Kultuurisügis Budapestis

Vahur Luhtsalu

Muusikaline reisikiri Budapesti Sügisfestivalilt

15. ? 24. X leidis aset järjekordne Budapesti Sügisfestival (Budapesti Öszi Fesztivál), mis on juba ligi poolteist aastakümmet pakkunud rohkelt võimalusi nii kohalikele kui ka Ungarit külastavatele turistidele madjarite pealinnas osa saada kaasaegsest kultuurist.

Allakirjutanul õnnestus esimest korda käia Budapesti Sügisfestivalil 2000. aastal. Sestpeale on festival muutunud palju mitmeküllasemaks ja huvitavamaks.

Festivaliprogramm oli väga tihe: üheaegselt oli etteasteid ja üritusi väga palju, mistõttu oli tihtipeale raske valida.

 

Alustuseks kohtuvaidlustest

Minu kultuurinädal Budapestis algas ühe ümarlauavestlusega ajakirjandusfestivali raames. Seal osalesid ajakirjanikud, keda ühel või teisel põhjusel (näiteks mõnesse isikusse puutuva informatsiooni avaldamine) oli kohtusse kaevatud ning kes olid kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks ajakirjanikele olid kohal kohtunik, kaks juristi ja üks ajaloolane, kes üritasid kohvikusse kogunenud publiku ees analüüsida Ungari ajakirjanduse suundumusi ning vastata küsimusele, miks tekivad sellised olukorrad ja millised oleksid võimalikud lahendid. Üheks markantsemaks näiteks selliste vaidluste vallas oli juhtum, kus üks isik puhus hiljuti Ungari avalikkuse ees üles oma isamaalise rolli 1956. aasta ülestõusu ajal ja mille ümarlauavestlusel osalenud ajaloolane ajakirjanduse vahendusel ümber lükkas. Sellele järgnes aga kättemaks ajaloolasele juba juriidiliste võtetega. Tundus, et Ungaris tuleb ajakirjanikel päris tihti kokku puutuda kohtuvaidlustega, mis puudutavad nende kirjutisi või seisukohavõtte.

 

Minifestivalid ja muusikaline bussisõit

Budapesti Sügisfestivali mahub mitmeid minifestivale (ka mainitud ajakirjandusfestival) nagu löökpillimuusika festival, disaininädal jpm. Löökpillifestivali üheks tipphetkeks oli kindlasti ungari löökpillimuusika lipulaeva Amadinda löökpilliansambli kontsert, kus ettekandele tuli Steve Reichi ?Drumming?. Tuntud, kuid harva esitatav ca 1,5-tunnine teos seab esitajaile kõrgeid nõudmisi. ?Drumming?u? teema on vaid kaks takti pikk ja esineb teose jooksul kõikvõimalikes mutatsioonides. Kuna ühte fraasi korratakse lugematu arv kordi, võib kergelt juhtuda, et esitaja kontsentratsioon nõrgeneb ja ta laseb sisse mõne vea, mis ei jää märkamata publikul, kes on sugestiivsest muusikast n-ö transsi viidud. Amadinda meisterlikule mängule said aga osaks rohked kiiduavaldused kontserdi lõpus.

Üks huvitavamaid oli kindlasti öine bussisõit Budapestis, mille taustaks kõlasid heli- ja muusikaefektid sõidukitesse paigutatud kõlaritest. E-Xplo nime kandva rännaku marsruudiks ei olnud seekord aga turistide lemmikpaigad nagu Kaluribastion, Kangelaste väljak või parlament, vaid hoopis Budapesti äärelinn oma tööstusmaastike ja elamukvartalitega, kuhu ei satu eriti tihti päevasel ajalgi, seda enam öisel.

Selle bussisõidu heliefektid ja muusika valis kunstnike rühmitus, kuhu kuuluvad Rene Gabri (USA), Heimo Lattner (Saksamaa) ja Erin McGonigle (USA). Pean ütlema, et avastasin hoopis teistsuguse Budapesti, kui möödusime tühjana seisvatest tööstuskompleksidest, kliente lantivatest prostituutidest tee ääres ja nukratest elamutest, mis oleksid justkui võidelnud suurte, kohati inetute tööstushoonete vahel oma püsimajäämise pärast. Taustaks aga kõlas ungari rahvamuusika, mängituna otsekui vanalt grammofoniplaadilt ja heliefektid nagu kontsaklõbin, vedurivile jpm. Nimetatud kunstnikud on korraldanud varem samalaadseid ekskursioone sellistes linnades nagu Torino, Eindhoven, Rotterdam ja London, üritades tabada nende linnade hingeelu. Huvitav, millisena näeksid need mehed Tallinna ja kuhu viiks bussi marsruut?

 

Politseinikud tomatite vastu

Budapesti Kultiplex on üks põnev maja. Hoone fuajee, koridoride ja WC seinu katavad grafitimaalingud. Maja interjöör ja õhustik annavad märku, et tegemist on n-ö raskete noorukite peakorteriga, mis on taimelavaks julgetele ja isepäistele mõtetele.

Ise sattusin sinna aga huvist ühe loengu vastu, milles käsitleti kodanikuallumatuse vorme avalikus ruumis (Ameerika-meelsete inimeste festival Suurbritannias) ja kuidas on kohalikud võimustruktuurid Ungaris läbi aegade üritanud linnaruumis kasvama panna taimi, mis iseloomustavad pigem Vahemeremaade või Aafrika taimestikku (banaanid, apelsinid jms). Vahemärkusena olgu öeldud, et lektor oli veendunud selles, et paneb Budapestis Terrorimaja (kus asub näitus Ungari ja Nõukogude kommunistide veretegudest) ette tühjale muruplatsile kasvama ei midagi muud kui tomatid.

Oma ideest rääkis mees ka linnahaljastuse spetsialistidele, kes ideed heaks ei kiitnud, kuid ei pakkunud ka selle asemele midagi. Asjast informeeritud politseinikel polnud midagi tomatite vastu, kuid hoiatasid, et kui tuleb käsk nende kõrvaldamiseks, siis viivad nad selle ellu ning karistavad ka tomatite istutajat. Mõni võib selle tomatiistutajast lektori puhul ohata ja mõelda, et mis sunnib inimesi selliste pealtnäha mõttetute asjadega tegelema. Teisalt jälle ? kas ei teeks sääraste inimeste ja ideede puudumine meie elu tunduvalt üksluisemaks?

 

Huutajat laevatrümmis

Mõned on ehk kuulnud soome vokaalmuusika gruppi Huutajat (Karjujad). Festivali raames andsid nad ühe kontserdi Doonau kalda ääres oleva kontsertideks kohandatud jõelaeva trümmis. Petri Sirviö taktikepi all, tohutult suure helitugevusega intensiivses ettekandes (tavapärase pooleteise tunni asemel kaks korda 25 minutit sooviga säästa häälepaelu) kõlasid USA, Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi hümn, vene töölislaulud ning soome ja ungari rahvalaulud. Meeskooriks on raske seda ühendust pidada, sest nende muusika ettekandes pole helikõrgused kuigivõrd olulised. Pigem on tegemist laulusõnu skandeeriva häppening-koosseisuga, mis on tänu omanäolisele ideele ja väljanägemisele (musta ülikonna ja musta kummilipsuga mehed) saanud kutseid esinemiseks üle terve maailma. Ka Budapestis saatis nende esinemist aplaus ja braavohüüded.

Meeleoluka teatri- ja kontserdielamuse pakkusid lavastaja László Magács, noored ungari näitlejad ja Stockholm Saxophone Quartet. 1968. aastal sündinud rootsi näitekirjaniku Sofia Fredéni lavatükk ?Teemant? käsitles teemasid, mille keskmeks on tänapäeva noored, nende väärtushinnangud ja võimalused eneseteostuseks Rootsi ühiskonnas. Etendus, mille tegevustiku jooksul noored ja vihased noored lahkuvad vastikuks muutunud Rootsi heaoluühiskonnast mujale Euroopasse, lootes leida mõistmist ja põnevaid väljakutseid, lõpeb naasmisega Rootsi ning tõdemusega, et kõikjal pole sugugi nii hea, kui loodeti, ning et kõige parem on siiski olla kodus. Tallinnaski esinenud Stockholm Saxophone Quartet aga lisas etendusele värvi improvisatsioonidega ning vaimustas pärast teatrietendust publikut nüüdisautorite saksofonimuusikaga.

