Kümme aastat Põlva rahvamuusikatöötluste festivali

Ingrid Rüütel

Aprillikuu viimasel nädalavahetusel Mooste mõisas aset leidnud eesti rahvamuusika töötluste festival pidas oma 10. aastapäeva. Festival sai alguse 1999. aastal Põlva Intsikurmus eesti rahvamuusika interpreteerimisfestivalina ning oli pühendatud Jakob Hurda 160. sünniaastapäevale. 2000. aastast on peetud seda eesti rahvamuusika töötluste festivali nime all Põlva kultuurikeskuses. Festivali algatasid Põlva lasteaia Mesimumm  muusikakasvataja Ülle Podekrat ja Jakob Hurda nimelise Põlva Haridusseltsi esimees Rein Vill.

Kõnealune festival on tegelikult vaid osa Ülle Podekrati mitmekülgsest rahvamuusika-alasest tegevusest. Lisaks rahvalaulude õpetamisele oma lasteaias on ta juba aastast 1988 korraldanud Lõuna-Eesti lasteaedade folkloorifestivale „Pedäjä Pido”, millest on välja kasvanud üle-eestiline laste rahvamängude festival „Kes aias”.  Aastast 2007, pärast Rein Villi ootamatut lahkumist, viidi rahvamuusikatöötluste festival Põlva linnast üle Mooste mõisa, kus sai nimeks „Moosekatsi elohelü”. Viimase sõna võiks kirjakeelde tõlkida kui eluheli, eluviis, ning seda võib mõista kui inimesele tähtsat muusikat, mis on ühtlasi tema eluviisiks. Festivali hinge ja väsimatut eestvõitlejat Ülle Podekrati toetavad nüüd Mooste vallavanem Ülo Needo, MT Ü Folgisellide Selts ja Mooste vallavalitsus, kellele  kuulub ka mõis.

Mõisa keskkond on võimaldanud üritust laiendada ja mitmekesistada. Selle osaks on olnud nii saunarituaalid kui ka väljasõidud ja laulmised looduses – päikese tervitamine või looja laulmine Mooste järve ääres ning esivanemate mälestamised Arniku kalmetel, Kauksi Leerimäel või Õlilättel. Festival on kasvanud kolmepäevaseks ning programmi mahuvad ka tuntud kollektiivide ja külalisesinejate kontserdid,  vabalava ning ka öised tantsupeod. „Moosekatsi elohelü” peaüritusteks on võistluskontserdid. Osaleda võivad nii harrastuskui kutselised kollektiivid. Kui alguses oli peaauhinnaks Ilme ja Riho Kulla pronksskulptuur „Laulev neiu”, siis aastast 2002 on selleks sponsorite annetatud 1000 eurot. Lisaks on sponsorid pannud välja hulga eripreemiaid, näiteks publikupreemia ja kohustusliku loo parima esitaja preemia. Nimelt on korraldustoimkond valinud igaks konkursiks ühe kohustusliku Põlvamaa loo lisaks kollektiivide eneste vabalt valitud rahvaviisidele, mis võivad pärineda ka mujalt Eestist. Töötluse aluseks võib olla kas algriimiline rahvalaul, uuem riimiline rahvalaul, tantsulugu või pilliviis, „mida tõlgendatakse läbi esineja muusikalise mõttemaailma, pannes proovile esineja vokaal- ja instrumentaalvõimed”.

Konkursi statuudis on öeldud ka, et festival on  avatud kõikvõimalikele kontseptsioonilistele ja tehnoloogilistele uuendustele, säilitades sideme vana ja uue vahel. Kui esimestel festivalidel võidutsesid peamiselt Viljandi kultuuriakadeemia tudengid või vilistlased, siis viimasel ajal on tähelepanu pälvinud ka sama kooli vilistlaste juhendatud ansamblid, aga samuti muud kollektiivid. Kolmel esimesel konkursil ühtisid peapreemiad publiku preemiatega. Hiljem see enam nii pole  olnud. Nii sai 2003. aastal peapreemia viljandlaste Wirbel, publikupreemia aga Metsatöll, 2004. sai peapreemia Tallinna neidude Laudaukse Kääksutajad, 2005. Türi koor Uisapäisa ja 2006. aastal Tartu noorteansambel Marr, publikupreemia pälvis kõigil neil kolmel aastal aga setu poiste bänd Zetod. Käesoleval aastal oli publiku konkurentsituks eelistuseks Udmurtia naisansambel, kes üritas ühitada autentset rituaalsete krezshlaulude  stiili moodsa muusika väljendusvahenditega, „mis katsetavad hääle piire”. Žürii, mille koosseisu kuulusid tänavu Tauno Aints (esimees), Kirile Loo, Ando Kiviberg, Timo Steiner ja Ingrid Rüütel, üksmeelseks eelistuseks osutus Tartu neidude Vaikuse Koosolek. Ansambel harrastab väga omapärast vokaalstiili. Ennast tutvustavad nad järgmiselt: „Meie nimi tuleneb samanimeliste ürituste sarjast, kus saame erinevates keskkondades kokku,  vaikime, tunnetame, loome enne meid laulnutelt päritud kogemuste põhjal uusi helimustreid. Usume, et iga heli saab alguse vaikusest, kuulamisest, õigest äratundmisest. Muusika tegemine on nagu loo jutustamine, maailma loomine. Laseme vanadel regilauludel endas kõlada ja uusi helimaastikke moodustada. Ühendame oma loomingus armastuse traditsioonilise ja eksperimentaalse muusika vastu”.

Festival ongi kujunenud eeskätt noorte ürituseks. Ometi on põhi- või keskkoolide õpilaskollektiividel raske võistelda kõrgkoolide või viimaste vilistlaste noortega. Seetõttu on paaril viimasel aastal välja pandud Laste- ja Noortesõbraliku Põlva Linna preemia parimale lastekollektiivile. Eelmisel aastal osutusid selleks Värska Trallikud, tänavu pälvis võidu Tartu Sireli oma läbitunnetatud kontseptsiooni, südika esinemise ja suurepärase solistiga.  Tunnustust väärib kindlasti ka festivalipublik, kes mitmetunnise maratonkontserdi mitte üksnes vapralt vastu peab, vaid sellele ka väga emotsionaalselt kaasa elab. Soe ja meeldiv õhkkond on tegelikult kõigi – nii „Moosekatsi elohelü” korraldajate, esinejate kui ka kuulajate ühislooming. Ja see on kindlasti ka oluline tegur, mis nii kontserdil osalejaid kui ka sellest osasaajaid sinna ikka ja jälle tagasi kutsub.