Kukemurumäng kummaliste helidega
Muusikafestivalil „Kukemuru ambient“ otsitakse küll elamust, aga mitte mingi raputava vau-efekti, vaid sulandumise kaudu.
Muusikafestival „Kukemuru ambient“, Laupa mõis Järvamaal. 2. – 3. VIII.
2019. aasta tõi festivalisündmustikku kõigepealt „Weekendi“ pankrotti mineku ja suve algul tabas sama saatus pseudo-Flow-festivali „Sweet Spot“. Põhjusi tundub olevat mitu, nt kasumiprognoos tehti valesti, emafirma läks pankrotti jne, aga motiiv justkui korduks, et festivali üritati juhtida nagu firmat. Kui juba äriettevõttena seda asja teha, siis korraldatagu Eestis vähemalt Fyre’i festivali maavillane megamiks – tahan näha suunamudijate pisaraid.
„Elamuslikkus“ kui iga festivali retoorilises arsenalis leiduv käibeväljend sai uue pöörde, aga eks see on aja märk. „Intsikurmus igale nurgale toodud instagrammitavad objektid: sedasi võisid nutitelefonid usinalt klõpsida nii kuldseks võõbatud vanni, kleepsukaubiku, steampunk-stiilis kokku keevitatud metallskulptuuride kui ka mändide vahele peidetud kohvik-lebolate vahetus läheduses,“1 tuleb teade düstoopilisest tulevikust, kus nii muusika kui ka selle kuulajad on taandatud statistiliseks näitajaks instagrammiskaalal. Muusikal võib elamuslikkuse kõrval olla dekoratiivne funktsioon isegi kui tegemist on muusikafestivaliga. Intrigeeriv, et näiteks festivali „I Land Sound“ eeltutvustuses ja veebisaidil oli muusika täiesti kõrvale jäänud. Pole põhjust kahelda korraldajate heas tahtes, aga tundub, et oli mindud puhtalt elamusfestivali afekti püüdma. Samas pahandab „Noortebänd 2017 poolfinalist“ 4AM huumoriajakirjas Kroonika, et muusikafestivalil „Mägede hääl“ ei vastanud tingimused nende ettekujutusele.2 Elamusi oli, aga need olid nende arvates liiga ebamugavad. „Oleksin võinud öö jooksul surra!“ kritiseerib bändiliige majutust. Jube lugu tõesti.
Antiturundustegu 2019
Mida kõike oli siis puudu kuulsust kogunud offroad–ambient-üritusel „Kukemuru ambient“? Kokkuvõttes kõike seda, millest avalõigus juttu tuli. Ei olnud spetsiaalselt püstitatud instagrammitavaid objekte ega märgata ülemäärast ajuvaba digisuhtlust. Üks ja ainus toitlustaja, Viljandi kohvik Mulks pakkus süüa selles järjekorras, millal toit valmis sai – Mick Pedaja esinemise ajal kostis kahe loo vahel kohvikust hüüe „pitsa on valmis!“. Ei olnud täisvärvis trükitud voldikuid ega plakateid. Üleüldse oli kogu üritus värskendavalt vaba igasugusest turundamise, müügi, reklaami, suhtekorralduse ja tarbimise tõmblemisest.
Ei olnud mingit müra. Kui, siis ainult laval mõne esinemise ajal.
Festivali ainuke ajakava asus piletiväravas markeriga kirjutatud ja laua külge kleebitud paberilehel. Kogu territooriumil ei märganud ühtki festivali reklaammaterjali. Ei ühtki loomulikkust teesklevat turundusjoutamist nagu „A. Le Coqi lava“. No logo. Naomi Klein oleks ilmselt rahul.
„Kukemuru ambienti“ juhtkiri „Rohkem heli, vähem muusikat!“ seab fookuse igati sobivalt muusikale, aga ainult selleks, et sellest järgmisel hetkel lahti öelda, kaugeneda. Otsitakse küll elamust, aga mitte mingi raputava vau-efekti, vaid sulandumise kaudu. Ambient võib enamjaolt tähistada elektroonilist muusikastiili, aga tähendab ka ümbrust, ümbritsevat meeleolu. Kui elamuslikkus peab tavapäraselt andma võimaluse silma paista, siis seal tähendas ideaalne elamus pigem ärakadumist, haihtumist. „Kukemuru ambient“ seab end teadlikult äärealale nii muusikaliselt kui kommertsiaalselt ja see on tunnustust väärt.Loodus ja hääled
Kuna „Kukemuru ambientil“ tundus olevat siiras soov loodusega kokku sulada – artistid kasutasid linnulaulu ja muid loodushääli oma taustahelides –, siis tuli loodus poolele teele vastu ja hakkas festivaliga suhtlema. Oma meeleolu andis kohati klassikaline pastoraalne orgaaniline ämbient ehk ümbritsevate põldude sõnnik. Mick Pedaja esinemise ajal sekkus idülli üks lehm, kes tahtis mõnd refrääni kaasa laulda. Pedaja järel astus lavale tšiili triphopilik artist nimega Leche, mis ju ometigi tähendab hispaania keeles piima, aga lehm oli siis juba kahtlaselt vait. Arvas võib-olla, et tema üle tehakse nalja.
Järgmisena üles astunud vene artist Ovod ehk Ivan Lavrov tõi pöörde veidi süngemate toonide suunas. Pealtnäha staatilist tegevust vaadates võimendub dramaatiliseks iga väikesemgi muudatus. Nii sai Lavrovi esinemine, mis seisnes ühe pika nuppe keerava mehe vaatamises, poole peal ühtäkki võimsa pöörde, kui tema ninna hakkas tükkima üks agressiivne ööliblikas. Etendati mikrosketš mehe võitlusest loodusega ja selle tulemusena tõrjuti öölane tagasi pimedusse.
Ovod oli eriti hea, aga kui muusikaliste elamustega edasi minna, siis esimese päeva õpetajat, soome üksikesinejat nimega [ówt krì] ei julgenud enam tüüdata ükski putukas, sest see soomlane tekitas helimaastiku (mina nimetan seda kõhklemata muusikaks, aga ma võin jääda vähemusse) mingil isetehtud ürgkandlel, lastes kandvaid monotoonseid noodisurinaid läbi efektiplokkide looper’isse ja luues ootamatu kooskõla järsult langeva temperatuuriga. Magamiskottidesse tardunud inimesed kuulasid seda sünget müra nagu mingid hüpnotiseeritud seened.
Justkui saatuse tahtel ja omaenda lohakusest õnnestus mul mõlemal päeval maha magada sellised isiklikumat ja meloodilisemat laadi üksikesinejad nagu Helivarjud (elektroakustiline ambient tundmatult tähesüsteemilt, nagu ta ise kirjeldab) ja akustilise folgi artist Haldi, kellel tuli Vaiko Epliku plaadifirma Mortimer Snerd alt üle-eelmisel aastal välja ka plaat nimega „Raba“. Julgen mõlemat soovitada ka nende nappide kuuldud lõpuhetkede põhjal.
Teise päeva väga ägedaks elamuseks kujunes korraldaja Kaido Kirikmäe sett koos Robert Jürjendaliga, kellel oli põnevuse pärast seekord kitarr käe küljest eemaldatud, ja mõlemad pidid helide tekitamisel hakkama saama ainult suu ja kätega tekitatud helidega, mida siis asuti efektimeres koondama ja moondama. Tulemuse, umbes kolmveerandtunnise heliinstallatsiooni võiks minu meelest vabalt ka mingil kujul välja anda. Kirikmäe sõnul polnud kaks tegijat mitte midagi enne kokku harjutanud ega läbi proovinud, mistõttu võiks seda esinemist võtta ju mustandina, milles oli geniaalseid lõike, aga vahepeal ka natuke segadust ja ülekirjutamist. Sümpaatseks tegigi esinemise just see ebatäiuslikkus. Kui nn masinamuusikat on alati süüdistatud liigses mehaanilisuses ja selles, et sealt on kadunud inimlik moment (rokimeeste igihaljas mantra), siis näitas Kirikmäe ja Jürjendali laiv, et masin on ikka inimese teenistuses, kui inimene ise ei ürita muusika loomisel olla masinlikult täpne. Muusikat ju „mängitakse“, juba see sõnakasutus viitab mängule, mängulisusele. Masinamuusikas on selle näite põhjal mängulisust esile kutsuda lihtsam kui nii mõneski klassikaliste instrumentidega muusikavaldkonnas, kus muusikamängimise võiks asendada näiteks muusikateoga.
Kas vaikust on kuulda?
Kuidas end siiski vaikides kuuldavaks teha, kui kõik ümberringi karjuvad oma turundussõnumeid? Kukemurul on rahvast hõredalt, mille vastu pole mul iseenesest midagi, kuna mul on ükskõik, kes mind seal näeb või ei näe, aga see tekitab muremõtteid festivali püsimajäämise osas. Kukemuru kava on kindlasti kummalisem ja kultuurielu rikastavam kui keskmise suveürituse oma, pakub muusikamaailmast üht väga selgelt kureeritud visiooni ja sellist alternatiivi tuleb kuidagimoodi elus hoida. Kirikmäe ise andis selleks inspiratsiooni, kuna siis, kui kõik teised korraldajad oleksid ilmselt juba oma kasumiprognoosi suurest närvipingest ära söönud, valitses temas harmooniline rahu ja siiras tänutunne, et kõik need inimesed olid kohale tulnud jagama seda suurepärase vaibiga loodus- ja muusikaüritust. Siit on mõndagi õppida. Loodame, et vaikust on piisavalt kuulda ka edaspidi.
1 Kevin Loigu. Intsikurmu – festivalide kuldlõige. – Müürileht 7. VII 2019.
2 Lysandra Steinberg. Mägede Hääle korraldaja nurisenud noortebändile: soovitan edaspidi pürgida Intsikurmule, kui neid sinna võetakse. – Kroonika 2. VIII 2019.