 

Sex Mob

Festivalist rääkides ei saa mingil juhul mööda minna ka USA jazzgrupist Sex Mob, kes andis fantastilise kontserdi vanast elektrijaamast ümberkujundatud kultuurimajas Trafó. Koosseis, mille moodustavad Steven Bernstein (soprantromboon), Briggan Krauss (saksofon), Tony Scherr (kontrabass) ja Kenny Wollesen (löökpillid), on seadnud oma eesmärgiks pakkuda publikule hoopis teistsugust jazzielamust kui tavaliselt. Nimetaksin seda hard jazz?iks, sest nende improvisatsioonides on suur osakaal löökpillide ja kontrabassi (raske)rockilikul põhjal, mis mõjub kohati monotoonselt ja isegi psüühiliselt ruineerivalt ning millele sekundeerivad soprantromboon ja saksofon. Samas oli nende esinemine laetud tohutu energiaga ja selliste bändide nagu Nirvana, Rolling Stones ja filmimuusikast James Bondi seriaalidest tuntud teemad kõlasid päris omanäoliselt. Kuigi ma ei ole väga suur seda sorti muusika austaja, läheksin hea meelega kuulama nende esinemist juhul, kui Tallinn nende teele ette peaks jääma.

 

Budapest ja Tallinn

Kuna kõiki festivalisündmusi pole piiratud leheruumi tõttu võimalik kirja panna, piirduksin mõnede mõtetega, mis tekkisid Budapestis käies.

Neli aastat tagasi ei tulnud mulle Budapesti Sügisfestivalil olles pähegi, võttes arvesse meie kunstielu seisu tollal, et sellise kultuurinädala võiks korraldada ka meil. Pärast seekordset käiku arvan, et säärase suurfestivali korraldamine Tallinnas viiks hoopis teisele tasandile käsitlused ja arusaamad nüüdiskunstist laiema auditooriumi seas nii Tallinnas kui ka kogu Eestis. Ainuke Tallinnale iseloomulik suurfestival, mis mulle hoobilt meenub, on keskaja kunsti ja elulaadi ülistavad Tallinna Vanalinnapäevad. See on kindlasti väärt ettevõtmine, sest rõhutab see ju meie kuulumist keskaegsesse mõtteruumi ja väärib seetõttu kindlasti jätkamist ning edasiarendamist. Kuid ei saa ju jääda tammuma keskaega.

Tallinnas puudub festival, mis võtaks igal aastal kokku nii meil kui ka mujal maailmas toimuvad katsetused kaasaegse kultuuri vallas. Teame, et meie ümber tegutseb palju andekaid kirjanikke, muusikuid, skulptoreid jpt kunstialade esindajaid, kuid puudub ülevaade, millega nad tegelevad, millest mõtlevad, mis probleemid neil on. Festivalil võiksid toimuda ümarlauakohtumised, arutelud kohvikutes, pubides, kus leiaks aset loomeinimeste ja kultuuriprotsesse suunavate institutsioonide dialoog.

Sellist regulaarset foorumit meil kahjuks pole ning seetõttu lastaksegi auru välja vaid ajaleheartiklites, mis on tihti skandaalimaigulised. Selline jututuba võiks olla ka koht, kus kunstnikud tutvustavad oma mõtteid nende loomingut armastavale (ja ka vihkavale!) publikule.

 

Interdistsiplinaarsus kümne päevaga

Budapesti festivali juures võlub ennekõike tohutu interdistsiplinaarsus, hõlmatud on enamik nüüdiskunstidest: tantsuetendused, kontserdid, näitused, häppeningid, ümarlauavestlused ja palju muud ? see kõik mahub kümne päeva sisse.

Eestiski on mitmeid kaasaegse kunsti festivale, kuid erialakesksete ja killustatutena, kannatavad need kohati publikupuuduse all. Igal aastal toimuv modern- ja alternatiivkultuuri festival Eestis aitaks suunata laiema hulga inimeste huvi nüüdiskunstide poole. Ka mitmed siinsed kunstiinimesed ise tunneksid end kindlamana oma igapäevastes loomingulistes otsingutes, teades, et nende looming leiab vastuvõtu mõnel festivaliüritusel.

Loomulikult ei saa ega peagi Tallinn võistlema Budapesti Sügisfestivali ulatuslikkuse ja eelarvega. Nimelt toimus sel aastal festivali raames 89 üritust 37 paigas nii kodumaiste kui ka 12 riigist saabunud kunstnike osalusel. Festivali eelarve oli 100 miljonit forinti (ca 6 520 000 krooni), kuid silmas peab pidama, et Budapest on üle kuue korra suurem kui Tallinn ning sellise eelarveni on jõutud 15 tegutsemisaasta järel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht