali lavauksest žürii ette aiva uusi koore, uhked lauluriided üll, ja eks see üks paras häälemõõkade täristamine seal olnudki.

Pangem nüüd asjad siiski õigetpidi paika. Koorid olid kohal, täitsa toekad koosseisud. Ükski laul seisma ei jäänud ja nii mitmegi võistleja puhul oli tegu vaata et viimaste aastate parima sooritusega. Pingutuste jälgi ja raske aja tõttu kokkulaulmise vähesust oli märgata iga koori etteastes, aga – sedasama on tunda praegu ju igas eluvaldkonnas, kas pole? Samaks on jäänud alatised mured, mis on konkursi põhikirjas vist kusagil nähtamatul lehel igaveseks ajaks kirja pandud: intonatsiooniprobleemid, vale või vähene hingamine, forte-nüansis laulmine tundub olevat lihtsam kui piano’s, laval rabistamine jne. Rohkelt on küll juurde tulnud vokaalset ebaühtlust ning puudujääke kokkulaulmiskunstis ja terviku loomises – selle saab ehk ajaga tagasi. Kordusid veel mõned olulised nüansid: koor on oma dirigendist üle, hääleandmise absurdsus või kui koorijuht arvab end lõpuks ometi dirigeerivat suurel lauluväljakul, mitte koolisaali seinte vahel.

Kui segakoor Rõõmusõõm alustas üsna lootustandvalt ja karakterpala (Henri Kääriku „K(õhus)“) oli värske kuulamine, siis Tormise teos oli partituuriga võrreldes üsna pilla-palla ja meesrühm tundus kui kindralita sõdurisalk lahingu­väljal. Kui saaks seda Tormist ka teinekord natuke lihtsama häälega laulda – pole vaja end nii trimmi tõmmata. Naised tegid aga oma rõõmsa olekuga koori nimele igati au.

Sütevaka noortekoor tegi südame soojaks – kolm rida andekaid noori. Millised hääled, otse puhas loodusvara! Vajavad aga hääleseadet ja mitte vähe. Dirigendi taotlused olid selged, aga aega on vaja – aega. Jõuavad ehk noortepeo ajaks end ühtlasemaks harjutada. Kuid see, mis koosmusitseerimise juures kõige olulisem – laulu sõnumi edastamine kogu hingest –, see tuli Mari Amori laulus „Esä taivan“ suurepäraselt välja. See lugu sobis noortele: loomulik vokaal ja Artur Adsoni palvetekst võtsid etteaste rahulikult kokku. Ilus! Hästi koostatud programmi eest saadi ka eripreemia.

Biomeedikumi segakooris laulavad meditsiiniteaduse ja kliinikumitööga tegelevad inimesed. Vaim oli valmis, aga keha natuke nõder: ikka siitkohast natuke sipakil ja teisest kohast kohmakil. Laulude valik oli väga konkursi­pärane, eri stiilide kõrvutamine tõi aga esile nii plussid kui ka miinused, millest peamine oli liigne kiirustamine, rutakus. Võtke aega! Dirigent ei lasknud end kammerkoori mõõtu segakoorist häirida ja andis hääli nii valjult, et ka Kuperjanovi uulitsa teises otsas oleks osatud end häälestada. Lauljais pulbitses aga laulmismõnu ja see on ju kõige tähtsam. Eraldi punktid kontrabassimängijale!

Vokaalansamblite kategooria ainukest osalejat kuulates tabasin end mõttelt, et kuuldu-nähtu on hea näide etenduskunstnike valdkonnaülesusest. Lavaline enesekindlus, mõnusad seaded ja särtsakas konkursi nimilaul olid meeldejäävad. Mõistatuseks jäi mulle The King’s Singersi üsna laialivalguv teos (natuke liiga suur amps), aga Ester Mägi „Unelaul“ võitis mu südame oma ansamblimänguga. Tasub neid märgata – nüüd „Tuljaku“ oma kategooria esikoht ka taskus ja puha.

Luuska lauluühingust sai minu järgmise pooltunni lemmik. Arukad lauljad tunduvad olevat, käsitlevat muusikat lausungiga „Mõtestame, mida teeme“. Tormise „Õhtu ilu“ küll liugles natuke liiga õhukesel jääl, aga kehad olid pingevabad, musitseeriti mõnuga ja kuulati teineteist. Imestama pani (õigemini ei pannud), et hätta jäädi rahvusromantismi klassikaga (Friedrich August Saebelmanni „Kaunimad laulud“). Kui dirigent annab hääli mitu korda (ja iga kord natuke erinevalt), siis peegeldub see kohe vastu ka laulu esimeses akordis – seegi on vana tõde. Üldmulje oli siiski väga sümpaatne ja ootan järgmist muusikalist kohtumist.

Kiili koor oli samuti kimpus rahvusromantikaga (Karl August Hermanni „Isamaa mälestus“), aga kooril on mingi täiesti unikaalne kõla ja ühises helistikus püsimise oskus. Suur töö paistis iga akordi tagant, selgelt oli aduda dirigenditööd fraasidega: üleminekud said kindlad ja traagelniite ei paistnud. Oli selgelt tunda, et see koor oli end esinemise tarvis hästi ajastanud, üldmulje oli väga kena.

Dirigent Urve Uusbergiga tuleb lavale täiesti omamoodi fluidum. Tema segakoor August07 on varasematelgi kordadel mind rõõmustanud fraasinõtkusega. Tundus, et sel korral oli puudu mitu lauljat ja sellest tulid ehk mõned mööda­lasud, aga soe ja tõsine kokkuhoidmine täitis lava ja seda jagus publikulegi. Tammsaare hiljutisele sünniaastapäevale mõeldes ilmutus mõte „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“. Ja seekord tuligi, armastust seal kooris on.

Ka Eesti Rahvusringhäälingu segakoor oli kohati rabe. Kava alustati Ester Mägi teosega „Laulikutele“, mis on küll apetiitne sissejuhatus, ent kui laulu esimesed taktid jäävad pudruseks, läheb intonatsioon loperdama kõigil. Suurem probleem tunduski olevat meeslauljate häälestus, aga dirigent oli nauding omaette. Natuke vaidlen vastu Arvo Pärdi „Bogoroditse Devo“ interpretatsioonile. Natuke liiga vali – vana slaavi kirikutekstiga kaasnegu aukartus jumalasünnitaja vastu. ERRi koori esinemist iseloomustasid kohatine ideaalsus ja ootamatud õhuaugud – nagu liivaloss, mida räsib aeg-ajalt merelaine.

Ka Politsei- ja Piirivalveameti segakoori aKord suurim probleem oli intonatsiooniline peataolek, kuid nende esituses kõlanud kohustuslik laul oli erakordselt sümpaatne. Suur pingutus seljataga – väga tublid.

Tundub, et I.N.T.A. koorile on koroona­aeg mõjunud hästi: väga ühtlane, stabiilne, usaldusväärne. Vaieldamatult konkursil kõige paremini koorile häält andnud Inta Roost pälvis „Tuljaku“ parima dirigendi tiitli. Roost on hinnatud solfedžopedagoog ja oli kuulda, et koor on pandeemiaajal tehniliselt suure sammu edasi astunud. Müts maha!

Kammerkoorile Helü on helendanud paremaid päevi, aga ebakindlate vokaali­komistuste ja intonatsiooniapsakate kiuste esindati end kõrgema kategooria kooride seas parimal võimalikul viisil. Konkursi võitnud Eesti Noorte Segakoori etteaste oli kindel õnnestumine ja selle kaasautoriks pean asjaolu, et koor ei pidanud koroona tõttu tööstiili muutma (tegutsetakse laululaagrite vormis) – ollakse harjunud oma energiavaru jagama. Tark, delikaatne dirigent ning siiras, näoga elu alguse poole laulja – selle tulem on loominguline lõpmatus. Tormise „Ära löö noorikut“ – no armu või ära! Arvo Pärdi „Morning Star“ oli kõva pähkel, aga jagu saadi! Ester Mägi „Ainale“ lõppedes tahtsin üle saali karjuda: „Mina usun õnne!“ No ausalt, nii lõpmata hea oli.

Kokkuvõttes julgen oletada, et koorimuusika madalseis on ületatud. Jalg on uuesti maas, siit saab nüüd edasi minna. Jõudu, oskusi ja tahtmist jagub. Peamine on kaasa haarata ka need, kes on vahepeal maha jäänud.

Ah jaa. Kui ma seal Miina Härma selja taga oma nutujoru lõpetasin, märkasin, et kivist Miinale olid kätte tõmmatud erksavärvilised käpikud ja keegi oli Miina kivise suu suisa punase pumatiga üle tõmmanud. Polnud enam nii väga kivikuju ühti! Mul endal tuli ka kuidagi eluvaim sisse tagasi ja meenus seljakotitäis ordeneid, mis ma olin igale lauljale kaasa võtnud. Olgu need siinkohal suures tänutundes üle antud – ikka vapruse, südikuse ja koorilaulukunsti lipu kõrgel hoidmise eest.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht