Kuuekümnese nooruslik kõlakunst

Galakontserdiga „Muusikat suurelt lavalt“ anti mõista, et kuuekümnese kooli õppivad ja õpetavad jõud paistavad olevat tippvormis.

TAAVI HARK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „TMKK kuuskümmend. Muusikat suurelt lavalt“ 6. II EMTA suures saalis. Esinesid TMKK õpilased Eva Ausmees (viiul), Lotta Eigo (klaver), Aksel Järvelaid (viiul), Aada Karp (klaver), Iris Kask (klaver), Robert Nael (fagott), Otto Nõmm (flööt), Sofia Vinkel (viiul), duo Emma Elisabeth Toom (tšello) ja Iris Teemägi (tšello), trio Laura Adele Siitan (viiul), Karl Aleksander Siitan (tšello) ja Annabel Sakkos (klaver), pianistid Mattias Heina, Hans Matthias Kari, Marianne Liis Oissar, Jana Potštarjova, Madis Sikk, Theodor Teppo, Tiit Tomp ja Pipi Õun. Kavas René Eespere, Tõnu Kõrvitsa, Jüri Reinvere, Lepo Sumera, Mirjam Tally ja Kaido Sussi muusika.

On tõsiasi, et Tallinna muusikakeskkooli kuue kümnendi pikkune õppetöö tüürib viimase kevade poole. Sügis võetakse vastu juba uues õppehoones Pärnu maantee ääres koolide kolmikut ühendava katuse all ning uue nimega Tallinna muusika- ja balletikool ehk lühidalt Muba. Ent TMKK jääb suurte tähtedega meie muusikalukku, sest kümnendite jooksul Kivimäe mändide õhustikus vormunud muusikute hulk on tõesti kaalukas. Galakontserdiga „Muusikat suurelt lavalt“ anti mõista, et kuuekümnese kooli õppivad ja õpetavad jõud paistavad olevat tugevas tippvormis. Ent ärgem rutakem hinnangutega! Nüüd kõigest rahulikult ja järgemööda.

Vilistlaste teosed, noored interpreedid

Gala avapoole kaalukamat osa kandis muusikakeskkoolis õppinud loojate Lepo Sumera, René Eespere, Jüri Reinvere, Tõnu Kõrvitsa, Kaido Sussi ja Mirjam Tally helikunst. Tõnu Kõrvitsa kammerpala „Vana rokk“ kõlas noore klaveri­trio (Laura Adele Siitan – viiul, Karl Aleksander Siitan – tšello ja Annabel Sakkos – klaver) esituses hoogsa joonega ja lustlikult, enamasti meeldivas tasakaalus, üksnes ajuti pisut klaveri mõju all.

Kuuenda klassi viiuldaja Aksel Järve­laid rõõmustas erksa lavalise hoiaku ja mängujulge tooniga, mille avaldumiseks pakkus Ester Mägi kuues pala tsüklist „Kuus eesti rahvaviisi“ ka küllaga võimalusi. Vaimustunud aplausi teenis karakteerse mängu ja tabavalt aristokraatlike maneeridega noor pianist Aada Karp, kes esitas René Eespere karakterpala „Krahvid ja mileedid“, mille helikude sisaldas vajalikus mõõdus nii turtsakat motoorikat kui ka graatsilisi retoorilisi žeste. Eakohaselt sütitava pala valimise ja mõjuva õpetamise eest on paslik teha tänukummardus õpetaja Marju Rootsile.

Nüüdisaegse kammerteose mõjusa esitamise eest väärivad tunnustust klassiõed seitsmendast – Iris Teemägi ja Emma Elisabeth Toom, kes kandsid tšelloduona ette Mirjam Tally ilmeka pala „Sarvikud sõnelevad“. Madalas registris karedad-koredad dissonantsed pusklemised vaheldusid kujukate kahekõnedega pisut kõrgemates sfäärides, mõlema mängus oli kuhjaga energiat ja elaani. Ikka edasi! Põhikooli lõpuklassi viiuldaja Eva Ausmees pakkus filmile „Kevadine kärbes“ Lepo Sumera loodud kuulsa valsi sümpaatse ja meisterliku ettekande. Meeldivale toonile ja valdavale tehnilisele kindlusele saab hiljem lisada veel pisut mängulisema fraasikujunduse – siis oleks täiuslikkus juba ohtlikult lähedal.

Väga põneva impressionistliku atmosfääri lõi Lotta Eigo klaverimäng, milleks andis kujukad vahendid Jüri Reinvere miniatuur „Nachtbild mit ­Schmetterlingen“ ehk „Ööpilt liblikatega“. Öises kujutelmas leidus pehmeid dissonantside patju, kristalsemaid hetki kõrgemais registreis, aga ka uduseid ja sünkjashalle toone pisut ähvardavas madalate sageduste alas. Noore pianisti osavuse ja tema õpetaja Kersti Sumera tarkade valikute summa aitas kujundada selle viivu üheks õhtu meeldejäävamaks.

Virtuoospalade vähese hulga üle võib ehk mõni ka imestada, aga seda mõjuvamalt liigutas kuulajaid viiuldaja Sofia Vinkeli vapper-tantsuline heitlus Eugène Ysaÿe kapriisiga Camille Saint-Saënsi etüüdi järgi valsi vormis op. 52 nr 6. Nobedat sõrmejooksu, poognatehnika finesse ja kaleidoskoopilisi registrimuutusi oli teosesse kuhjatud küllaldaselt, neist kogukam osa õnnestus ka meeldiva hooga ületada. Küll ajaga lisandub ka vabadust ja näilise lihtsuse elegantsi. Publiku soe poolehoid oli igal juhul vaieldamatu.

Pianismi pühitsus

Kontserdi teises pooles esinesid koolide­vahelisel pianistide konkursil esikoha pälvinud TMKK õpilased. Mõistagi ei pea üldklaveri õppejõudude poolt alaliselt „tagaotsitav“ kriitik viisakaks noorte meistrite tehnilise võimekuse üle pikka monoloogi pidada, mistap peatun vaid üldisematel tähelepanekutel ja oma muljetel.

Beethoveni sonaadi c-moll op. 13 avaosa mängis meeldejäävaks noor pianist Jana Potštarjova (IX klass), kelle valitud tempodes oli paras annus hulljulget ja rõõmustavat mässumeelsust. Võib vaid imetleda, millise vapruse ja üleolekuga ta oma ideed lõpuni välja mängis, ka neis lõikudes, kus lihtsureliku sõrmed kipuksid emotsioonide harjal kihutades sõlme minema. Nüansirikas ja meeldiv esitus teenis innuka aplausi. Lausa põrguliku hooga jätkas Madis Sikk, kelle mängitud Sergei Prokofjevi „Suggestion diabolique“ ehk „Saatanlik nägemus“ vastas küllaga pala pealkirjale nii kavalalt sammuvas alguse bassikäigus kui ka selle järel lahti rulluvas kuratlikus klaperjahis. Ligi kolme minuti sisse mahtuv helipõim paiskas üksteise vastu teravaid aktsente, äärmuslikke dünaamilisi kontraste, hullumise serval kihutavaid akordide kaskaade ja väledaid sõrmejookse. Madis Sikk esitas Prokofjevi põrguliku irvituse maiguga tüki mõnusa üle­olekuga ning väga sisendusjõuliselt.

Virtuoossuse kaht palet näitas Theodor Teppo, kes mängis Chopini etüüdile op. 25 nr 12 ette kavas üldse mitte kajastuva Debussy hõrgu pala „Clair de lune“ ehk „Kuuvalgus“. Hiilgava toonitunnetusega mängitud teos mõjus kirka oaasina enne Chopini kaelamurdvat etüüdi, mida äsja lavale astununa olnukski ilmselt raske mõjuvalt alustada. Kavala ja mõjusa valiku ning tugeva teostuse eest kiitus!

Lõpuakordina pidi algsete plaanide kohaselt kõlama Beethoveni fantaasia klaverile, koorile ja orkestrile – see olnuks toreda gala pidulik kroon. Viroloogilised asjaolud tegid selle siiski võimatuks. Nii jäi lõpetama hoopis Lepo Sumera „Pala aastast 1981“ Hans Matthias Kari esituses, kes lõi teosest harjumuspärasest intensiivsema ja sügavalt puudutava tõlgenduse. Kuidagi endeliselt mõjub seegi, et teos on Sumera loomingus erilise tähendusega ja märgib tema muusikalises stiilis pöördepunkti. Sümboolne ja tõepoolest sobiv lõpupala – on ju ka TMKK pöördeliste sündmuste lävel … Pärast kontserti kõlas mitmest vestluskatkest läbi tõdemus, et Eesti klaverikunsti tulevik olevat heades kätes. Sellega jääb üle vaid nõustuda.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht