Kui peaks leiduma paar tundlikku oboed

Toomas Velmet

EUROOPA LIIDU BAROKKORKESTER Estonia kontserdisaalis 16. XII.  

Euroopa Liidu Barokkorkestris, kes külastas Eestit 14. – 16. XII kolme kontserdiga, need instrumendid leidusid. Vähe sellest, leidus ka kaks suurepäraselt tundlikku oboemängijat: Sarah Humphrys Inglismaalt ja Sophie Rebreyend Prantsusmaalt. Ja küllap lootis seda šoti päritolu saksa helilooja Georg Muffat (1653 – 1704), kui ta kirjutas viiest sonaadist koosneva orkestritsükli “Armonico Tributo”. Ta võis rahule jääda või ehk isegi kadedust tunda, sest ELBO oboemängijad ületasid kindlasti kõik autori ootused.

ELBO on üks neist põnevaist laboratoorsetest kooslustest, mis annab noortele, akadeemilise kõrghariduse omandanud barokkmuusikutele kolossaalse võimaluse ennast realiseerida selliste meistrite käe all nagu Roy Goodman, Paul Goodwin, Ton Koopman, Jaap ter Linde jne ehk asjatundjate tsunftis, kaasa arvatud muidugi meil esitatud kava ette valmistanud Lars Ulrik Mortensen. Suure hulga soovijate seast (jutt käib sadadest) valitakse välja parimad, kes saavad pooleaastase stipendiumi ning võimaluse mitmete ettevalmistatud kavadega teha tuure Euroopas ning salvestada hästi minevaid heliplaate. Mida veel võib üks noor muusik soovida.

Kavalehte sirvides sattusin leheküljele, kus soliidselt kirjas orkestri tänane nimekiri, ja oma kergeks üllatuseks avastasin sealt kahekümne muusiku seast meesnimedest ühe Bobi, ühe Benny ja ühe Thomase, mis on küll aja tundemärk, kuid sellist proportsiooni poleks ikka oodanud küll. Esimene ja tõenäolisem põhjus võib olla, et barokkmuusika spetsialistide hulgas ongi selline sooline proportsioon, ning teine võib olla tingitud orkestri kunstilise juhi karismast, mis võib ju enam mõjutada-allutada naismuusikuid.

Sarnaseid juhtumeid ei pea kaugelt otsima – kui näiteks tuletada meelde Mstislav Rostropovitši pedagoogilist kuldaega möödunud sajandi kuuekümnendatel. Tuletan meelde rea nimesid: Medeia Abramjan, Natalia Šahhovskaja, Tamara Gabarašvili, Natalia Gutman, Eleonora Testelets, Marina Tšaikovskaja, Karine Georgian, Viktoria Jagling ja mehine vastukaal ainult David Geringas ja Miša Maiski, kelle tee suurel kodumaal kulges üsnagi üle kivide ja kändude. Vaatamata sellele vahekorrale ja asjaolule, et kõik nad on suurepärased muusikud, tunneb maailm millegipärast eelkõige kahte viimast ja siis alles Natalia Gutmani. Nii on lood sugudevahelise võrdõiguslikkusega muusikapõllul.

Et klavessinistil, kammermuusikul ja dirigendil Lars Ulrik Mortensenil karismast puudu ei tule, selgus veel enne, kui muusika kõlama hakkas: sellist katkematult andunud pilku orkestrist dirigendi poole polegi ammu näinud, kui üldse olen.

Kavarida Telemann-Bach-Bach-Muffat oli igati loogiline esialgu ja tekitas teatavat põnevust just Georg Muffati Sonaadi nr 5 G-duur esituse ootuses, ikkagi suurte Telemanni ja Bachi järele finaaliks asetatud mulle üsna kuulmatu autori ulatuslik viieosaline teos. Ruttan ette ja avaldan oma arvamuse, et publiku vastuvõtu huvides oleks siiski pidanud kohad vahetama Telemanniga. Nagu öeldud, ei ole ma kindlasti suur Muffati spetsialist, aga ta sobiks küll ehk Telemanni ja Bachi “soojendajaks” – ka ajalooliselt on ju nii – aga mitte enamaks.

Telemanni süit “La Bourse” TWV 55:B11 igatahes oli meisterlikult esitatud ja kohe torkas silma ansambli täpsus ja vabadus ning üllatavalt suur dünaamiline amplituud, aga kõige enam kaks kena oboemängijat nii välimuselt kui sisult. Ma pole kindel, et minu kogemuslik pagas annaks välja midagi võrreldavat autentsetelt pillidelt. See oli hämmastavalt mitmekesiste tämbrite ja dünaamikaga virtuoosne esitus.

Ma ei tea, kuidas suhtuda Telemanni programmilistesse pealkirjadesse – parem vist, kui ei suhtugi, kui täpselt ei tea. Süidi pealkirja “La Bourse” võib tõlkida kolmeti: rahakott, stipendium või börs. Osade pealkirju ei oska nagu ühegagi neist seostada. Kui usaldada sõnasõnalist tõlget prantsuse keelest, siis kõlavad nad nii: I “Avamäng”, II “Katkestatud puhkus”, III “Sõda rahus”, IV “Võidetud võitjad”, V “Üksilduse tunne” ja VI “Mississippi lootus”. Kuid need on pisiasjad, mis muusika nautimisel ei sega üldse, pigem hakkad hiljem arutlema. Isegi Mortenseni esitatud ballett eespool nimetatud muusika saatel tundus üsna positiivselt epateerivana, mis hiljem samavõrra tüütavaks muutus.

Vähemalt Bachi d-moll Klavessiinikontsert tema esituses tekitas teatava kergenduse ja lubas nautida kõrgetasemelist instrumendikäsitlust ja interpreedi isiksust. Bachi kahe klavessiini kontserdi esituses olid solistideks Anna Orasmaa ja Thomas Yvrard (Prantsusmaa) ja see oli eelmise kõrval korrektselt tasakaalukas, kuid ilma taoliste finessideta, mida kuuldus eelmises esituses nii solistilt kui orkestrilt. Siit tekkis aimdus, et orkestri kodutöö on fantastiline Mortenseni ideede realisatsioon, aga tema dirigeerimine on tõenäoliselt pigem enese ekshibeerimine kui sisuline tegevus.

Georg Muffati sonaadi esitus kinnistas tekkinud kahtlusi, sest kuigi dirigendi tegevus jätkus samas maneeris, siis muusikalisest materjalist enam tuge ei tulnudki ja tulemuseks oli korrektne, aga hall esitus. Arvan küll, et juba Muffatile eelnenust pöördesse läinud publik trampis välja ka lisapala, mis oli ka hästi lustlik.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht