Kui helge on klassikatähtede tulevik?

On täiesti erakordne, et Eesti Televisioon näitab reede õhtuti ühel magusamal eetriajal klassikalisele muusikale pühendatud saadet.

KAI TAAL

Saatesari „Klassikatähed“ 21. II – 13. III ETVs ja Klassikaraadios.

Täna, 3. aprillil oleks pidanud toimuma ülipopulaarse telesaate „Klassikatähed“ uhke finaal ning üks noor andekas inimene oleks kroonitud uueks Eesti klassikalise muusika täheks. Ilmselt polnud veel kuu aega tagasi kellelgi kahtlust, et nii see ka läheb. Meie näiliselt turvaline maailm on aga kokku kukkunud nagu kaardimajake ning seiskunud on ka klassikatähtede teekond kuulsuse ja edu poole. Mõned loodavad saatesarja jätkumist mais, teised septembris, aga kindlat teadmist pole ilmselt kellelgi. Kui praegune hooaeg peaks mingi aja pärast jätkuma, siis milline on see maailm, millesse meie noored klassikatähed väsitavast koroonaunest virgununa satuvad? Kas on seal üldse veel kohta sellele, milleks see saade peaks neid aitama valmistuda?

Kõhklesin kaua, enne kui otsustasin sellest hooajast kirjutada. See on siiski konkurss, kus parimatele määratakse preemiad, ning pooleliolevat protsessi arvustada on riskantne ettevõtmine. Kas see võib mõjutada lõpptulemust? Kas see on ebaeetiline? Ometi, kui vaadata saate ajalugu, siis on lõpptulemusest sõltumata tõesti võitjad kõik. Selle hooaja uus saatejuht Johan Randvere osales „Klassikatähtedes“ esimesel aastal ning langes esimesena välja, kuid julgen öelda, et ta on meie kuulsaim klassikatäht, aga ka üks tuntumaid Eestis tegutsevaid muusikuid üldse. Tähtis on, kuidas rakendavad noored muusikud saatest saadud kogemustepagasit oma tulevases elus, ning vähemalt siiamaani on olnud edukamad need, kes ka popmuusikaga tegelemist ära ei põlga. Nii ongi eesti rahvale Randvere kõrval hästi teada Silvia Ilves ja Elina Netšajeva, kellest on nii tava- kui ka ühismeedias palju juttu. Ükski neist pole selle saatesarja võitja, kuid samal ajal teavad eestlased ilmselt vähem saate kroonitud tähtedest Marcel-Johannes Kitsest ja Sten Hein­ojast, kes tegutsevad peamiselt raja taga.

On täiesti erakordne, et Eesti Televisioon näitab reede õhtuti ühel magusamal eetriajal klassikalisele muusikale pühendatud saadet. On täiesti erakordne, et väikeses Eestis on üldse selline klassikalist muusikat propageeriv konkurss. Näiteks vanal heal Inglismaal oleks selline asi mõeldamatu: tean, et seal üritati teha noortele ooperilauljatele samalaadset saadet, kuid madalate reitingute tõttu kolis see varsti vähemtähtsale kanalile, kust suur osa inimesi ilmselt seda üles ei leia. „Klassikatähed“ ja klassikatähed on meil väga populaarsed, paljud vaatavad seda saadet, käivad noori muusikuid kontsertidel kuulamas. Oma suure panuse on siin kindlasti andnud ka Klassikaraadio, kes on alati saates osalenutele esinemisvõimalusi ja eetriaega leidnud. Eriti hinnaliseks pean noortele antavat meediakoolitust: olen intervjueerinud nii saates osalenud kui mitteosalenud noori muusikuid ning imetlenud esimeste sõnatäpsust, löögivalmidust ja läbinägelikkust. Saade valmistab noori ette kõikvõimalikeks katsumusteks, mis neid klassikalise muusika maailma okkalisel teel võib oodata. Suurima katsumuse tõi sel hooajal hr Elu ise ning selle nimi on loomulikult koroonakriis. Kui saade peaks nüüd jätkuma, siis võib-olla võiks lisada lühikoolituse, kuidas peaks muusik toimima uudsel kodukontorite ajastul, kui kontserte ei toimu. Veebikontserdid on juba praegu populaarsed ja koguvad järjest enam kuulajaid.

Kellele ja milleks?

Mul on „Klassikatähtedega“ seoses kahetised tunded. Esiteks, kellele on see saade õigupoolest mõeldud? Kui väita, et tegu on konkursiga, siis on ju tegu absurdse üritusega. On mõttetu võrrelda tuubat ja klaverit, nii nagu filmi- ja teleauhindade puhul on nonsenss võrrelda „Pealtnägijat“ ja pagarisaadet. Tõsi, „Klassikatähed“ on välja kasvanud konkurss-festivalist „Con brio“, kus osalesid samuti eri instrumentide mängijad, kuid tookord oli olukord siiski teine. Esiteks oli žürii palju suurem ja hõlmas kõikide interpretatsioonivormide esindajaid ning polnud kohustust saata järgmisesse vooru publikuhuvi suurendamise huvides tingimata eri instrumente. Poole tunni pikkune eelvoor eraldas terad sõkaldest. See, mis ootab noori muusikuid ees, on enamasti ikka akadeemilised ülesastumised ja mahukad kavad, mis nõuavad pikkade teoste ülesehitamise ja neisse süvenemise oskust. Seda poolt näitab „Klassikatähtede“ konkursil vaid Estonia kontserdisaalis toimuv nn kontserdivoor, mis on kahanenud veerandtunnile. Lühikesed, põnevad ja ekstreemsedki ülesanded telesaadetes on kahtlemata huvitavad vaadata, kuid päriselus ei ole nende esinemissagedus väga suur. „Con brio“ konkursil oli publikul võimalus valida oma lemmik, kellele määrati eraldi auhind, võistluse lõpliku võitjaga polnud sel mingit seost. Praeguse süsteemi järgi on publikul suur otsustusõigus. Kahtlemata on sõnal „täht“ oma koht ka klassikalises muusikas, kuid see eeldab ka kõrget professionaalsust. Kas valdavalt mittemuusikutest publik on võimeline seda hindama? Miks peab üldse muusikuid saatest välja langema? Osa võistlejaid kaotab sellega eetriaega, mis on vahest isegi kõige väärtuslikum auhind. Sellele, et tegu on meelelahutusüritusega, osutab ka püsižürii keele­kasutus: mahlakas slängis kommentaare, nt „sigalahe“, „rütmivend“ jms on enamasti kuulda kommertskanalitest.

Need kaheksa äravalitut, kes veebruaris „Klassikatähtede“ saates võistlustulle läksid, on juba praegu palju võitnud: taga Mirjam Avango, Karl Tipp, Helin Hallik, Siret Sui, Tähe-Lee Liiv, Kristjan-Jaanek Mölder ja Triinu Piirsalu, ees Toomas-Oskar Kahur.

Kairit Leibold / ERR

Klassikalise muusika populariseerimise poole pealt on see kahtlemata hindamatu ettevõtmine. Võib-olla just seepärast on meil nii palju head kontserdipublikut, võib-olla just seepärast tegutseb meil endiselt nii palju muusika­koole ning lastel on soov pilli õppida. Kuid kui vaatame, kui palju on neid, kes tahavad oma elu siduda klassikalise muusikaga, siis pole olukord kaugeltki roosiline. Eesti muusika- ja teatriakadeemias ei ole varasemate aegadega võrreldes kahjuks just liiga palju õppureid ning tubli osa neist moodustavad välistudengid. Mulle jäi meelde üks intervjuu lapsega, kes oli tulnud „Klassikatähtede“ kontserdi­vooru kuulama. Temalt küsiti, kas ta sooviks ka kunagi sellisel kontserdil mängida. Ta arvas, et miks mitte, tundub lõbus, inimesed plaksutavad jne. Võib-olla siia ongi koer maetud.

Klassikaliseks muusikuks õppimine on nii aja- ja töömahukas, et see lapsi peibutav glamuur ja tähesära võib väga kaugesse tulevikku jääda või üldse mitte kunagi terendada. Ja siis antakse alla, kuigi annet ja võimeid oleks. Miks on meil juba praegu ja muutub üha suuremaks pianistide põud, ehkki Johan Randvere on nii populaarne? Peab tunnistama, et tänavusse hooaega on Randvere uue saatejuhina lisanud palju värskust. Neli hooaega juhatas vägesid rohke teletöökogemusega Marko Reikop, Randvere saatejuhtimine päris sama ladus pole, kuid selle korvab tema suurepärane orienteerumine muusikamaailmas ning oskus ise muusikuna saadetes kaasa lüüa. Ta teab suurepäraselt, mida tunnevad konkursil osalejad laval ja lava taga, ning ilus on näha tema empaatilist suhtumist. Arvatavasti on ka Randverel omad lemmikud, kuid tema rõõmsast näost vähemalt mina seda aimata ei suuda.

Saatesarjast jõudis publikuni neli osa: „Virtuoosne tulevärk“, Estonia kontserdisaali nn kontserdivooru lühiülevaade, „Unustamatu meloodia“ ja „Koos superstaariga“. Uhked pealkirjad, võib-olla pisut lennukad, kuid kahtlemata kutsuvad. Kõige hinnalisemaks kogemuseks sai osalejatele ilmselt kolmas saade – unustamatuid meloodiaid sai mängida koos Tallinna Kammerorkestriga Tõnu Kaljuste juhatusel. Musitseerimine professionaalse orkestriga on ilmselt iga interpreedi unistus ning mitmele oli see esimene võimalus. Selles saates säras kitarrist Helin Hallik, kellele oli see esimene kord orkestriga mängida ja üldse saatjaga koos musitseerida. Tekib intrigeeriv küsimus, kui oluline on siis õieti noorele ja andekale inimesele kogemustepagas, kui kohanemisvõime on nii hea. Kas oli põhjus mikrofonide paigutuses või balansiprobleemides, kuid minu meelest kippus orkester noori soliste liialt oma kõlajõuga matma.

„Koos superstaariga“ oli seekord lahendatud täiesti klassikatähtede keskselt. Kui varasematel hooaegadel on noorte muusikute pimekohtingupartnerid olnud enamasti kogenud ja eakamad muusikud, siis seekord sekundeerisid osavõtjatele saatesarjast vähemal või rohkemal määral tuule tiibadesse saanud muusikud. Kas kõigi nende tituleerimine superstaariks oli põhjendatud? Kõikidest voorudest on see vahest kõige närvesöövam, sest oma ansamblipartneriga kohtutakse alles laval ning puudub ka teadmine, mis instrumenti ta mängib. Kuid õhkkond oli pingeline selletagi: eelmisel õhtul oli Eestis välja kuulutatud eriolukord ning sellesse saatesse publikut enam ei lubatud. Tühjas stuudios lasti pärast esinemist osalejatele lindilt kõlavat aplausi ja braavohüüdeid. Ka siin sai imetleda osalejate tugevat lavanärvi, mis ei vedanud alt ka siis, kui nn superstaarid eksisid. Miks mängis enamik noortest klassikatähtedest oma partiid peast? Tegu on ansamblimuusikaga ning kontsertidel on sel puhul noodid tavaline rekvisiit. Eesmärk pole ju demonstreerida oma head mälu, vaid kujundada võimalikult pingevaba ja kokku­sulav esitus.

Konkurentsivõime, edukultus, pingeread … Seda kõike kultiveerib vähemalt otsapidi ka „Klassikatähtede“ saade. Kahtlemata on see juba väga kaua olnud inimese väärtustamise mõõdupuu, kuid vist kunagi varem pole inimesed olnud füüsiliselt ja vaimselt nii haprad kui praegu. Kuidas mõjuvad praegustele noortele konkursid ja sildistamine? Kas oskame ette näha nende tulevikku, nende oskust oma eluga toime tulla? Kui kogu maailm on nii tugevalt muutunud ja muutumas, siis võib-olla peaks üle vaatama kõik justkui toimivad nähtused ja otsustama, kas neil on ka tulevikus kohta. Mis on sära ja edukuse hind ja kas pole see mitte liiga kõrge? Nii mõndagi eilsest maailmast on jäänud samaks: igatsetakse õnne ja lähedust, nii noored kui vanad vajavad oma ellu neid, kes on julged ja suuremeelsed, empaatilised ja usaldusväärsed. Paljud unistavad elust, kus ei valitse võimuiha, kasumijaht ja ellujäämisheitlus, tahetakse, et kõik „oleks nii nagu enne“. Kindlasti on minevikuihaluses suur „süü“ ka selles, et endiselt vajatakse klassikalist muusikat, mis pärineb ajast, mil kiireim sõiduvahend oli hobune ning kirju kirjutati tindi ja hanesulega.

Kas nüüd võiks arvata, et „Klassika­tähed“ kui järjekordne edukusele orienteeritud üritus justkui suurendab vaimse tervise kriisi? Viimastel nädalatel maailmas toimuvat jälgides väidan, et vastuoksa: mida suurem kohanemisvõime, riskijulgus ja muutumistahe, seda parem. Need kaheksa äravalitut, kes veebruaris võistlustulle läksid, on juba praegu palju võitnud. Vähemalt poole väga huvitavast hooajast on võitnud ka publik. Seekord polnud erialade dubleerimist: kui varem oli samal hooajal kaks pianisti või kaks lauljat või kaks flötisti, siis seekord oli igal erialal vaid üks esindaja. Esimest korda tutvustati tuuba ja klassikalise kitarri väljendusvõimalusi ning interpreetide vanus ja aeg, kui kaua nad on oma pilli õppinud, oli üpris erinev. Kuidas võrrelda 16aastast ja 26aastast interpreeti? Selles vanuses muutub inimene väga kiiresti. Kuidas võrrelda kaht puhkpillimängijat, kui üks neist on pilli õppinud viisteist aastat ja teine kõigest neli? Selle tänamatu tööga pole ilmselt võimalik ühele poole saada, ilma et kuumi süsi oma pea kohale koguks.

Kuidas seni on läinud?

Klarnetist Mirjam Avango kujunes minu üheks favoriidiks kohe alguses: ta on muusik, kelle kontserdile tahan kindlasti kunagi minna. Tema tehniline meisterlikkus vaimustab, tema artistlikkus lummab. Sumera „Kevadine kärbes“ oli väga suure fantaasia ja vabadusega mängitud, nii piano’des kui ka forte’des on Avango võrdselt mõjuv. Kontserdivoorus oli tal väga hea ansambel pianist Kristjan Veermäega, üheskoos mängisid nad Mägi klarnetisonaadi ja Schuberti pala „Nacht und Träume“ ehk „Öö ja unelmad“ uskumatult eredaks ja kõlavärvirikkaks.

Viiuldaja Triinu Piirsalul on olemas see x-faktor, mida publik nii alateadlikult kui ka teadlikult kontserdile otsima läheb. Ta on kunstnik, mitte pelgalt hea muusik. Piirsalu on interpreet, kes kõige paremas mõttes intrigeerib, kelle esitustele mõtled ikka ja jälle veel nädalaid pärast kontserti. Ühest küljest on tema mäng pehme, õrn, soe ja südamlik, kuid samavõrd on tajutav ülim tundlikkus ja suur kirglikkus. Mägi sisekaemuslik ja värviküllane „Kadents ja teema“ ning Saint-Saënsi virtuoospala „Introduktsioon ja rondo capriccioso“ värske, eba­traditsiooniline ja julgelt omanäoline tõlgendus võlusid mind täielikult.

Arvestades, et Toomas-Oskar Kahur alustas muusikaõpingutega alles neli aastat tagasi, võib tema annet ja võimeid erakordseks pidada. Tuuba on igas mõttes raske pill, kuid Kahuri nõtke fraseerimine ja kaunis toon teevad silmad ette paljudele „liikuvamate“ pillide interpreetidele. Saint-Saënsi muusikaliselt ja tehniliselt nõudlik kontsertpala f-moll oli esitatud veenva üleolekuga ning Morricone „Gabrieli oboe“ kõlamaailm – enamasti oboe- ja trompetimängijate pärusmaa –, oli samavõrd värske kui südamesse tungiv.

Bariton Kristjan-Jaanek Möldri kontserdivooru valik tekitas imetlust: selle asemel et kasutada talle eraldatud veerandtundi endale kõige sobivama ja südamelähedasema muusika laulmisele, esitles ta ennast võimalikult mitme­külgselt. Ta tõestas, et suudab veenvalt esitada nii saksa-, itaalia-, vene- kui ka eestikeelset muusikat, ta interpretatsioon on värvirohke, nüansirikas ja hea diktsiooniga. Lausa erakordse sisendusjõuga esitas ta Saare ülikeerulise laulu „Must lind“, mis on tõsine proovikivi ka suurtele meistritele. Ootan huviga selle targa ja omanäolise muusiku tulevasi esinemisi.

Kitarrist Helin Hallikul on kõik eeldused, et kuulsaid kontserdilavasid vallutada: ta on karismaatiline, enesekindel, julge ja sealjuures tundliku väljenduslaadiga, kõige paremas mõttes artistlik noor muusik. TKOga esitatud Kõrvitsa prelüüd kitarrile ja keelpilliorkestrile jääb ilmselt intrigeerivaks teetähiseks paljudele tulevastele muusikutele – suurepäraseks näiteks, kuidas debüüt orkestri ees võib olla niivõrd pingevaba, muusikasse sulav ja koosmängust rõõmu tundev. Tehke järele või makske kinni!

Flötist Siret Sui näib olevat sündinud flööt käes – niivõrd loomulik, siiras ja soorituspingevaba on ta mäng. Tema musitseerimises on rohkesti pehmust ja õrnust, ta loob oma muinasjutumaailma, kus on palju armastust. Väga põnevaks mängis ta kontserdivoorus Erkki-Sven Tüüri teose „Tuulepööriste mäng“, milles kütkestasid huvitavad kõlaleiud ja sügavuti muusika sisse minek. Ta on interpreet, kes ei mängi muusikat, vaid on muusikas.

Saksofonist Karl Tipp on multitalent: peale pillimängu tegeleb ta ka heliloomingu ja disainiga ning kõigist selle hooaja klassikatähtedest on ta kõige rohkem panustanud ka oma lavalisse väljanägemisse. Enda jagamine mitme huvipakkuva tegevuse vahel nii täiendab kui ka killustab inimest, võib-olla just ajapuudus ja vähene süvenemine tingis tema esimesena väljalangemise. Kuid „Klassikatähtede“ ajalugu näitab, et see ei pruugi sugugi tähendada kuulsusevaesemat tulevikku. Pigem vastupidi.

16aastane Tähe-Lee Liiv on konkursi pesamuna, kuid oma noores elus juba palju saavutanud. Pianistide ringkonnas on tõusnud uus särav täht, mis ometi pole Eestis midagi enneolematut – kindlasti mäletavad paljud näiteks tema ametivendade Risto Lauri ja Mihkel Polli samas vanuses antud mõjuvaid kontserte. Eriline on aga see, et nii noorel muusikul on korraga nii palju juhendajaid – erinevate õpetajate soovituste ja arusaamade sulatamine orgaaniliseks ja omanäoliseks interpretatsiooniks on kahtlemata suur katsumus.

Üks meie aja revolutsioonilisemaid noori dirigente Teodor Currentzis on öelnud, et lähituleviku ülesanne muusikamaailmas pole niivõrd muusikute, kuivõrd publiku koolitamine. Ja ehkki ma ei ole selle muusiku radikaalsete mõtteavaldustega alati nõus, tundub tema jutt värske ja tõene. Currentzise arvates on võimatu suhestuda klassikalise muusikaga kiirkorras, kontserdisaali või ooperiteatrisse minekuks valmistumata. Seega – kui hea, et meil on „Klassikatähed“!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht