Kui palju on ajaratta keerdudes kordusi?
Sarja „Lossimuusika“ kontserdid Kadrioru kunstimuuseumi Katariina saalis: 31. I Karmen Puis (metsosopran) ja Piia Paemurru (klaver) ning 7. II Endrik Üksvärav (tenor) ja Jorma Toots (klaver).
Juba teist hooaega on Kadrioru kunstimuuseumi Katariina saalis käimas sari „Lossimuusika“, mis pakub eripalgelist kammermuusikat. Meenuvad aastad 1970–1985, mil kammermuusika kõlas siin väga sageli. Tänu kunstimuuseumi toonasele perenaisele Inge Tedrele olid muusikud selles majas väga teretulnud. Siis tuli aeg, mil leiti, et publiku viibimine kunstiteostega samas ruumis rikub rariteetidele vajalikku kliimat, ning seejärel vist ka finantsraskused. Seda suurem on nüüd rõõm, et maja täidab muusika lausa kahe sarja raames. Nüüd on direktor Sirje Helme ja tšellistist mänedžer Aare Tammesalu leidnud koostöövõimaluse ja tabanud n-ö kaks kärbest ühe hoobiga: andnud paljudele muusikutele taas võimaluse musitseerida nii kaunis keskkonnas ning kammermuusika sõpradele nautimisrõõmu. Kui vaadata esinejate nimistut (Irina Zahharenkova, Urmas Vulp, Reinut Tepp jt) siis on selge, et kuulajat ootab alati midagi positiivset, igal juhul uut ja huvitavat. Sarja kaks viimast kontserti on olnud vokaalmuusika valdkonnast, neil siinkohal peatungi.
Karmen Puis on juba 18. hooaega Vanemuise solist, tema repertuaar on rikkalik: siin on ooperi ja klassikalise opereti tipprolle, aga ka muusikali- ja lastelavastuste osi. Tema vaimuerksus, töökus ja muusikaline uudishimu on toonud kuulajate ette ka lugematul hulgal kammerkavu duos pianist Jaanika Rand-Sirbiga, samuti mitmes teises koosluses (oreli, klavessiini, keelpillidega), ning mitmeid suurvorme orkestriga. Nii on lauljatar osanud leida rikkalikult alternatiive Vanemuise vähetöisele repertuaaripoliitikale: tasub vaid heita pilk muusikateatri mängukavale, kus valitsevad muusikalid ning niigi napis ooperinimistus ülekaalukalt külalislauljad.
„Lossimuusika“ sarjas kuulsime uut kooslust Piia Paemurruga. See on mõlemale interpreedile ilmselgelt õnnestunud valik – inspiratsiooni saadi teineteiselt külluslikult. Veerand sajandit EMTA lauluosakonna kontsertmeistrina on teinud Paemurrust nõutud duopartneri suurele hulgale aktiivselt tegutsevatele interpreetidele ja andnud pagasi, mis võimaldab tal olla igas koosluses paindlik ja tundlik.
Puisi suur repertuaar ja uude materjali süvenemise kiirus on hämmastav. Vaid paar nädalat varem kuulsime tema esituses Tallinna keskraamatukogu saalis Schumanni „Maria Stuarda 5 laulu“ (op. 135), Wagneri „Mathilde Wesendoncki laule“ ning Wolfi „4 Mignoni laulu Goethe luulele“, klaveril noor pianist Margus Riimaa. Kadriorus kõlasid Giordani, A. Scarlatti, Vivaldi ja Glucki laulud ning aariad, seega XVII ja XVIII sajandil loodu. Järgnes prantsuse muusika ehk Delibes, Fauré ja Duparc ning õhtu lõpetati meie kullavaraga, Eduard Oja nelja ja Ester Mägi kahe lauluga. See kava oli koostatud kuulaja häälestamise tarkusega: vana klassika toetab laulja häält ning Vivaldi on võti tulevikku – on kirge ja vokaaltehnilist üleolekut nõudvat stiimulit. Eriti pääses mõjule Fauré helide ja keelemuusika valdamine. Juba klaveri lennukas sissejuhatuses laulus „Le papillon et la fleur“ ehk „Liblikas ja lill“ sai kuulda ennastunustavat hoogsat rõõmu ja koosmusitseerimise naudingut.
Emotsionaalselt pani punkti eesti muusika. Kui mõnigi kord on tulnud kuulda väidet, et eesti inimene on oma tunnete avaldamisel vaoshoitud, siis need kaks heliloojat on tõestanud, kui väär on see mulje. Anna Haava sügava alltekstiga luulele loodud Oja „Me olime nagu lapsed“ on juba klaveripartiiga niivõrd suunav, rääkimata äärmiselt varjundirohkest helikeelest laulja tarbeks. Linda Ruudi diskreetne kirega laul „Õnne algus“ ning Helvi Jürissoni „Mälestus“ oma valusa, lausa hingekriipiva, ent napisõnalise ütlematajätmisega on andnud Ester Mägi õhulise ja ühtlasi kirgliku ja temale ainuomase helikeele tõttu õnneliku võimaluse lauljale. Ja sel õhtul toimis see kõik.
Franz Schuberti laulutsükkel „Talvine teekond W. Mülleri luulele“ (D 911 op. 89) on oma sisulise traagika ning komplitseeritud ja värvikülla faktuuriga pakkunud ajast aega paljudele Lied ’i-duodele huvi, kuid on kõva pähkel. Suur väljakutse pianistile, aga samuti lauljale, olgu siis baritonile või tenorile. Kümnendeid tagasi on meie vanem põlvkond saanud seda fundamentaalset teost kuulata vanameister Tiit Kuusiku ja tema pikaajalise partneri, pianist Valdur Rootsi interpretatsioonis (praegu kättesaadav CD kujul). See ettekanne on süvenenud, põhjalik ja huvitav juba seetõttu, et laulja oli oma kõrgest east hoolimata vokaalses kõrgvormis. Suurt, tõelise itaalia laulukooliga häält vallanud Kuusik oli tegev põhiliselt ooperilauljana, klaveripartneriks suurte kogemustega soolopianist. Nende kooslus oli perfektne, omanäoline ja kordumatu.
Viis aastat tagasi nautisin raekoja saalis selle laulutsükli väga süvenenud ja värvikat ettekannet, esitajateks René Soom ja Piia Paemurru. Kindla lisaväärtuse andis asjaolu, et laulja kandis kuulajani kõik mõtted peast!
Huviline leiab selle teose väga erinevaid salvestusi, interpretatsioone n-ö seinast seina. Vanema generatsiooni kammerlaulu kummardajatele on jäänud ideaaliks duo Dietrich Fischer-Dieskau (bariton) ja Gerald Moore (klaver). Tänasest päevast on vägagi intrigeeriv ooperitenorite kuninga Jonas Kaufmanni ülidramaatiline ja hingesoppe segi raputav interpretatsioon. Seega tuleb noorel lauljal, kes on otsustanud selle teose lahtiharutamisele asuda, teha valik: kas leida eeskujusid või lugeda muusikat n-ö puhta lehena, lähtuda iseendast, oma arusaamadest ja muidugi vokaalsetest võimalustest. Üks eeltingimus vist siiski peaks olema: luuletekst peaks sedavõrd omaseks saama, et Schuberti olulisim põhimõte – sõna tähenduse väärtus – tooks kuulajani iga mõttekillu kõigis helivarjundites. See eeldab peast laulmist, publikuga suhtestumist.
Endrik Üksvärav on tuntust kogunud kui äärmiselt energiline ja mitmekülgne muusik. Ta on õppinud koorijuhtimise kõrval ka trompetit ja metsasarve, asutanud ja juhatab kammerkoori Collegium Musicale ning täiendab enda Haagi kuningliku konservatooriumi magistriõppes vanamuusika laulu erialal. Äärmiselt põnev ja suuri väljakutseid esitav tegevusväli, kuid lauljana haarab see vana muusika ja Bachi laulustiile. Selleks et saavutada oskused romantismi klassikuks nimetatud Schubert laulmiseks, tuleks vahest veel sukelduda klassikalise laulmise saladustesse, eriti hingamisega seonduvasse. Praegune kõrge hingamistehnika (kohati suisa praegu kahjulikuks peetav rangluuhingamine) ei võimalda andekal muusikul leida neid häälevärve, toonisügavusi, diftongides vokaalide väljapeetust ja ka dünaamika mitmekesisust, milleks ta oleks muusikuna kindlasti võimeline. Tema piano kipub olema deklameeriv ja seal jääb vajaka laulvusest.
Tahan loota, et näiteks viie aasta pärast pöördub laulja taas Schubert juurde, kas või tsüklis „Ilus möldrineiu“, ja naudib siis juba täienenud vahendeid. Pianist Jorma Toots on hea ansamblist ja kuna ta kuuldavasti tegeleb ka improvisatsiooniline jazzmuusikaga, siis jääb vaid soovida edu edasisteks koosavastusteks.