Kristlik sõnum pluralistlikus maailmas

Kindlasti on arusaamad religioonist ja filosoofilistest aspektidest teisenenud, kuid teose põhiküsimused on aktuaalsed ka tänapäeval.

ANNIKA LÕHMUS

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert „Artur Kapp. Oratoorium „Hiiob““ 20. IX Estonia kontserdisaalis. Tuuri Dede (metsosopran), Tamar Nugis (bariton), Raiko Raalik (bass), Ain Anger (bass), Triin Ruubel (viiul), Piret Aidulo (orel), tütarlastekoor Ellerhein (koormeister Ingrid Kõrvits), segakoor Latvija (koormeister Marika Austruma), Eesti Rahvusmeeskoor (koormeister Igor Nikiforov), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi.

Eesti Kontserdi hooaja 2024/2025 algus võeti ette suurejooneliselt: eesti muusika­kultuuri ühe olulisema tüviteksti, Artur Kapi oratooriumi „Hiiob“ esitamiseks oli lavale kokku toodud muusikute kahurvägi. Mul oli natuke kahju, et Eesti Filharmoonia Kammerkooril polnud õnne nii mastaapses projektis osaleda, seda enam et alles eelmisel aastal tõestas EFK, et lisalauljate abiga on kooril oratooriumivõimekus täiesti olemas. (2023. aasta oktoobris kanti Tõnu Kaljuste juhatamisel EFK ja Tallinna Kammerorkestri laiendatud koosseisudega ette teine märgiline suurteos, Rudolf Tobiase oratoorium „Joonas“.) Segakoor Latvija on küll pom­poossete teoste esitamisel oma kauni vokaali ja kõlajõu poolest väga hea valik, aga eks natuke jää ikka kripeldama, miks peeti vajalikuks kaasata koor piiri tagant, eriti kui teose tekst on eesti keeles. Kui keeleline pool välja arvata, tõestas Latvija end eesti vaimuliku muusika ühe tähtteose esitamisel igati väärilisena.

Oratooriumi „Hiiob“ olulisust eesti muusikaloos on raske üle hinnata: oli see ju üks esimesi suurteoseid, mis loodi iseseisvas Eesti riigis. Pärast „Hiiobi“ sündi 1929. aastal kanti seda ette mitmeid kordi, kuni Nõukogude võim mõistis kõik vaimuliku sisuga teosed pikkadeks aastakümneteks varjusurma. Kapp ise on öelnud, et „Hiiob“ on talle äärmiselt isiklik ja sügavalt mõtestatud teos, mis kajastab tema enda usulisi otsinguid. See pani mind mõtlema küsimuse üle, kas kristlik sõnum on asjakohane ka tänapäeva maailmas, kus valitseb religioonide ja arusaamade paljusus. Kas „Hiiobi“ põhiteemad – usk, kannatus ja leppimine – resoneerivad praegustes maailmavaatelistes diskussioonides? Jõudsin oma arutlustega sinnani, et kuigi Hiiobi (või piiblipäraselt Iiobi) lugu põhineb kristlikul narratiivil, võib sellele omistada ka filosoofilise tausta. Tänapäeva kuulaja ei pea sellega suhestuma rangelt usulises raamistikus, vaid võib tõlgendada laiemalt küsimusena inimese koha kohta universumis. Samuti käsitleb Hiiobi lugu inimese kannatusi, elu ebaõiglust ning püüdlemist lootuse ja mõistmise poole. Need teemad ei ole ainult religioonikesksed, vaid puudutavad sügavalt inimese elu eksistentsiaalseid küsimusi. Sellised teemad ulatuvad üle usu- ja kultuuripiiride.

Tamar Nugise Hiiobist õhkus rahulikku meelekindlust ja vankumatut usku.

 Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Aga et mitte minna liiga filosoofiliseks, siis esitusest ka. Peab tunnistama, et suuremal osal ajast tundsin kontserdil puudust trükitud tekstist kavalehel. Olin libreto (mille koostaja on Julius Kaljuvee) enne läbi lugenud, kuid sellegipoolest oli lauljate teksti raske jälgida (solistide puhul oli probleem väiksem, kooride puhul suurem) ning nii mõneski kohas läks mõte täiesti kaduma. Kooridest jäi artikuleerimise selguse poolest võitjaks Eesti Rahvusmeeskoor ja solistidest Ain Anger, kelle igast sõnast sain ainsana algusest lõpuni aru.

Ain Anger oli Saatana rollis ideaalne valik: deemonlikult salakaval, manipuleeriv ja valmis kauplema igaühega, isegi Jumala endaga, kui tarvis. Mulle tundus, et Ain Anger mõistis peensusteni karakteri sisu. Kapi oratooriumis ei ole Saatan lihtsalt kurjuse kehastus. Ta on pigem provokatiivne ja proovile panev jõud, kelle kaudu tuuakse esile teose keskne teema – miks head inimesed kannatavad? Tamar Nugis sekundeeris Hiiobina sama suurepärase rollilahendusega. Tema Hiiobist õhkus rahulikku meelekindlust ja vankumatut usku. Väga liigutav oli stseen, kus kõlavad Hiiobi sõnad „Alasti olen ma ilma tulnud ja alasti lähen ma siit“. Tamar Nugis näitas ka Hiiobi teist, sügavalt inimlikku ja hingelistest võitlustest räsitud külge. Mulle meeldis väga tema Hiiobi mitmekihilisus: ühelt poolt oma usus murdumatu, teiselt poolt inimlikult haavatav.

Jumala ehk Raiko Raaliku hääles jäi pisut puudu vajalikku sügavust ja kõiksust, aga, nagu ma aru sain, oli laulja haige. Pärnu kontserdil asendaski teda Priit Volmer, kelle tõlgendust oleks samuti olnud põnev kuulata. Ain Angeri Saatana kõrval mõjus Raiko Raaliku Jumal lihtsa ja ausana. Raaliku käsitlus­viis oli karge ja põhjamaine. Tuuri Dede Hiiobi naise rollis oli täistabamus. Kahju, et see tegelane on oratooriumis nii episoodiliselt esindatud. Meelsasti oleksin tahtnud Tuuri Dede emotsioonidest pakatavat interpretatsiooni pikemalt nautida.

Artur Kapi „Hiiobi“ kohta pole ilmaasjata öeldud, et see on koorioratoorium. Tobiase „Joonasega“ võrreldes on koori osakaal selles märksa suurem ja kandvam. „Hiiobis“ on kooril oluline roll nii jutustajana, rahva häälena kui ka fooniloojana. Kolme suurepärase koori ehk segakoori Latvija, Eesti Rahvusmeeskoori ja tütarlastekoori Ellerhein jõudude ühendamisel saadi muljetavaldav tulemus. Tutti-kohtades oli hirm, kas Estonia kontserdisaali lagi jääb ikka oma kohale. Eraldi tuleks kindlasti ära märkida Ellerheina inglikoorid. Ei kujuta ette kedagi teist, kes sobiks neid paremini laulma.

Koorioratoorium või mitte, ei saa Artur Kapi „Hiiobist“ rääkides kuidagi üle ega ümber orkestrist. ERSO mängis Neeme Järvi juhatusel absoluutselt suure­päraselt. Üsna tihti heidetakse orkestritele ette piano’de puudumist. Seekord demonstreeris ERSO erakordselt laia dünaamilist skaalat, manades kuulajate silme ette kord kaose ja kurjuse, kord haprad ja haavatavad hingemaastikud. Eriti tõusis esile orkestri puhkpillirühm. Kapp on põiminud „Hiiobi“ orkestratsiooni väikesi puhkpillisoolosid, mis lisavad muusikasse intiimsust ja pakuvad kontrasti suurematele koorilõikudele. Väga kaunid soolod kõlasid fagotilt (Peeter Sarapuu), klarnetilt (Edmunds Altmanis), oboelt (Guido Gualandi), inglissarvelt (Aleksander Hännikäinen), flöödilt (Mihkel Peäske) ja metsasarvelt (Ye Pan). Õhtu vaieldamatu kõrghetk oli aga Triin Ruubeli ja Piret Aidulo muusikaline kahekõne. Liigutav, habras, hingekriipiv. See tõi silme ette inimese, kes on alasti ja üksi oma jumalaga, hinges valu ja kaotus, kuid kes kõigest hoolimata ei mineta lootust ja armastust. Vahest ei ole meelevaldne öelda, et Triin Ruubeli „Viimse pihi“ tõlgendus tõi taevased sfäärid korraks kuulajatele lähemale.

Peaaegu sada aastat lahutab meid oratooriumi „Hiiob“ loomisest, ent ometi kõnetab selle universaalsus veel tänapäevalgi. Kindlasti on arusaamad religioonist ja filosoofilistest aspektidest teisenenud, kuid teose põhiküsimused, nagu „miks on maailmas nii palju ebaõiglust?“, „miks inimesed kannatavad?“ ja „kuidas leida endas hingejõudu, et sellega toime tulla?“, on aktuaalsed ka praeguses maailmas. Seetõttu on äärmiselt tänuväärne, et maestro Neeme Järvi tõi pärast 27aastast pausi teose uuesti publiku ette.