Kooseluseadus

JAANUS KANN

145 aastat tagasi näitas üks mees üles enneolematut lähedust ja avaldas soovi endasarnastega kokku elama hakata. Sellest harmooniast sündis laps, kes sai hiljem nimeks Eesti. Veidi hiljem tuli järgmine mees ja kasvatas lapse suureks, aidates tal võidelda oma koha eest maailmas. Möödunud nädalavahetusel avati lapsepõlve fotoalbum, kuhu lisati mõned värsked selfie’d.

„Suurepärane, kuid mitte lootusetu!” kommenteeris Ants Üleoja Tuudur Vettiku „Nokturni” prooviesitust. Poeg Mikk Üleoja palus ühes eelproovis tenoritel mitte laulda argiselt, nagu ostaks juustu ja vorsti, vaid pidupäeva puhul tuua välja oma kõige ilusam kõla. Koorilauljad on harjunud, et isegi siis, kui mõni teos tundub algul ületamatu või ebameeldiv, aitab hea koorijuht huumori, positiivsuse, aga ka nõudlikkuse ja nõuannetega nauditava tulemuseni jõuda. Nii saab kõige depressiivsemagi laulu õppimine olla inspireeriv. Publik proovide lõbusust ei näe ja on mõistetav pahameel, kui kontserdi kõik mažoorid on vaid dominandiks minoorsele toonikale.

XXVI üldlaulupeo toimkond võttis endale riski valida esimese kontserdi kavva igalt möödunud peolt üks kõnekam laul, teades, et see laul sümboliseerib kindlat aega, ja ühtlasi teades, kui palju on eestlaste ajaloos olnud midagi rõõmustavat. Ometi kujunes valikkooride kontsert ootamatult põnevaks, rännates läbi paljude emotsioonide ja raskusastmete. Ei saa öelda, et kõik tänapäeva kõnetas, puudutas aga küll. Mida laul edasi, seda rohkem oli neid, kes mäletasid kunagist esitust, ning see tagas loomuliku kulminatsiooni.

Siiski olid need vaid emotsionaalselt ja oskuslikult eksponeeritud muuseumieksponaadid, sest isegi Tõnis Mäe „Koit” ja René Eespere „Ärkamise aeg” ei saa kunagi kõlada nii nagu oma loomisajal – kontekst on ju teine. Kas eestlasi jäävadki hoidma muudkui ühed ja samad sõnad-viisid, kas praegu elab põlvkond, kelles tunne tärkab vaid järelvaadates, või oskame siiski veel reaalses ajas ja elus puudutada? Kahtlusega, kas inimesed suudavad sulgeda oma telefonid ja avada südamed, alustati ka teist kontserti.

Nagu inimene muutub küpsedes järjest mõtlikumaks, kasvas mudilaskooride pretensioonitu elujanu tasapisi täiskasvanute kaalutletud tõsiduseks. Kahtlemata oli Erkki-Sven Tüüri „Taandujad” pühapäevase kontserdi tehniliselt kõige keerukam teos. Aga pingutus selle õppimisel on ju tühine võrreldes sellega, kuidas pingutasid eelkäijad meie nüüdse pidutsemisvõimaluse eest. Domineerib küll minoor, aga toonika on mažoorne. Dissonantside ja helistike rägastikust lõpuks heakõlalise lõppakordini jõudmise tunne on võrreldav õnnestunud kontserdiga pärast aastast prooviperioodi, sümboolselt ka taasiseseisvumisega pärast okupatsiooni. Kes otsib, leiab „Taandujates” oodi rõõmule, aga see pole niisama keep smiling, vaid juurtega rõõm. Pärt Uusbergi „Muusika” mõlemad esitused kastsid need rõõmujuured idanema. Paraku lõpetas segakooride kava üks pealiskaudne, stiilitu ja põhjendamatult raskelt seatud laul, mis suutis hetkega kogu rõõmu mõiste devalveerida.

Järgmise laulupeo üheks olulisemaks väljakutseks on leida laule, mis on mudilaslikult elurõõmsad, aga mitte labased; sügavasisulised, aga mitte arusaamatud. Ülesanne ei ole lihtne, nagu on kogenud paljud koorijuhid oma kavu koostades, ning seda ei saa lükata ka ainult heliloojate õlule. Kui defineerida muusikat kui kommunikatsiooni, siis peavad sellesse panustama kõik asjaosalised.

Laulupeo toimkond on panustanud palju. Võeti kuulda tehke-oma-eliitkultuuri-isekeskis tüüpi hinnanguid varasemate kontsertide kohta ja arvestati noortepeo järel saadud tagasisidet. Anti võimalus noortele dirigentidele laulupeodebüüdiks, hülgamata neid, keda puldini viivad trepiastmed juba hingeldama panevad, aga kelle hing seda võimsamalt kaare alt vastu õhkab. Samuti oli tunda, et uudisteoste loojad on otsinud kompromisse arusaadavuse, võimekuse ja kunstiliste taotluste vahel. Lauljate enamikki mõistis, et ühiste eesmärkide nimel ei ole mõtet hädaldada üksikute ebameeldivuste pärast.

