Kuidas mitte luua tarbijale toodet ehk Elamise asi

JÜRGEN ROOSTE

Juhan Liivi robustsus, kohatus, paranoilisus ja ärevus on sageli maetud koolikirjanduse ja aulakõnede tolmu alla – ta on loomu poolest palju metsikum.

Juhan 20. X Kumu auditooriumis festivalil „Sügisjazz“. Riho Sibul (laul, kitarr), Jaak Sooäär (kitarr), Henno Kelp (basskitarr), Ervin Lillepea (trummid). Kavas Juhan Liivi tekstidele loodud laulud.

Juhan Liiv on mulle kuidagi lähedane, omane … Tunnen, et ta elas pikalt – võib-olla liiga pikalt – mu pääs, kui üritin ta elust ja loomest vormida üht lugu, mis jäigi toona tegemata. Nii filmina kui ka raamatuna. Ja ma kardan alati, kui keegi teda puudutab, et see teeks justkui Liivile haiget. See pole muidugi tõsi: ta on nüüd lagunenud, kõikjale laotunud ja me kõigi oma. Siiski ei prahvata praegusest juhanliivilikust luulest sugugi sageli toda pingsat hullust, toda pindpinevuse all värelevat tormivõimalust, toda elektrilahendust, mis tekib ilu-lihtsuse ning maniakaalsete tungide vahel …

*

Sooäär-Sibul-Kelp-Lillepea naasevad plaadiga „Ma lillesideme võtaks“ Juhan Liivi luule juurde juba teist korda: eelmise helikandja pealkiri oligi lihtsalt (nagu kollektiivilgi) „Juhan“. Liivi luulest saaksid nad muidugi veel kolmanda-neljandagi plaadi, kusjuures ikka jääks veel laulmata palju noid hitte, mis on me kõrvale ära kulunud ja vahel ka ära kulutatud (ehk mitte hingele). Aga Liivi luule peidab endas palju tundmata pärle, huviline saab need mu arvamist mööda kõige paremini kätte kogumikust „Lumi tuiskab, mina laulan“ (Jüri Talveti koostatud väga hea valik Tänapäeva kirjastuselt).

Uut plaati esitleti n-ö sügisdžässi lainel kontserdiga. See oli puhas, ilus, võimas muusika, vaba võltsist, vaba tehtusest – see oli see, mis rokk peab olema. Tundsin pääle esimesi lugusid toda pea kättesaamatut kohalolutunnet ja mõtlesin, kuidas peaksin sõpradele, kellega oleme vana ja vaba muusikaga üles kasvanud, kirjeldama, mida see mulle tähendas. Sest muusika kirjeldamine luhtub kriitikuil peaaegu iga nädal ja pidevalt, pea kõigis arvustustes …

Sellest kõnelemiseks on vaja ühist koodi, nii et ma ütleksin oma sõpradele nagu sama koguduse lapsukestele: see oli, nagu oleks Led Zeppelin (või mõni Planti-Page’i ühisprojekt) teinud terve õhtu Dylan Thomase või Walt Whitmani luulet ja mänginud endal hinge seest. Jah, hinge küll seest, aga seda luule ees väärikalt sordiini all hoides, pidades toda põlemist suurel kuumusel, aga tasasena, metsikut möllu hallatuna, et luule ja luuletaja, sõna tosse rock’n’roll’i ära ei kaoks.

Iga laulev näitleja, iga teatraalne rokikangelane keeraks Liivi luule paatoslikuks pasundamiseks või õhkavaks sosistamiseks. Riho Sibul jutustab, käristab veidi, on vaba ja puhas laulik.

Siiri Padar

*

Kõige suurem küsimus on aegruumis: poeesia, muusika ja inimeste kohtumises. Kumu auditooriumis tekkis väike sõlm või nihe, kogu aegruum oli natuke valesti kokku langenud. Kultuur ei ole ju olnud algselt kultuur, see on elamise ja olemise viis, isegi põhjus/põhjendus vahepääl. See pole mingi peen artefakt, nipsasjake, vaid elamise argitööriist, mis meid olenditena küll ülendab enamaks, kui eksisteeriv ja energiat tarbiv lihakogum vahel olla oskab. S.t kultuur ei peaks olema nauditav-meeldiv kogemus, vaid asja põhjus ja sisu ise.

Juhan Liiv elas suure jao elust viletsuses, lõppeks pikalt vaimuhaiguse käes vaeveldes. Lõpupoole suutiski ta tööks keskenduda vaid mõne minuti – täpselt ühe luuletuse või paari salmi jagu. Tema teatav robustsus, kohatus, paranoilisus ja ärevus on sageli maetud koolikirjanduse ja aulakõnede tolmu alla – ta on loomu poolest palju metsikum. Tema ilmumine Kumu auditooriumisse säärasena – segasena, rahutuses, võib-olla mitte kõige puhtamana, võib-olla valjuhäälselt sekkuvana – ei oleks kindlasti teretulnud.

Bändi Juhan on väga raske kuulata mugaval (või veidi ebamugavamal) toolil istudes. Kui õnnestuks need lood raadioeetrisse ja netiavarusse kedrata, on tegemist ikka suure ja raju rokkbändiga, kelle tulisemad-valusamad hetked töötavad peale hinge ka kehas, nii et auditoorium ja toolid ei ole ka nende eesti rock’n’roll’i käilakoletiste teenistuses.

Kumu auditooriumisse on sisse kirjutatud kerge akadeemiline toon: sääl saab vaadata meeliavardavaid, harivaid filme-loenguid, võib-olla kuulata mõnd unelevat ambient-muusikavormi, mis eeldabki rahulikku lasumist omaenese üksildusse ja olemise tooli … Aga Liivi puhas metsikus osutab, et tema loodu tung ei ole olla kultuur, vaid elamise asi, ning Juhani bändi vanade rokimeeste uljasnoor kirg on samuti vastuolus tolle ruumi pakutuga.

See siiski ei tähenda, et nõidus ei õnnestunud. See vastuolu pigem rõhutas Liivi sõnade ja Sooääre muusika puhtust, puutumatust. Seda kultuuri, millest saab kunst ja elusolemine, on võimalik teha igal pool, sellesse saab sulada-sumbuda igas ruumis. Kuigi see on muusikutele kindlasti suurem väljakutse ja veidi valusam otsing: kuidas sa mängid tantsivat tuld paarisajale istuvale kultuuritarbijale?

Vabandust, ma usun, et need inimesed olid sääl väga siiralt ja said sellest osa täpselt nii puhtalt, kui too muusika ja luule olid mõeldud. See ongi kunst – kunst sellisel kujul, et ta vabastab meid ühiskondlisest sunnist olla kultuuri­tarbija.

Veeta meeldiv õhtu haritud inimeste seltsis väärt, kvaliteetset muusikatoodet kuulates – see on ju kohutav mõte, kui ta paljaks võtta! Aga see ongi rock’n’roll’i võlu, see ongi hullu luuletaja võlu, et nad ei lase end ahistada ruumil, kultuurinormil ega ühiskondlisel mallil. See pole siis enam meelelahutus, see pole siis enam kultuuritoode. See on midagi, mis mahub elusolemise parameetrite, atribuutide alla. See on see hetk, kui kuuled Riho Sibulat kähistamas: „Tükid, katki kistud, / lend’mas tuuledel; /õnnelik neist leides / pisematki veel“ („Kangas“).

*

Plaati olen ma nüüd jõudnud paar tiiru mängitada. Nagu intellektuaalse raskemuusikaga ikka, hakkab see igal kuulamisel enam ja enam elama ja kohale jõudma. Siin toimub nii palju ja see palju on samal ajal ikkagi maskeeritud väheseks, rock’n’roll’iks, et anda Juhan Liivile hääl. Aga plaadist eraldi kirjutamiseks (seda enam et esimene osa on mul kogunisti kuulamata ja plaadi­kogust puudu – auk mu ilmapildis) pean tollega veel kokku kasvama. Praegu vaatan tema kaudu maailma nagu laps, kes näeb aknast lehti tuules keerlemas ja vareseid varjudena puult puule siuglemas … Tume, natuke kurb ja üüratult ilus. Aga see on tunne ja luule, see pole arvustus.

Sooäär on tööloom: ta suudab oma kitarridega kõnelda eri keeli, leida üles materjale, mis teda ennast süütavad, ja siis sellest luua. Ja tal on vaja kõrvale inimesi, kellega toda tungi jagada. Sooäär töötab parimini, kui tal on sugulas­hingi, kellega seda tööd teha. Kunst on talle tõsine ja väärt töö, mitte mingi tilulilu.

Henno Kelp on paras bassimaag. Ta on küll mingis mõttes rokimehe-bassi­mängija etalon, aga loomulik intelligents ning oma pilli avarama pilguga vaatamine ei lase tal stereotüüpi teeselda, kuigi ta võiks ja see oleks võluv. Rokkarid peavadki siuksed olema: Lihtsalt on pagana hää tajuda, et nad suudavad olla suuremad kui ise on, n-ö üleelusuurused. Ja iroonia käib ka nende enda pihta, muuseas.

Andrus Lillepea on kingitus eesti muusikale, sellise kaliibri ja hingega müdistaja, kelle iga ilme on osa trummi­pulga liikumisest. Jah, vahel mängib ta üht lööki, rütmi või kuulipildujatärina sarja kogu kehaga, näolihaste pinge jõuab läbi sõrmelülide trummi­nahkadesse.

Riho Sibul on Riho Sibul. Temata oleks maailm sitasem ja vaesem paik. Iga laulev näitleja, iga teatraalne roki­kangelane keeraks Liivi luule paatoslikuks pasundamiseks või õhkavaks sosistamiseks. Sibul jutustab, käristab veidi, on vaba ja puhas laulik. Tema kätte võib Liivi usaldada.

Kumu audikas oli videoprogrammil ehk oma mõte, see lisas säärast ümbritsevat ilu, aga tegelikult – tahtmata arvustada videotegijate tööd, see oli korralik – ei ole Juhanil mingit lisa vaja. Need neli meest laval on ise põnevamad kui maastik. Peale selle loob iga tekst ja lugu inimese pääs ise pilte, me ei pea neid ette kirjutama. Nii et ma ei kasutaks Juhani live’idel üldse videomaterjali. „Kargus“ ja „puhtus“ olgu sobilikud märksõnad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht