Kui elu julgen kuulata

Collegium Musicale sünnipäevakontsert „Veere, veere, päevakene“ polnud kergete killast ei esitajale ega kuulajale. Sellegipoolest oli tegemist erilise õhtuga.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Vaevalt et kaheksa aastat tagasi oktoobris, kui Endrik Üksvärava kodus hakkas seltskond koorimuusika armastajaid teeõhtutel kammerkooriks kokku kasvama, oskasid asjaosalised arvata, et vähem kui kümnendi jooksul võidavad nad Euroopa Ringhäälingute Liidu kõige olulisema koorikonkursi „Let the Peoples Sing“ (2017), et neile antakse seitsme aasta jooksul kolmel korral Eesti Koori­ühingu aasta koori tiitel (2011, 2014 ja 2017), et neil ilmuvad albumid plaadifirmade Warner Classics (2014) ja Toccata Classics (2018) alt ning et muu elu kõrvalt antakse aastas keskmiselt 40 kontserti. Ometi on see nii just läinud ja selle taga on palju enam kui lihtsalt õnn, juhus või väga palju tööd.

Collegium Musicale tähistas 3. oktoobril kaheksandat tegevusaastat Pärt Uusbergi autoriplaadi esitluskontserdiga. Kontsert toimus poolteist päeva pärast seda, kui Eesti muusikanõukogu ja Eesti kultuurkapitali helikunsti sihtkapital tunnustasid Tallinna lennujaamas rahvusvahelise muusikapäeva auhinnatseremoonial kammerkoori ja selle peadirigenti eesti koorimuusika särava edendamise ning pühendunud ja kõrgetasemelise tutvustamise eest nii Eestis kui ka välismaal. Preemia üleandmise (tele)tseremoonial koor ka esines ning arvan, et see oli lõiv, mida tuli neil omakorda maksta Uusbergi autoriplaadi esitluskontserdile. Sünnipäevakontserdi „Veere, veere, päevakene“ esimene a cappella pool oli kõnealust kollektiivi aastaid tähelepanelikult kuulanud kõrvale natuke liiga sordiini all, kuid õhtu peateose, Uusbergi tsükli „Õhtu ilu“ ettekanne koos Eesti Sinfoniettaga tegi mu meeleolu paremaks. Kontsert polnud kergete killast ei esitajale ega kuulajale, kuid sellegipoolest oli tegemist erilise õhtuga.

Pärt Uusbergi laule pole lihtne esitada: pikad kandvad fraasid, diktsiooninõudlik tekstitäpsus, lai tessituur, suured dünaamikavõnked, sageli ebamugavas positsioonis häälte sisseastumine ja eelkõige väga hea fraasitunnetusega vokaal on vaid mõned tegurid, mis selle keeruliseks teevad. Ärgem unustagem, et professionaalse koosseisuga sarnasele repertuaarimapile ja kontserdigraafikule vaatamata on Collegium Musicale siiski harrastuskoor: oma põhitöö kõrvalt on lauljad kodumaiste heliloojate loomingut propageerinud väsimatult kogu südamest, kõigest jõust ja nõust.

Ka kuulata on keeruline, sest Uusbergi muusika pole mingi popimasin, mis kusagil nurgas omaette tümistab. See on suurt tähelepanu nõudev helivalang, mis suunab kuulaja tahes-tahtmata mõttega sissepoole, paneb ümbritsevale rappivale ajale käsipiduri peale ja nõuab keskendunult kuulamist, sest kui ei kuula, siis osa ei saa. Ja kuulama peab, sest muusika nakatab: tirib taskut pidi pingile rahulikumalt istuma, silmad jäävad aeg-ajalt peatuma kirikulakke või altarimaalile, hingata lastakse koos lauljatega ja – peamine – korraks saab ebanormaalsete pööretega elurutust kõrvale astuda. Nii on selle Pärt Uusbergi muusikaga.

Seega, kesknädalase tööolu järel lausvihmasajus märjaks saanud publikule jahedas pühakojas kontsert anda – seda ei suuda just iga koor. Aga Collegium Musicale suutis. Sest oli sünnipäev, oli pühitsuste õhtu.

Nagu öeldud, kõlas kontserdil Pärt Uusbergi muusika, millega esitleti helilooja autorialbumit. Nii kontserdil kui ka albumil on kõrvutatud tema viimase kümne aasta jooksul eesti poeesiale ja ladinakeelsetele tüvitekstidele kirjutatud teosed, kuid kõik kontserdil kõlanu ei ole albumile jõudnud.

Plaadi „Pärt Uusberg. Choral Music, Volume One“ esimene lugu (I osa Taaveti psalmist nr 121) on fenomenaalselt hea valik ühe helilooja autorialbumi avanumbriks. Helilooja peenpalvelises minimalismimaitselises helikoes laul algustekstiga „Ma tõstan silmad“ tekitab tunde, nagu astuks kuulaja kõrge kaljunuki tagant välja vastu laia taevalage ja ta ette laotuks iga järgmise sammuga aina imelisem vaade silmapiirini lokkavale orule ja valgusmängule. Esimesele teosele järgneb pisut arusaamatus järjekorras veel neliteist ning kuna salvestused on tehtud suure ajavahega (märtsis ja juunis 2016 ning märtsis 2017), siis on kosta mitmes mõttes mõningast ebaühtlust.

Ärgem unustagem, et professionaalse koosseisuga sarnasele repertuaarimapile ja kontserdigraafikule vaatamata on Collegium Musicale siiski harrastuskoor: oma põhitöö kõrvalt on lauljad kodumaiste heliloojate loomingut propageerinud väsimatult kogu südamest, kõigest jõust ja nõust.

Collegium Musicale

Hoiatus: plaat sobib neile, kes julgevad kuulata elu ennast. Koori üldine kõla on hõrk, haritud ja hoolitsetud. Siiski on elus alati kõrvuti paremad ja halvemad päevad ning mõistetavalt on jäänud albumilgi mõned laulud natuke ebaühtlaseks. Kohati kostavad ebaloogilistes kohtades välja solistid (sopran), mõni algusfraas jääb muusikalisele mõttele risti ette või näpistavad kõrva pisikesed intonatsioonilised värvitooniväratused (nt „Talve öö“). See kõik on tervikut arvestades aga köömes, sest kuulamiseks pakutakse paljut: intonatsiooniline labürint läbitakse veatult, bassirühm on mahlakas, sügava ja kandva tooniga ning toetab kogu struktuuri väga loomulikul moel, tenorid on pehmed ega forsseeri. Vaikne ja märkamatu on nii oluline osa laulmisest – hingamine. Hoolitsetud ja toe pealt lauldud fraasid on delikaatselt välja kuulatud, peenhäälestatud ja identse lõpuga (suurepärased „Talve­õhtul“ ja „In paradisum“). Teksti antakse edasi väga hästi ja lauljate ühisenergia kandub kuulaja kõrvu. Ilus pärl plaadil on burdoonil kõlav „Agnus Dei“, igavikuline ja kandev, sugestiivne ja ääretu – iseenesest oleks see väga hästi sobinud ka plaadi lõpulooks. Ning vaatamata sellele, et „Ave Maria“ puhul tekkis igatsus suurema esituskoosseisu järele, tuleb au anda Veljo Tormisele, kes nimetas Collegium Musicalet „Uusbergi-kooriks“: Uusberg laseb end ka kammerliku teostuse puhul suuremaks laulda, kui julgetakse selle muusikaga mängida. On siiski üks nõue: mäng peab toetuma väga heale vokaaltehnikale ja olema siiras.

Albumi kuulamisest jäi meelde paar tähtsat tehnilist kogemust. Igasugu IT-vidinate, pultide, monitoride jm üleküllasuse kiuste olen aina enam hakanud hindama plaate, kus helitugevusnupp on algusest peale ühes asendis ja seda ei pea kruttima. Mind suisa ärritab, kui pean liigvaikse või liigvalju heli pärast järjekordselt puldi järele haarama, sest helikontakt kuulajaga on ju loodud esimese laulu põhjal. Puldi näppimine viib kuulamise rütmist välja ja tekivad uitmõtted, kohati suisa uudishimu: miks üks laul eelmisest kõlaliselt nii palju erineb ja miks ei ole hiljem tehtud üldnivoo korrektuuri? Ka rahvusvahelises praktikas tuntud paarisekundine paus teoste vahel jäi sel albumil minu meelest liiga lühikeseks. Oleksin tahtnud pikemalt järele heliseda. Aga need on juba peenhäälestuslikud detailid, mis kuuldut ei riku.

Suurbritannia kauamängivate tootja Toccata Classics pole eesti muusika publitseerimisel kontvõõras: meenuvad hiljutine Sten Lassmanni mängitud Heino Elleri klaverimuusika sari ja Karl August Hermanni siiani tundmatute klaveripalade äsjane kogumik meie muusika fanaatikust prantsuse pianisti Nicolas Horvathi esituses. Collegium Musicale, Endrik Üksvärav ja Pärt Uusberg on andnud eelnevatele maitsva jätku, mille maksab koore tabanud üleüldises plaadiväljaandmise tuhinas üles leida.