Kooskõlalisus on muusade sõber

Floridante hooaja avakontserdile pealkirjaga „Meder ja Buxtehude“ oli kuulajaid kutsutud nautima ehedat Läänemere barokki, seda nii esitajate kui ka muusikateoste loojate poolest.

MARJU RIISIKAMP

Floridante hooaja avakontsert „Meder & Buxtehude“ 15. IX Niguliste muuseum-kontserdisaali Antoniuse kabelis. Floridante koos läti ansambli Ars Antiqua Riga muusikutega: Jānis Kurševs (tenor), Pēteris Vaickovskis (bass, positiivorel), Anthony Marini (viiul), Terje Männi (viiul), Villu Vihermäe (viola da gamba), Ainārs Paukšēns (viola da gamba) ja Saale Fischer (klavessiin, positiivorel). Kavas Johann Valentin Mederi ja Dietrich Buxtehude muusika.

15. septembril avas varajase muusika ansambel Floridante Tallinna Niguliste muuseum-kontserdisaali Antoniuse kabelis uue hooaja koos muusikutega Soomest ja Lätist. Pealinna kontserdile olid eelnenud nende esinemised Riias, Palamusel ja Lielstraupe lossifestivalil.

Läti ansambel Ars Antiqua, kus mängivad Floridantega esinenud muusikud, viljeleb eeskätt hiliskeskaja ja renessansi mitmehäälse ansambli repertuaari. Ansamblit juhendab bassilaulja, ajalooliste klahvpillide ja trombooni­mängija Pēteris Vaickovskis. Mitmekülgse ansambli debüütplaat ilmus 2022. aastal läti heliooja Uģis Prauliņši missaga „L’homme armé“ ehk „Sõjamees“ ning küllap võib ka Floridantet nende julgelt miksitud muusikastiilidega kavasid arvestades pidada küllaltki uuendusliku suundumusega ansambliks.

Avakontserdile pealkirjaga „Meder ja Buxtehude“ oli kuulajaid kutsutud nautima ehedat Läänemere barokki, seda nii esitajate kui ka muusikateoste loojate poolest. Floridante oli sel õhtul võtnud luubi alla kahe barokkhelilooja helindid. Üks heliloojatest oli Põhja-Saksa heli­loojate koolkonna juhtfiguur, Taani kuningriigi alal sündinud Dietrich Buxtehude, teine Saksamaalt Balti provintsidesse rännanud Johann Valentin Meder, keda võime õigustatult nimetada meie heliloojaks: tegutses ta ju oma kümmekond aastat (1674–1683) kantorina Revalis Gustav Adolfi gümnaasiumis. ¹ Teatavasti kuulus Eesti sel perioodil kuni 1710. aastani Rootsi kuningriigi koosseisu ning provintsi keskus Tallinn oli XVII sajandi lõpuks oma ligi 11 000 elanikuga Stockholmi ja Riia järel Rootsi riigi suuruselt kolmas linn.

Tallinna tolleaegne muusikaelu tugines kolmele professionaalsele muusika­institutsioonile kantorile, linna­muusi­kule ja organistile, kellest linna ülalpidamisel olev ja üldjuhul ülikoolis teoloogiaõpingud läbinud kantor oli seisuselt kõrgeim. Mederi töö oli seotud kolme valdkonnaga: õppetöö gümnaasiumis, koraalilaulu ja koorimuusika juhatamine Oleviste ja Niguliste kirikus ning muusika juhatamine gümnaasiumi ja linna ilmalikel tseremooniatel. Kantorile omaselt koguduse teenistustel koraalide eeslauljana üles astuma harjunud Meder oli tuntud ka lauljana ning esines heinamaarjapäeval 2. juulil Buxtehude kutsel Lübecki Maarja kirikus. Buxtehude oli pühendanud talle oma kaanoni BuxWV 123 ning austanud oma pühenduses Mederit tiitliga vir praestantissimus (silmapaistev mees). Sellest pajatab ameerika muusikateadlane Kerala Johnson Snyder.² Pärast oma eelkäijat Franz Tunderit korraldas Buxtehude Lübecki Maarja kirikus püha­päevaseid muusikasündmusi, mis said 1673. aastal pealkirja „Õhtumuusika“ („Abendmusik“) ning see sari kestis katkematult kuni 1810. aastani, mil traditsioon Napoleoni vägede okupatsiooni tõttu katkes.

Antoniuse kabelis kõlanud Mederi kantaat „Ach Herr, strafe mich nicht“ (1679) on teadaolevalt loodud Tallinnas, samuti 1680. aastal Rootsi kuningale Karl XI-le pühendatud viievaatuseline ooper „Die beständige Argenia“ ehk „Kindlameelne Argenia“, mis kuulub koguni kolme esimese säilinud saksakeelse ooperi hulka.³

Floridante kontsert algas sinfoniaga ülalnimetatud Mederi ooperist ning kava edenedes kõlasid sealt­samast veel ka IV vaatuse alguse lahingu­stseen ja kuulus chaconne. Ansambli terviklikus kahe poolega kavas liiguti vaba loomingulise kulgemisega alates Mederi ooperi instrumentaalosadest ning lõpetades Buxtehude triosonaatide ja kantaatidega. Mitme teose lõppedes mindi lühiimprovisatsiooniga sujuvalt üle järgmise muusikalise pärli juurde. Kontserdi üldtonaalsusega kooskõlas esimesele poolele lisandus sügavasisulisem, dissonantsem teine pool. Johann Mattheson käsitleb oma kuulsas traktaadis dissonantsi teemat: ta siirdub oma mõttearendusega toidutegemise valdkonda ning nimetab heakõlalist konsonantsi põhitoiduseks nagu liha ja kala, dissonantsi aga lisandiks nagu sool või pipar.⁴ Teame, kuivõrd vähe poolehoidjaid on toidul, mis on valmistatud ilma soolata. Vürtsideta toit on lääge, kuid nendega ei tohi ka liialdada, arvab Mattheson. Seda selles kavas ei tehtudki ning läti meeslauljate vaoshoitud, ometi läbitunnetatud tõlgendus sulandus nauditavaks tervikuks. Ainus häiriv moment oli iidsetele võlvidele suunatud roosa neoonvalgus ansambli taga, aga ehk on see vaid minu konservatiivne arvamus.

Michael Zywietz arutleb retooriliste figuuride ja sõnade muusikasse valamise ajalookäigu üle ning vaatleb sellest seisukohast ühtset muusikaajaloolist liini Monteverdi-Schütz-Buxtehude.⁵ Monte­verdilik stile concitato (erutatud stiil), Schützi tugevate itaalia stiili mõjutustega kogumik „Kleine Gesitliche Konzerte“ ehk „Väikesed vaimulikud kontserdid“ annab edasi saksa keele sõnamaalingud ning viimaks Buxtehude, kes ei näi oma vokaalteostes just huvitatud ekstreemse dramatismi saavutamisest. Ometi leidub ta vokaalteostes paiguti ka afekteeritud lõike, näiteks korduval ostinato-bassil põhinev ja traditsioonilisele koosseisule (kaks viiulit, vokaal ja basso continuo) loodud kantaat „Quemadmodum desiderat cervus“ ehk „Otsekui hirv“ BuxWV 92, kus sõna desiderat (igatseb) toonitavad koloratuursed käigud ning tekib eriline efekt, nimelt pinge ostinaatobassi range joonise ja fantaasiarikaste vabade melismide vahel.

Mederi klavessiinisüit c-moll kogumikust „Clavir-Buch von Johann David Peter“ ehk „Johann David Peteri klaviiri­raamat“ on tänu muusikateadlase professor Toomas Siitani tööle Berliini arhiivides jõudnud eesti publiku ette klavessinist Saale Fischeri meisterlikus esituses. Vabale tokaatalikule allemande osale järgnesid põneva helikoega barokktantsud courante, sarabande ja gigue. Kontserdi teises jaos kõlanud Mederi kantaat „Ach Herr, strafe mich nicht in Deinem Zorn“ ehk „Issand, ära nuhtle mind oma vihas“ kõrgele häälele, seekord tenorile, võlus kuulajaid Jānis Kurševsi õnnestunud sugestiivse muusikalise sisekaemusega.

Kontserdi lõpetas Buxtehude kantaat „Mein Herz ist bereit“ ehk „Mu süda on valmis“ BuxWV 73 soolobassile. Kantaadi algselt kolme viiuli, bassihääle ja violooni partiid olid jaotatud kahe viiuli, bassihääle ja kahe viola da gamba vahel. Kantaadi kiireloomulist keskosa raamistavad otsekui ajatult kulgevad aeglased osad, kauni tämbriga bassisolisti melismidele sõnal singen vastavad keelpillide kommenteerivad vaherepliigid – Buxte­hude instrumentaalstiilile ülimalt omane võte.

Buxtehude kahe triosonaadi (G-duur BuxWV 271 ja D-duur BuxWV 267) sonata concertata stiil pääses mõjule tänu viiuldajate Anthony Marini ja Terje Männi suurepärasele koosmängule ja terve consort’i täiuslikule ühtsele hingamisele. Floridante kontserdilt saadud suurepärase muusikaelamuse võtavad kokku ladinakeelsed sõnad kontserdil kasutatud klavessiini sisekaanel: „concordia musis amica“ ning „musica – letitiae comes – medicina – dolorum“.⁶

1 Heidi Heinmaa, Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Väitekirjad 9, Tallinn 2017.

2 Kerala J. Snyder, Dieterich Buxtehude: Leben, Werk, Aufführungspraxis. Bärenreiter 2007, lk 255.

3 Toomas Siitan, Õhtumaade muusikalugu. Talmar & Põhi, 1998, lk 226–228.

4 Johann Mattheson, Der vollkommene Capellmeister. 1739. Bärenreiter, 1999.

5 Michael Zywietz, Buxtehude jenseits der Orgel. Akademische Druck-u. Verlagsanstalt Graz, 2008.

6 ee ‘kooskõlalisus (harmoonia) on muusade sõber’, ‘muusika – õnne kaaslane – ravim – valu’.