Tänusõnu väärib publik, keda oli varasemast rohkem. Ma ei räägi niivõrd piletimüügi statistikast, kuivõrd inimestest, kes ei viibinud ainult karaokepiknikul, vaid kontserdid pingsalt ära kuulasid ja kaasa mõtlesid. Ka neil oli väga oluline roll peo kordaminekus – võis tajuda väga selget üksteisemõistmist ning viie aasta eest tekkinud poriloik kaarealuste ja platsipealsete vahel oleks justkui ära kuivanud. Millal aga kaovad loigud kontserdisaalide eest?

Laulupidu küll õnnestus, kuid ei peegeldanud täielikult eesti kultuuri igapäevast olukorda. Olukorda, kus kollektiivid esinevad üksteisele, et oleks kellelegi esineda. Olukorda, kus hinnangud jäävad tasemele meeldib – ei meeldi. Olukorda, kus arvatakse, et mis tahes pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, kuigi ei osata väärtustada kumbagi. Olukorda, kus luuletaja tunneb, et on vaja oma loomingut ajalehe kaudu sõna haaval lahti seletada. Olukorda, kus masinad hoiavad aega kokku nii palju, et aega enam eriti ei olegi.

Loomingulised inimesed tahavad puudutada tihemini kui kord mitme aasta tagant, aga puudutada kedagi, kellel pole selleks aega, tundub vägistamisena. Paljud loojad tunnevad ennast juba aastaid mitmel töökohal rabavate ja alimente lunivate üksikvanematena, laps süles koormaks. Mitte ükski koor ei esita muusikat, mis publikut ei kõneta, meelega. Kui aga esinemised jäävad monoloogideks, siis kuidas olekski võimalik teise poolega arvestada? Tühi saal ei õpeta inimesi muusikat mõistma, nagu ei aita see ka esinejatel aru saada, kes on publik ja mida ta ootab. Kui peol märjaks saanud silmad kuivavad, äkki on ka kontserdikuulutused paremini nähtavad? Ja ehk juhtub see enne, kui ajakirjandusse istutatud karuputked kohalikud liigid välja suretavad.

Rahva püsimajäämise pärast muretsejad pingutavad kogu jõust, et lahti murda kellegi koduuks ja vaadata, kas seal tohib last kasvatada, aga millegipärast ei märka nad kümnete tuhandete, meedia kaudu miljonitele inimesteni jõudvat vaatepilti eesti meeskoorimuusika hetkeseisust. Meeste laul, mis teatavasti laulupeotraditsiooni algatas ja oli Ernesaksale olulisim, kõlab veel hästi vaid tänu pensionäridest koosnevate kollektiivide pikaaegsele kogemusele ja aatelisusele ning mõnele üksikule arvestatavale noortekoorile. Järelkasvu tooval poistekooride lennukil on aga järjest raskem tõusta pilvedest kõrgemale isegi siis, kui seda juhtivad piloodid suudaksid kosmosegi vallutada. Meestelaulu selts on probleemist juba aastaid rääkinud, aga kuuljad on mehisusest jutustajate ja sootuse pooldajate kahevõitluses oma kõrvad kaotanud. Kas algatame petitsiooni?

Lootuses panna punkt hiljutistele mitte kuhugi jõudvatele vaidlustele, väidan, et Eestil juba on oma võimsaimatest võimsam kooseluseadus – laulu- ja tantsupeod. See on eesti rahva alguskokkukõla, mille väärtuseks on headuse vägi. See õpetab eneseületust ja hingerahu, kannatamist ja rõõmustamist, enesekehtestamist ja leplikkust, soovitab rohkem rattaga sõita, käsitööga tegelda, taaskasutada. Õpetab iseennast ja teisi avastama ning ennast teistele avama, õpetab kuulama ja kuuluma. On meiega heas ja halvas. Ning sinna sünnib ootamatult palju lapsi.

Heliloojate, luuletajate ja dirigentide kõrval jagasid oma vanemliku hoolitsusega valitud õpetussõnu ka teised meie jaoks olulised inimesed. Neisse tasub uskuda. Tasub uskuda neisse, kes tegelevad ennastületava loomisega, ja kahelda neis, kes loojates kahtlevad. Sest kui laulupidude käigus ära kuulatut, läbi mõeldut, õpitut, kogetut ja puudutatut tõotataks natukenegi meeles hoida ka argielus juustu-vorsti ostmise kõrval, kui laulupidu ei ole pelgalt käperdav üheöösuhe, vaid surmani kalliks peetavaid puudutusi krooniv pulma-aastapäev, võib olla üsna kindel, et eesti rahvas elab alati suurepäraselt, kuid mitte lootusetult. Öelge seda nüüd või vaikige igavesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht