Kuidas kõbid kloostris härdusid

Väga keerukas on tõmmata piiri, kus lõpeb autoritruudus ja kust algab kordus. Nii traditsioonilises kunstis nagu ooper töötab alati paremini hea kordus kui kistud originaalsus.

ANNE PROMMIK

Birgitta festival 9. – 18. VIII Pirita kloostri varemetes. Kunstiline juht Risto Joost.

Giacomo Puccini ooper „Boheem“ 9. VIII. Lavastaja Marco Gandini, dirigent Risto Joost, lavakunstnik Italo Grassi, kostüümikunstnik Anna Biagiotti, valguskunstnik Margus Vaigur. Osades Michelle JuYoung Hong (Mimì), Lara Lagni (Musetta), Kyungho Kim (Rodolfo), Matias Tosi (Marcello), Vincenzo Nizzardo (Schaunard), Giovanni Battista Parodi (Colline) jt. Rahvusooperi Estonia poistekoor ja Tallinna muusikakeskkooli lastekoor (koormeister Jaanika Kuusik), Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Heli Jürgenson), festivaliorkester (kontsertmeister Andrus Haav).

Plácido Domingo „Operalia“ staaride gala 18. VIII. Marina Costa-Jackson (sopran), Kai Rüütel (metsosopran), Stefan Pop (tenor), Edward Parks (bariton), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Risto Joost, õhtujuht Marko Reikop.

„Muusikateater ei ole vaid vanadele kõbidele, kes poetavad Wagnerit või Verdit kuulates samettoolile üleva pisara,“ võis lugeda tänavuse Birgitta festivali veebilehelt. Eks minagi olen alati arvanud, et enne ooperisse minekut tasuks passi vaadata. Näiteks Wagneri mammut­teosed mind veel nutma ei pane – tuleb rohkem harjutada. Verdiga läheb juba mõnikord õnneks. Ja olgugi et geniaalne turunduslause puudutas eeskätt Hanna-Liina Võsa muusikalikooli noortegalat, sain ma veenduda, et nooremat keskiga põdevad kõbid võivad pisaraid puistata ka Puccini saatel. Isegi Miina Härma kõlbab!

Lavastaja Marco Gandini on meile tuttav Estonia teatrist, kus ta 2017. aasta veebruaris tõi koos dirigent Risto Joostiga välja Mozarti ooperi „Figaro pulm“ kohati problemaatilise lavastuse. Tema kiituseks võib aga öelda, et selles ei leidunud kübetki saksa teatri šokirežiid. Gandini ise rõhutab, et oma suurimalt õpetajalt, ooperiajaloo ühelt mõjukamalt lavastajalt Franco Zeffirellilt on ta eeskätt õppinud ooperiesteetikat. „Ooperisse tuleb inimene selleks, et unistada, kogeda ilu ja ülevaid tundeid,“ arvab Gandini.1

Neid ideaale kinnistab võimsalt ka tema „Boheemi“ lavastus, mille ta tõi esimest korda välja ajaloolises Lucca Giglio teatris. Festivali eelinfos rõhutati pidevalt, et külla tuleb Puccini sünnilinna teater. Nii mõnelegi külastajale aga tuli üllatusena, et Luccast toodi vaid lavastus, lauljad komplekteeriti eraldi ja festivaliorkestriks kehastusid meie rahvusooperi pillimehed-naised, kellel on teos ju selge viimasest Estonia lavastusest, mis tuli välja 2010. aastal. (Algaval hooajal on see mängukavas detsembris ja aprillis.) Ka mitmel Birgitta festivali lavastusse angažeeritud lauljal olid rollid varasemast. Michelle JuYoung Hong tegi lavadebüüdi just Mimì rollis. 2011. aastal Renata Tebaldi konkursi võitnud sopran on oma habrast õmblejannat lihvinud tuntud Korea dirigendi Myung-whun Chungi käe all ning esitanud rolli peale kodumaa ka Hiinas ja Itaalias. Lauljatar ütleb, et Mimì laulmine paneb tal alati südame põksuma – ja tema hääles jagus küllaga selle rolli jaoks vajalikku õrnust ja armsust.2

Vääriliseks armastajaks kujunes talle Rodolfot kehastanud Kyungho Kim. Korea päritolu esipaari hääled olid kui Mimì ja Rodolfo jaoks loodud. Siiski oleksin tagasihoidlik ülivõrdeid kasutama. Vajaka jäi ehedusest ja isikupärast, mille kompenseeris siiski puhas tämber ja pingevaba musitseerimine. Nii raske on loobuda võrdlusest ületamatu Mirella Freniga sellessamas Zeffirelli lavastuses, kus tema partneriks oli Gianni Raimondi. METi esipaar, bulgaarlanna Sonja Jontševa ja ameeriklane Michael Fabiano jõudsid neile küll üsna lähedale. Lõuna-Korea päritolu peaosalised ei pääseks veel ilmselt La Scalasse, aga ei teeks kindlasti häbi ühele korralikule Itaalia ooperimajale. Sama kehtib ka ülejäänud trupi kohta. Koketse Musetta lõi vaid 22aastane itaallanna Lara Lagni, kes laulab Itaalia ooperimajades juba kolmandat aastat: peale kodulinna Vincenza on ta pääsenud juba ka kuulsa Arena di Verona lavale.

„Boheem“ on oma liigutavas siiruses ja parimas mõttes lihtsuses kahtlemata üks Puccini loomingu mõjuvamaid pisara­kiskujaid. Ikka ja jälle on see laval nii tippooperimajades kui ka väiketeatrites. Alates 24. veebruarist võis kinodes näha ka ülekannet New Yorgi Metropolitanist. Franco Zeffirelli kuulus 1981. aasta „Boheemi“ lavastus võitis uusi austajaid taastatud kujul. Ilmselt just seetõttu mõjus aga Marco Gandini töö kuidagi harukordselt tuttavana – kuni lavakujundusdetailideni välja (Zeffirelli oli ise ka selle lavastuse kujundaja).

Lavapildist enamgi tõstis sarnasust esile teatav sõnastamatu atmosfäär – olgugi et nii konditsioneeritud kinosaalis kui ka tulipalavas ja hapnikuvaeses ooperitelgis peaks olema ühtmoodi keerukas kujutleda end Pariisi katusekamb­risse külmetavate kunstnike keskele. Seda õhkkonda luues oli Gandini kindlasti tabanud selle lavateose sügavamat olemust, kuigi esimestes piltides tekkis isegi küsimus: kas austus õpetaja vastu ei lasknud oma mõtetel vabalt lennata? Ma ei taha kindlasti Gandinit süüdis­tada Zeffirelli kopeerimises – ammugi mitte. Siiski on väga keerukas tõmmata piiri, kust lõpeb autoritruudus ja algab kordus. Ma usun, et Puccini oleks tema töö kindlasti heaks kiitnud. Lavastus oli stiilipuhas ja teenis muusikat viimsegi pisiasjani. Nii traditsioonilises kunstis nagu ooper töötab alati paremini hea kordus kui kistud originaalsus! Sündmustiku edenemine hajutas aga igasugused kahtlused. Mõjuvalt tühjade seintega lõpustseenis said kõik soovijad ka korralikult pisaraid valada – isegi need, keda on raske kvalifitseerida kõbideks.

Neli pluss!

Maailma parimad noored

Festivali finaal kuulus tänavu vokaalsesse kõrgliigasse. Plácido Domingo algatusel (Domingo ise viibis kuuldavasti eelmisel nädalal – küll seoses jalg­palliga – ka Eestis) korraldatav „Operalia“ konkurss on veerandsajandiga tõusnud üheks olulisemaks tipplauljate kasvulavaks. See on saanud vähemalt sama oluliseks kui BBC Cardiffi lauljate võistlus, mis on maailmale kinkinud Karita Mattila ja Dmitri Hvorostovski. Konkursile valitakse igal aastal enam kui tuhande soovija seast vaid 40 parimatest parimat ja võitjad on nüüdseks reeglina maailmakuulsad: olgu nimetatud näiteks peatselt Estonias Puccinit lavastav Argentina tenor José Cura ja Ameerika koloratuurmetso Joyce DiDonato, Mehhiko tenor Rolando Villazón ja Saksamaal loorbereid lõikav vene sopran Olga Peretjatko, samuti juba mainitud bulgaarlanna Sonja Jontševa ja noor venelanna Aida Garifullina. Seda loetelu võiks jätkata lõputult ja sellesse sobivad veatult ka kõik galal esinenud staarid.

… ning Stefan Pop ja Marina Costa-Jackson.

Tanel Meos

Plácido Domingo algatusel korraldatav „Operalia“ konkurss on veerandsajandi jooksul tõusnud üheks olulisemaks lauljate võistluseks. Birgitta festivali ooperigala laval särasid solistidena Kai Rüütel ja Edward Parks …

Tanel Meos

„Operalia“ staaride kõrval esines väärikalt ka metsosopran Kai Rüütel, keda kohtame Eesti lavadel harva, küll aga on ta näiteks Covent Gardeni laval kõrvuti laulnud Jonas Kaufmanniga. Ka Birgitta festivali galalt sõitis ta otse Londonisse, et alustada proove ühe maailma mõjukama ooperidirigendiga – Antonio Pappano käe all on Kai laulnud kordi. Septembri lõpul leiab aset ajalooline hetk, kui „Valküüride“ etenduses on Inglise Rahvusooperi laval korraga kolm eesti lauljat: bass Ain Anger ning kaks suurepärast metsot, Kai Rüütel ja Monika-Evelin Liiv. Muidugi on kõik etendused viimseni välja müüdud, kuid lohutuseks on ehk võimalus sedagi ooperit 8. novembril kinoülekandes jälgida.

Esialgu pöördume aga tagasi kloostrimüüride vahele. Esimese lauljana võis kuulda bariton Edward Parksi, kes saavutas 2015. aasta „Operalia“ konkursil kolmanda koha. Parks on ooperilaval mänginud ka näiteks Steve Jobsi, end esitles ta aga hoogsa ja virtuoosse Figarona. („Meie Tiit Kuusiku vastu ikkagi ei saa!“ sosistas mu kõrval kogenud laulja.) Tema lõppenud hooaja rollide hulka kuulus ka Gounod’ „Fausti“ Valentin, kelle aaria esitas Parks sooja ja pehme legato’ga. Georgotsalikult loomulikus esituses jäi meelde ka laul Richard Rodgersi muusikalist „Lõunameri“, milles laulja vääriliseks partneriks mängis end orkestri särav kontsertmeister Triin Ruubel.

Rumeenia päritolu tenor Stefan Pop nautis „Operalia“ võitu 2010. aastal Milanos, kus ta jagas esikohta Sonja Jontševaga. Pop on aplombikas ja heleda leegiga põlev tenor otsekui noor Pavarotti, kelle pulbitsev energia võib tema muusikalisi võimeid isegi pärssida – nagu juhtus Verdi „Rigolettost“ pärinevas hertsogi laulukeses „La donna è mobile“. Erakordset õrnust ja nõtkust näitas ta aga „Traviata“ Alfredona. Dolce e fragile, oleksid ohanud itaallannad.

Üle-eelmisel aastal Mehhikos „Operalia“ II preemia pälvinud Itaalia-Ameerika sopranist Marina Costa-Jacksonist on võimatu mitte vaimustuda. Ameerikalikult perfektne tehnika ja itaallaslikult sillerdav vibrato ehivad tema säravat tämbrit. Eriti magusalt kõlab tema ülemine register, milles toon on koondatud erakordse täpsuse ja kergusega. Soprani esitatud Tosca aaria kandideeris edukalt kontserdi tipphetkeks – aga ainult seepärast, et publik ei olnud veel kuulnud teda esitamas Luisa laulukest zarzuela’st „Zebedee tütred“. Tema „Carceleras“ vallutas publiku jäägitult, nagu ka lauljatari täiesti sundimatu lavaolek. See viimane käib küll kõigi solistide kohta.

Sädelevas kleidis, filmidiivalikult kaunis Kai Rüütel võlus publikut Carmeni seguidilla’ga. Saatusliku mustlanna rollis saab teda lõpuks näha ka Estonias 7. novembril, olgugi et tema viimase aja rollid maailmas tüürivad teda pigem Verdi ja Wagneri kursil. Kai ühtlane hääl on meeldiv ja loomulik, liigse dramaatikata, ühtlane kogu ulatuses, kõlav alumises registris. Kaunilt sulasid Rüütli ja Costa-Jacksoni hääled galakontserdi kohustuslikus „Lille­duetis“. Pühendunud ooperigurmaanile nägi kava välja kui tõeline hitiparaad, aga sümpaatse erandina kõlas näiteks tenoriaaria siinmail vähetuntud Verdi ooperist „Lombardlased esimeses ristisõjas“. Kava järjekord ja ülesehitus olid hästi läbi mõeldud, lisalood (muidugi Traviata „Joogilaul“!) ei tahtnud lõppeda.

Siiski usun, et ma ei tee maailma ooperikuningatele liiga, kuulutades õhtu võitjaks Miina Härma „Ei saa mitte vaiki olla“ Tõnis Kõrvitsa õnnestunud orkestriseades.

Kiidusõnu väärivad Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja dirigent Risto Joost. Juba avapala, Rossini avamäng ooperist „Sevilla habemeajaja“, lõi nobedalt frivoolse galameeleolu, lõpukiirendus teostati nõtkelt-täpselt.

Õhtujuht Marko Reikopi oleks ebaaus kahtlustada muusikaterminite mittemõistmises, arvestades tema tööd ETV saates „Klassikatähed“. Küll aga jäi vahel mulje, nagu näeks ta paberilt maha loetavaid vahetekste esimest korda. Reikopi anekdootides heliloojate elu kohta oli nii lööki kui ka värvi. Tema lustakalt provotseerivad intervjuud lauljatega lunastasid muud patud kuhjaga.

Ei saanud me seegi kord Birgitta festivalil läbi päästeautode huilgamise ja mühiseva paduvihmata. Toonmeister Tanel Klesment lasi aga meil uskuda, et võimendust ei olnudki vaja.

 

1 Anne Prommik, Suveduur, Klassikaraadio 9. VIII. https://klassikaraadio.err.ee/849484/873139

2 Samas.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht