Kuidas portreteerida süvenemust ja õilistada muusikat?

Oli kõigiti arukas jaotada Eduard Tubina sümfooniate esitus kahe orkestri vahel nimme nii, et seitsmes jäi Vanemuise tsipa väiksemale ning kaheksas arvukamale ERSO-le.

KATRIN ALLER

Festival „Tubin“ 28. IX – 1. X Tartus ja Tallinnas, kunstiline juht Mihhail Gerts.

Suve hõng endiselt ligi 20kraadise soojaga, noorhäbelikus kollenduses puud, pilvitud täiskuuööd, sekka mõni muinasjutulises udus loojak – foon, mille jumal ise maalis septembri lõpu nostalgilisteks päevadeks. Ja nägi: see sai hea, kohe väga hea. Kõlagu selle püha ilu peal veel vaid imeline muusika. Saigi ilu, muusika – ja kolmas „Tubin“.

Mihhail Gerts, festivali ilmasammas, arhitekt ja tulihing, nimetab tänavuseks teljeks järjepidevuse teemat, lisaksin ka paguluse. Need kaks märksõna võiks nii põimuda kui ka vastanduda. Sunniviisilise lahkumise puhul poleks ju mingi ime, kui võõrsil keerataks ette puhas leht. Ometi kandsid kunagised suurvaimud Eestit lahutamatult ja hülgamatult oma südames. Tulenes emigratsioon brutaalsest sõjasurvest (nagu Tubinal) või sisemisest tungist minna õppima, uut inspiratsiooni hankima, loomevabadust viljelema (nagu tänavuste juubilaride Rudolf Tobiase ja Konrad Mäe või järgmise aasta ümartähtpäevalise, Bernard Kangro puhul), ikka võeti ühes mingi vaikiv tunnetuslik omailm, mis leidis kajastuse helides, lõuendil või poeesias.

Muusikalisele järjepidevusele mõeldes meenub küll hoobilt noore Rauta­vaara vapustav arusaam, kuis tekib oma õpetajate ja nende õpetajate kaudu hämmastav side mineviku ja tänapäeva vahel.¹ See traditsiooni liidetute niidistik on ühtaegu võluv, kohustav ja inspireeriv meiegi kultuuriloos.

Saades võimaluse festivali käigus Tobiasele pühendet teemaõhtul ise arutleda tema panuse ja koha üle eesti muusikas, tekkis mul kange kiusatus alustada nn Tartu koolkonda mitte Ellerist, vaid hoopis Tobiasest. Võib-olla ongi selline ajalookaanoni avardamine juba toimunud, sest andis ju Tobias Ellerile ette otsese suuna ja väärtushinnangud, ent oli ju ka instrumentaalžanride tegelik rajaja me sel ajal veel õblukesel pillimuusika väljal.

Tollesama kestvusliini teine serv ulatub aga Tubina juurde, kes orkestreeris palju Tobiase teoseid. Üks selline näide kõlas ka lõppkontserdil.

Tubina sümfooniate raam

Tänavune kontserdisari jätkas varasemast tuttavat struktuuri: äärtes orkestri-, keskel kammerõhtud. Märkimisväärselt häid leide jagus igasse kavva, sealjuures väga haaravalt mõjuvad Joonas Hellerma vestlusringid, seekord neuroteadlase Jaan Aruga. Ehk ei taipagi alati kavaga eeltutvudes, kui fantaasiarohked seosed tervikuks liituvad. Alles hiljem moodustub harmooniline muster ja näitab programmi läbimõeldust. Võib ju festival olla niihästi riburada killukesi kui ka peenkäsitöölik kude.

Soovin põhiliselt peatuda orkestri­kontsertidel: avaõhtul kõlas Tubina kaheksas, lõpuõhtul seitsmes sümfoonia.

Need kaks on valminud umbes kümne­aastase vahega, vahemikus 1955 kuni 1966. Mingil moel võib igat Tubina sümfooniat pidada uudseks: viies kui esimene eksiilis loodu, kuues kui lähe teel modernse helikeele poole, kuigi radikaalseimate eksperimentidega Tubin kaasa ei läinudki. Ometi on seitsmes ja kaheksas sümfoonia tema enda stilistilisel maitseskaalal komplitseerituimad tööd, nii otseselt väljendusvahendite kui ka veel enam sisuliste küsimuste poolest. Seda hoolimata tõigast, et tegu on väga erinäoliste teostega: seitsmes on üpris klassikaline, kammerlik ja „prantsusepäraselt läbipaistva orkestratsiooniga“², kaheksas seevastu pihtimuslikult isiklik ning kodumaatusetundest johtuvalt suisa raevukas, kiirates hinge kogunenud kibedust ja valu. Isegi mitte „kõigest“ traagiline, vaid üleni masendav.³ Puurib otse südamesäsini. Tubina külaskäik Eestisse 1961. aastal sütitas kaaspõgenikes mõistmatust ja vormis torkavaid sõnu. Selle ebaõigluse väljaelamiseks ja kõikumalöönud eneseusu taaskehtestamiseks vajas Tubin talle tuttav-armsa sümfoonia vormi, haaret ja vahendeid.

Milleks kogu see tüli ja hingepiinad, on üsna keerukas mõista. Kellele veel, kui mitte põgenikele pidi selge olema, et okupatsioon asetas kõik sundseisu. Miks näis autori soov osaleda oma balleti uuslavastuses nii kummastavana ja kuidas sai üht külastust (õieti selle kajastust raadios⁴) tõlgendada kollaboratsioonina?

Kuid tagasi vaadates ja teades tollaste süüdistajate palju jahmatavamat kitsarinnalisust⁵, kas on riivatu kõike arvesse võttes nentida, et ehkki olukord tõi heliloojale kardetavasti pikaks ajaks hingehaavu, kinkis see meile ühe hinnalise pärli?

Oli kõigiti arukas jaotada sümfooniate esitus kahe orkestri vahel nimme nii, et seitsmes jäi Vanemuise tsipa väiksemale ning kaheksas arvukamale ERSO-le. ERSO esimene osalus tõi ennustatava elamuse. Orkestri lummav kõla ja tehniline üleolek väljenduvad just Gertsi käe all parimal moel. Peale suurte liinide ja kõlapaleti külluse paelusid kes teab mitmenda järgu detailid: mõni filigraanne diminuendo või fraasilõpu ideaalselt sünkroniseerit noodike. Mihkel Polli Rahmaninovi „Rapsoodia Paganini teemale“ esitus oli võrratult kaunis ning Gertsi ja Polli vahel valitses igakülgne harmoonia. Võrdluses lõppkontserdil kuuldud Hans Christian Aaviku avali südamepuistega tundub, et Poll ohjeldas Rahmaninovi leegitsust suisa ootamatult diskreetselt ja mõjus seetõttu uudsusvärskelt.

Pärast avakontserdi sedavõrd kõrgele säet latti pelgasin, kas Vanemuise orkester suudab väärikalt sekundeerida, aga suutis – ja kuidas veel! Aastad Risto Joosti käe all on olnud pidev tõusutee, millele Gertsil õnnestus lisada oma isikupärase aktsent. Ühtviisi nauditavad olid nii meditatiivset joont nõudvad lood (juba Mendelssohni avamängu pianissimo sundis saali hiirvaikselt keskenduma) kui ka hilisem Tubina sümfoonia kirglik hoog. Tõesti, nii temperamentne, ennast kuulav ja tihketoonne pole Vanemuise orkester iga päev ka hoolimata oma kõrgvormist.

Lõppkontsert sai kaks kõrgpunkti, esmalt Aaviku soleerit Bruchi viiulikontserdi ajal. Ses vanuses võiks hing ihata üksnes särada ja ennast kehtestada, kuid Aavik vormis tehnilise osavuse, väljendusrikkuse ja orkestriga kahe­kõnelemise jumalikuks helilooja ideed austavaks tervikuks.

Teine kulminatsioon saabus Tubinaga. Eelnevast tiksus mälus, et seitsmes sümfoonia pakub luusselõikava valu asemel leevendust, aga ega ta niisama kerge ole ühti. Kui mitte õelaga enda ümber, siis dodekafooniaga klatib autor siin arveid ometigi. „Ma pean lugu atonaalsusest, kuid väga vähe Schönbergist.“⁶ Teose näiline lihtsus ilmneb ehk vaid teiste Tubina sümfooniatega võrreldes, aga oma kurbhell toon saadab selle sümfoonia muusikat kui vari.

Gertsi fenomen

Gertsi väsimatus paneb tavamõõdu järgi kindlasti kulmu kergitama. On täiesti normaalne, et festivali kunstiline juht piirdub üksnes korraldusküsimustega – ent kuidas suudab Gerts peale selle olla kaalukaim osaline kuuel kontserdil kaheksast? Naljaga pooleks tahaks parafraseerida Elleri Tubinale antud soovitust „nulla dies sine linea“⁷ nii: „nulla dies sine interpretatione musica“. See ind, pühendumus ja võimekus sünnitab mus sügavat lugupidamist, mis jääb ju reakülastajana alati otsesõnu edasi ütlemata. Taevake, tundnuks vaid Tubin isiklikult Gertsi – milleni küll nende jutuajamised ja koostöö võinuks viia!? Iga helilooja vajab mõtetelugejast kaaslast, vaistlikult tunnetajat ja ärgitajat.

Teose tutvustamine enne kontserti aitab aktiivselt kaasa mõelda, ent mõnikord paneb see tähelepanu keerulisse seisu. Eriti kui noid sõnu on lausunud helilooja või kui esitajal on selle muusikaga tugev emotsionaalne side. Kõlav hääbub ju silmapilk – kuidas tunnetada seda piisava põhjalikkusega, märgata kõiki olulisi seosetasandeid ja metamorfoose?

Mõeldes, kes Eesti muusikuist peale Gertsi oskaks esitatavat samaväärse mõttetiheduse ja heliloojasse ülima respektiga suhtuvalt selgitada, siis ei meenugi kedagi. Muidugi ei peagi ju interpreet suusõnal kuulajatega suhtlema, ent säänne vestlusvorm mõjub ääretult lähendavalt.

Muusika loomise kestus on kõlamisajaga teravas vastuolus. Fenomenaalselt kiire kirjutajana pidi Tubinagi tunnetusilm mastaapset teost kavandades olema pikaldasem. Üksainus näide. Loen ta sõnu finaali kohta: „Ja siis tuleb see viimane koraal ja lähebki ära kaugustesse.“⁸ Siinsamas peaks ühinema veel hukatusjõudude kajad, pidulikkus ja leinalikkus, ouverture’ilikud punkteeritud rütmid ning sümfoonia avaosast pärit, kuid karakterilt pateetiliseks saanud inimhäälne kõrvalteema. Selle kõige tabamine kontserdi korras lihtsalt ei saa võimalik olla! Ikka ja alati tahaks üle kuulata, võtta aega, aga seda pole. Tahaks, et tulemus poleks pelgalt pealispindne ja hajuv mulje, vaid osasaamine helilooja kogetud maagiast.

Viimase aja poleemikas muusikalise intelligentsuse, harjutusmäära, eruditsiooni jms üle näib kõlama jäävat uljas lollus, et tõelised korüfeed kasvavat puhtalt trenni pealt. Üldkultuurilise silmaringi avarus ja seondamisoskus praakuvad kuhugi ääremaile. Arvan, et eks see jagune võimete järgi: kel jumalast nii palju antud, et peale mehaanilise drilli jätkub oidu mõista teisi kunste ja neid oma tegevuses ühendada⁹, see ongi mäekõrguselt oma kolleegidest üle.

Ka pianistina hõõgub Gertsist unikaalset karismat. Ainult see, kes oma ansamblipartnerist tõeliselt hoolib, tahab ja jaksab välja tuua tema parimad jooned. Kui koos mängivad väga eriilmelised pillid, võib kergelt juhtuda, et valjem lämmatab teise mõtteliselt või otseselt. Ent millise delikaatsusega doseeris Gerts Heili Rosin-Leivategijaga musitseerides oma partiis! See pole õpitud, vaid loomuomane galantsus ning tahe partnerit ülendada.

Raske hinnata, kas ja kuivõrd läheb Gerts vastuollu tubinliku hoiakuga, et tuleb end valitseda, mitte alati kõike kulminatsioonini viia.¹⁰ Vähemasti koosmäng kvartetiga M4GNET pürib siinse kammermuusika ekstreemseima plahvatusjõuni ja see on imeliselt ilus!

Kooda

Puudutan lõpuks põgusalt veel kaht festivali üritust. Kolmat korda aset leidnud kultuuriretk Tartu loojate radadel ei kaota haaravust isegi taaskülastusel. Enn Lillemetsa oskus muuta ajalugu reaalsuseks on põhjatult vaimustav: loendamatud poeedid, muusikud ja teised kultuurielu suurkujud ärkavad noiks paariks tunniks ellu ja otsekui ütlevad aegade tagant oma arvamuse. Tõsi, kohati võib meenutuste rida kippuda kröömike pateetiliseks, ent selles puudub täielikult tänapäeva ajavaimu edvistav tühisus. On vaid sügav austus ja imetlus nende vastu, kes olid enne meid, kes lõid, kui sai, ja siis ka, kui eriti ei saanud. Vaimulee vardjad.

Viimane siinne mälestus pärineb lõunakontserdilt Eesti Rahva Muuseumis. Koha atmosfäär ja lõimitus Eero Epneri meenutustega Konrad Mäe rännakuaastatest tekitasid väga stiilse miljöö. Hallikirju kardin peitmas mänguhimulisi pilvi, sama ebareaalseid kui Mäe maalidel, varblaste ballett aknaraamidel ja poolde taeva küünituvad riiulid, turjal ajaloo sulgkerge koorem – selles sünesteetilises vaimus kõnnid ka ise kui rahutu hing ammuseid radu. Otsid leidmatut, tabamata imet, saateks Bernard Kangro koduigatsusest immutet värsid: „Sealpool silmapiiri, teisel pool merd / õitsevad mu meelespealilled, / väikesed, sinised, maadligi“.¹¹

1 Einojuhani Rautavaara, Omakuva. W. Söderström, 1998. Tõlgitud katkendid: Reet Marttila, Credo et dubito. – Muusika 2006, nr 11.

2 Kerri Kotta eessõna 7. sümfoonia partituurile. Eduard Tubin, Kogutud teosed, I seeria, IV köide, lk 15.

3 Margus Pärtlas, Eduard Tubina sümfooniad. 1995, lk 22-23, tsiteerib omakorda Mart Humalat.

4 Andri Maimets, Tubina aeg on tulnud! (Mihhail Gertsi ja Eino Tubina vestlus). – Aplaus 2023, nr 35.

5 Eino Tubin, Teisal. 2000, lk 100.

6 Kerri Kotta, samas.

7 Mihhail Gertsi saatesõnast festivali kavalehel.

8 Harri Kiisk, Tubina 8. sümfoonia Malmös. – Teataja 16. X 1982.

9 Anu Schaper, Iga orkestri ette minek on võitlus. Intervjuu Mihhail Gertsiga. – Muusika 2016, nr 8-9.

10 Kerri Kotta, samas.

11 Bernard Kangro, Pilvemaal. – Kojukutsuv hääl. Eesti Raamat, 2000, lk 205.